Kas oskad õnne näha?


Hei, mu armsad!


Ilusat kevadet ja peaaegu suve! 🌞 Väljas on niiiiiii mõnus soe! Ja see teeb niiiii rõõmsaks! Kohe täitsa ongi selline tunne, et kui õnnelik saab veel olla? Kõik on niiiiii hästi (ptui ptui ptui, et ära ei sõnuks)! 😋


Enamus praktikat on tehtud, umbes 50 tundi on veel teha ja siis on sellega kõik. Ma sattusin JÄLLE niiiii toreda kollektiiviga osakonda. Mul on nagu heasmõttes "needus" sellega- koguaeg on mega toredad inimesed, kes tõesti tahavad enda oskusi edasi anda ja natuke saladusi räägivad ka, et minust hea õde tulevikus saaks. Ma olen selle eest niiii tänulik! 💓
Praegune osakond erineb mu eelnevatest sellepoolest, et haiged on rasked ja mu süda murdub igakord kui ma näen inimest, kelle puhul võetakse vastu elumuutev otsus- ükskõik, kas see on nõusolek aparaatide väljalülitamiseks või mõnda elamistoiminguid piirav otsus. Valus on mõelda, et inimene on kellegi ema või isa, vanema, vanaisa.. pereliige või sõber. Samas on kõik see mulle õpetanud hindama iseenda inimesi. Ja tänu sellele kõigele ütlen ma vahest ikka naljatades, et sõna "vihkama" ei kuulu minu sõnavarasse. Ja nii ongi! Ma meelsamini kasutaks alati sõna armastama, sest oi mis kõik selle sõna taga peitub- inimesed, tunded, saavutused, SINA ise, elu! ♡



Kooliga on selleks aastaks põhimõtteliselt kõik. Jah, mõelge, ALLES ma saatsin paberid ja juba on neljas aasta käega katsuda.. ma olen iseenda üle väga uhke, et olen vastu pidanud ja järjest lähemale jõudnud lõpetamisele. Kõige enam motiveerib mind mu enda tahe ja soov meditsiinis olla (kuigi ma siiani ei ole välja mõelnud, mis mu tõeline kutsmus selles osas täpsemalt oleks), aga seejuures on mu lähedaste toetus mulle suureks abiks. On olnud küll selliseid olukordi kus ma enne eksamit mõtlen, et aitab, ma ei jaksa, ma ei jõua kella 3ni öösel õppida, ma ei saa hakkama, mille jaoks see kõik? Ja siis ma mõtlen, et ma tahan.. ma tahan, et mu pere rõõmustaks koos minuga. Ma teen elus väga palju asju oma perekonna pärast, sest minu pere on minu nurgakivi. Aitäh! 💓


Ja töö.. KÕIK! Mu viimane tööpäev R-is oli 28ndal mail. Sain enda jaoks kätte sealt hetkeks kõik, mida ootasin ja enamgi veel. Eelkõige päästis see mind kool-kodu-praktika rutiinist, mille pärast ma detsembris sinna üldse läksin. Boonusena sain veel toredad töökaaslased, kes on tõesti ainult parimat väärt inimesed! 😊 Ja loomulikult püsikliendid ja kliendid- mulle endale meeldib inimestele ilusaid asju öelda, kui ma midagi mõtlen ja väga vinge on kui kliendid mulle midagi ütlevad. Ma kuulsin selle poole aasta jooksul niii palju ilusaid sõnu täiesti võõrastelt inimestelt. Näiteks alles nädal tagasi oli mingi viis inimest järjekorras, teenindasin neid seal nii kuis sain ja kui viimane klient, kelleks oli üks naine, tere asemel esimese asjana küsis, et "Vabandust, kuidas te saate nii särav olla?" siis mul jooksis küll peas kõik kokku ja mu suust kõlas ainult "Maitea.." sest ma ei teanudki! 😀 Elu on lihtsalt selline! 😀😇


Emadepäev möödus mul küll tööl 9tundi, aga pärast seda läksime korraks maale, et emmet veelkord kallistada ja väiksele õele õnne soovida, ("väikse" õele- 16 juba! 💓). Sandrale kinkisime sellise ´everything you need" presenti 😀-





ja emmele ostsin Antty valitud (meestel ikka on hea maitse!) hõbesõrmuse, megaaa ilusa roosikimbu ja suurima tänutunde, mis ühe inimese vastu saab tunda- 💓







