Kui kaugel on õnnepiir?
Hei,
Igal inimesel on mingisugune kindel viis kuidas enese tunded ja emotsioonid välja elada. Minul on selleks enamjaolt kirjutamine. Ma võin kirjutada paberile või siia blogisse, iseendale kuhugi mõne märksõna.. aga ma saan kõik need emotsioonid, mis teinekord üle pea kasvavad, enesest välja.
Ma olen alati rääkinud, et ma olen 99% ajast õnnelik. Head inimesed minu elus, väikesed ja suured unistused, iga uus päev.. kõik need kaaluvad suure kaarega üle selle ühe protsendi, mille ma jätaks muredele ja negatiivsetele emotsioonidele. Aga vahest on nõnda, et kuigi näiliselt on 99 kordades kõrgem ühest, siis mingil hetkel võib see 1% olla suurema tähendusega. Silmale on ta väiksem, aga enese tunnetele sisimas suurem.. Ma arvan, et igaüks mõistab seda mõtet ja on aeg-ajalt sedasi tundnud.. antud olukord võib teinekord muuta üsna jõuetuks.. selline tunne on mul endal viimase kuu-poole jooksul olnud, aga ma olen õppinud, et sellises olukorras ei jää muud üle kui iseenese mõtetes teha korrektuure.. mõtle heale, mis Sul on. Mõtle inimestele, kes Sul on.. isegi kui päev on olnud raske, õhtul magama minnes mõtle positiivsele.. siis ärkad ka sama positiivsete mõtetega ja uus päev saab tulla ainult hea.
Veebruar-märts?
Ma eelmises postituses juba ütlesin, et mul on nüüd koolis õppetöö kui sellisega selleks aastaks kõik. Geneetikat käisin ühe punkti pärast küll järgmisel päeval uuesti tegemas, aga sain selle kohe tehtud ja koolimajast välja astudes olin niiiiii õnnes! Kõik see pinge, mis minusse oli kogunenud oli kui peoga pühitud ning asendus ootusega. Ootusega praktika ees. Praeguseks hetkeks olen TÜKi Nahakliiniku statsionaaris olnud varsti kuu ja ma olen niiiii rõõmus! Ma sattusin lihtsalt nii meeldivasse ja positiivsesse perosnali. Kõik õpetavad, aitavad ja kingivad oma kogemustega saadud nippe edasi. Kui muidu jõuavad päevad õhtusse statsionaaris siis olin ühel päeval ka ambulatoorses vastuvõtus ja sain oi kui palju veeniverd võtta ja see kuidas ma kiita sain tegi mind niiiii rõõmsaks! Ma üldse ei suuda ära imestada kui toredad töötajad seal on. Kõik on nii sõbralikud, vastutulelikud, positiivsed ja huumorit täis. I m e l i n e.
Mõtled küll, et õe amet- sinu klientuur koosneb inimestest, kel on terviseprobleemid. Inimesed on kiired tegema eelarvamusi, nii mõeldakse ka terviseprobleemidega inimestele automaatselt külge teatud omadused- kurjad, kurvad, pettunud, lootuse kaotand. Teate mis? Seni olen ma oma kõikides praktikates kokkupuutunud ainult (teatud eranditega) patsientidega, kes on tegelikkuses nii elurõõmu täis. Ma ei tea kas nad on seda koguaeg või võib see olla seotud asjaoluga, et praktikat tegeleb nendega. Aga mulle meeldib see. Mulle meeldib näha haiguse taga rõõmsaid silmi, naeratavat suud ja eripära. Konkreetse praktika puhul tundsin ma end sulanduvat väga kiiresti keskkonda. Kolmanda päeva hommikul õeposti kõndides juba viskasid patsiendid mulle söögilaua tagant käe püsti ja naeratasid. Koridori peal vastu tulles viskavad mõne nalja ja räägivad rõõmsalt kuidas nagu üleöö on nende haigus veel rohkem paranenud! See ongi see, mis mind õnnelikuks teeb.. minu rõõm peitub nende omas.
Peale praktika on mul ka Südameuuringute valikaine. Paar korda on seda koolis ja siis hakkab Ülikooli kliinikumi füsioloogia ok´s toimuma. Niiet nüüd on veel pikem maa ja veel vähem aega, et nahakliinikust Maarjamõisasse jõuda praktikapäevadel, sest paratamatult kattuvad ajad ja tegevused ühele päevale, sest kusagilt lisapäevi või tunde juurde võluda on võimatu. -Käisin alles ühe patsiendiga EKGd ka tegemas Maarjamõisas ja kohe pandi mind ise tegutsema, noh, eks ma ikka teadsin millisesse roidevahemikku lülitused lähevad jne ja sain nii siiralt kiita, et olen tubli. Uhke tunne oli ka. Kiitusest pole kunagi küll! Muidugi mainisin ka pärast saladuskatte all, et ma hetkel südameuuringute aines ja seepärast nii hästi tean :D hihiiii
Kahe esimese praktika ehk kliinilise (praegune) ja kirurgilise perioodil pean ma tegema ühe iseseisva eksamitöö oma valitud patsiendi kohta, mis eelduste kohaselt läheb maikuus kaitsmisele. See sisaldab endas anamneesi, terviseseisundi hindamist, situatsioonülesande kirja panemist, õendusplaani kirjutamist (probleemid, diagnoosid, tegevused, eesmärgid, hinnanug), töö analüüsi jne. Õnneks leidsin praegu endale juba ideaalselt sobiva patsiendi ära, olen tem haigusloo ja kõigea tutvund ja reede sain vestleva osa ka tehtud. Jälle midagi, mis mind rõõmsamaks muudab! :)
4ndal läksin äkkidee tulemusel Tallinna venna perele külla. Mul olid niiiiiiiii mõnusad kaks päeva. Lihtsalt puhata.. olla.. parim tunne maailmas. Reedel käisin üle pika aja väljas ja laupäevast pool päeva veetsin Audenteses ujumas. Pühapäev meisterdasin veel mõnusad magustoidud ja juba olin Luxiga Tartu poole teel tagasi.