19. mai käisime oma sõbra sünnipäeval. LÕPUKS ometi üks stiilikas- tänks Kait! 👌👊 Sünnipäev iseenesest oli mega vinge- kui on hea seltskond, siis on kõik kõige parem garanteeritud ja nende inimestega koos olles on alati suu kõrvuni 😊 Kuna teema oli kelmid ja pühakud, siis mina tegin end ingliks, et lõpuks ometi end niimoodi tunda saaks haha ja Antty oli kostüümi nimetuse järgi Rooma senaator, aga me võtsime seda kui mingi hea mees sealpool piiri, kes on ilu, õnne ja armastuse etalon ja reaalsuses oli ta lihtsalt mees kleidis! 😀😁 Tegelikult olid kõik mega vinged! Kiidusõnad tahaks öelda ka minu meigi ja lokkide autorile- facebookist ja instagramist leiate ta MUA-Piia Sillamäe nime alt. Ta on niiiiii armas ja tore inimene, et kui teil kunagi on jumestust vaja siis mina soovitan 110% teda! 😊

Nagu ma ennist mainisin siis 27.05 ja 28.05 olid mu viimased tööpäevad, need läksid reaalselt nagu nipsutus. Ma ei tea, võib-olla mängis rolli see teadmine, et okei.. nüüd ongi kõik. Jällegi üks nii öelda periood lõpetatud- aga see-eest väga õpetlik ja tore aeg! 😊


Ja kõige parema olen ma viimaseks jätnud.... tahate teada, mis päev ülehomme on? Tahate? Kindel? Okeiiiii.........



.............................................................................................................................. JEP! MUL ON SÜNNIPÄEV! Parapappaaa.... 🎉🎆🎇🎈🌺🌸


Ma vist pole kunagi nii väga oma sünnipäeva oodanud kui see aasta ja ma isegi ei tea miks! 😀 Täitsa tavaline 23! Üks päev enne seda lähme spasse, päeval oleme perekonnaga ja õhtul sõpradega istumine- rohkemat mul polegi vaja! 😇💓


Maikuu pildis: ps VÄGA PALJU pilte, sest mina olen üks neist kes tahaks end jäädvustada koguaeg, kõike tehes, sest megaaa vinge on hiljem vaadata, et vot see päev oli mega lahe või see outfit oli päris hea ja nii edasi.. me kusjuures teeme Anttyga koguaeg väikseid videosi ka kui kuskile lähme või kuskil oleme ja praegugi on lahe vaadata nt video mille tegime eelmine suvi Hauka laadale minnes või Mõnistes metsas seenel käies või kuskil jalutades- lihtsalt tuleb kõiges head näha ja iga asi leiab siin elus mõtte! 😀 Vot!













Peaaegu igaõhtune ujumine 💦





Sellise kontori puhul oleksin nõus ma kontoritööd ka tegema! 😀 #swiss28





15minutit lõunat autos- Antty hoolitseb selle eest mul hästi 😊





No kuidas ei saa sellist inimest armastada üle kõige maailmas? ❤




Lemmik!



Minu kallis! 😍


Senaator ja ingel! 😅

😍😍😍😍😍😍😍


💋


😇


muah


Jaani peegli ees selfitime  😃

MAKE UP BY PIIA SILLAMÄE




It´s time to do some stuff シ

Mu armas TARTU!





Alates 22. mai hakkas mul Tartu Sõjakoolis Sõja-ja katarastroofimeditsiin. See oli niiiiiiiiii lahe! Meil oli põhijuhendaja väga-väga tore inimene ja kõik kaasjuhendajad samuti. Teiste hulgas käis meile loengut pidamas Kliinikumi traumatoloogia vanemarst ja Tallinna EMO peaarst. Mulle meeldib nii hullult kuulata kui inimesed räägivad oma reaalsetest kogemustest. Mitte nii, et mida teha kui juhtub, et inimene astub lahingus miini otsa ning vigastuseks on jalaamputatsioon, vaid see kui inimene ütleb, et teate, mul Afgaanis oli selline lugu, et.. Seda on kordades põnevam kuulata kui raamatust võetud lugusi! Eksam oli viiendal päeval ja see oli niiii pingeline.. hommikul oli selline tunne, et tahaks oksendada 😃 Aga kõik läks rohkem kui hästi ja skoorisin nii teoorias kui praktilises! 👐 Lähemalt ma kahjuks siin rääkida ei saa, sest paljudel rühmadel on veel kursus läbimata ja eksam sooritamata. Vaatamata sellele, et kursuse õpe oli mega intensiivne, oli see tohutult põnev ja õpetlik. 


Kui see sama kursus käis, siis mingi hetk jooksis mul kõik peas nii kokku. Selle sama eksami tulemine, teadmine, et veel on praktikat jäänud, selle iseseisvtöö teha, emadushoolduses kohtumine ja veel üks protokol, tööpäevad ja üldse kõik suhted inimesetega ja mul tekkis täielik murdehetk. Lihtsalt vihastusin ükshetk ja nutsin ja karjusin endast kõik välja, mis sinna tohutult pika perioodi peale oli tekkinud. Loomulikult sai enamuse mu viha Antty pihta suunatud, aga õnneks on tema niivõrd tugeva iseloomuga, et kannatas selle õudse päeva ära kus ma juba lubasin kõik oma asjad kokku panna ja minna kuhugi, kus ei ole mul praktikat, kooli, sõjakooli, tööd, ega ühtegi inimest! 😀 Tagantjärele on muidugi väga naljakas mõelda, et tegelikult on inimesel elu nagu lill, aga kui kõik on kogenenud ja kogunenud, siis ühel hetkel tuleb paratamatult see plahvatus ära. Lisaks oma ema toetusele on mul Antty ema, kes samamoodi mind koguaeg kuulab ja mulle nõu annab 😊💓




Selline see eluke on! Ikka oma rõõmudega ja natukese murega võib-olla kohati ka, aga tark inimene ei lase murel oma elus kaua püsida! 😊 Üks väikene õnneretsept on mul ka varuks: Inimene teeb oma elus mõttetööga ära tohutu suure osa. Üks koolitaja ütles kord, et mõtted on nagu raadio, mis meil igapäev peas mängib. Koguaeg. Meie endi võimuses on see "raadio" panna mängima ilusaid, positiivseid ja kauneid "laule". Jah, vahest on raske, sest nagu ma kunagi ühes oma sissekandes ütlesin, et mõnikord võib see 1% halba sinu elus olla palju kaalukam kui 99% head, aga iseendast tuleb vaatamata kõigele anda parim. Ma tean kui lihtne on öelda, et jah ma suudan, ma tahan, ma oskan, ma võin, ma luban.. aga üldse mitte lihtne ei ole neist lausetest kinni pidada. Aga siinjuures võiks ju öelda, et lihtsalt saadud asjad ei olegi kõige paremad? Raskelt ja keeruliselt tulnud asjad on inimestele palju mentaalsema väärtusega. Seega.. kiitke end igapäev millegi eest, ükskõik mis teile tähtis on! Elus on niii palju ilusat, tuleb osata vaid näha! 😇


Nüüd olen veel homme haiglas lõunani, edasi lähme Võrru Hotell Kubja spasse, sünnipäeva võtan vastu hotellis, edasi lähme Mõnistesse ja laupäeval tagasi Tartu, pühapäeval veedan mõned tunnid töökaaslastega ja õhtul tuleb perekond külla, uuest nädalast veel mõned päevad haiglas ja on sellega kõik.
16. juuni on Sandra lõpetamine ja õhtul perekondlik tähistamine, siis lähme Mõnistesse kus 23. peab Antty ema oma lõpetamispidu+ jaanipäev 2 päeva Metsavenna talus (jep, kõik Metsavenna tallu jaanipäevale!), siis tuleb minu maailma armsaima Antty sünnipäev ja edasi ootab meid suvi ja Hispaania! Olaaaaaaaaa Spain and sun! 👐🎇 🌞




Selline see juunikuu saab olema, loodetavasti unustamatuid seiklusi täis! Juulikuu põnevuses ma ei kahtle, sest Hispaanias saab ainult lõbus olla ja augustiks weekendipiletid on meil ammu soetatud- relax to the max! ☀♡



Saadan kõigile palju armastust ja ilusaid mõtteid! 💗

Angelika



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

2023

Kõik, kõik on uus..

6 kuud sellest aastast ja 12 kuud Pärnus!