Naistepäev möödus minu jaoks lihtsalt 110% ideaalselt. Haiglas olid kõik patsiendid niiii rõõmsad ja viskasid koguaeg nalja, töötajad sattusid sel päeval kõik minu lemmikud, töö sujus suurepäraselt ja ajataju kui selline oli täiesti kadund. Mingihetk sain siis kõne, et mind oodatakse alla, juba aimates miks, sain ilusate soovidega kullerilt roosid armsa kirjakesega ja kommikarbikese. Ma olin lihtsalt niii õnnes ja terve osakond oli mind vist täis pärast seda :D Ja ei suutnud ära tänada kõiki, kes kirjutasid või sõnumi saatsid.. niiii pisike tegu, aga pärast seda niii rõõmus meel! Jällegi tõestus, et lihtsuses peitubki võlu :)
Pildis:
Sõbrapäevaks viisin kursakatele natuke magusat :)
tere hommikust!
Panime oma lumememmel südame ka ikka põksuma.. :)
Vahest ise ei viitsi..
No niii rõõmus plix ongi!
Varsti juba 3kuud ja ikka kõik avastavad :)
(L)
Minu Triinu!
Ma võisin.. kooli lõpu puhul ikka :D
Kui on mõned hetked kodus aega..
Mmm... :)
Praegusel hetkel käin ikka usinasti praktikal, valikaines ja trennis. Kahes viimases olen küll ajanappuse tõttu pidanud paaril korral puuduma, aga reaalselt on võimatu kusagilt otsast päevi pikemaks teha. Tegelen vaikselt ka oma eksamitööga, sest leidsin enda jaoks sobiva patsiendi juba naha osakonnast. Selle üle on mul ainult heameel, sest seda kiiremini saab töö kaitsmisele. Maale olen ma kahjuks väga vähe jõudnud, aga tean, et mõne aja pärast tulevad mul vabad päevad ja siis ei kavatse ma miittteeee kui midagi teha! Lihtsalt hetkeks end välja lülitada ja puhata, sest kerged vererõhumuutused annavad juba tunda. Muidu on ta mul madal, aga millegitõttu on viimasel ajal tõusnud ja sellest tulenevad kohe mingid ootamatult algavad ninaverejooksud. EKG näitas ka normolekus pulssi 118 peale, mis ei ole just tavaline. Aga ma tean, et varsti-varsti kaob üks pisike pilveke minu päikese eest ja siis ei ole enam miskit, mis mulle muret valmistaks! :)
Vaatamata sellele, et see eelmainitud pisike murepilv mu muidu pilvitus taevas on, siis küsin endalt tihti, et: "Kui kaugel on õnnepiir? On see üldse olemas?" Sest ma ei suuda lihtsalt tajuda ja ära imestada kui palju rõõmu võib ühe inimese igapäeva ellu mahtuda. Vahest lähen õhtul magama ja mõtlen, et mille ilusaga mind homne päev üllatab? Kui suure naeratusega ma homsele päevale vastu astun? Kui palju toredat mind veel ees ootab? Millega ma selle kõik hea olen ära teeninud?
Mul on tõesti täiesti imetlusväärsed inimesed ümberringi, kes mind tohutult õnnelikuks teevad. Ma satun koguaeg nii meeldivasse seltskonda, et ei suuda ära imestada, kuidas küll. Lihtsalt.. olen tänulik kõige hea eest, mis mu elus on ja iial ei nõua enamat, sest tean, et kõik on just nii nagu peab ja kõik lähebki nii nagu peab. Mul on tunne, et minu unistuste täitumis pidi.. :)
Teate, elu on nii üürike. Armastage inimesi enda ümber, tehke iga oma tegu südamega, andke endast igas olukorras parim, naeratage kõigele ja kõigile! Kui igatsete, siis öelge. Kui armastate, siis tuletage meelde. Kui tahate kiita, siis kiitke, Sõnadel on tohutu suur jõud.
Angelika
teate kuidas oma päeva ideaalselt alustada?
Koduuksest välja astudes seisatage korra,
sulgege silmad,
hingake sügavalt sisse-välja ja mõelge,
mõelge sel hetkel üksainus mõte, milliseks te tahate, et see päeva kujuneks.. Proovige järgi.. ma luban positiivseid tulemusi :)
sulgege silmad,
hingake sügavalt sisse-välja ja mõelge,
mõelge sel hetkel üksainus mõte, milliseks te tahate, et see päeva kujuneks.. Proovige järgi.. ma luban positiivseid tulemusi :)
Igal inimesel on mingisugune kindel viis kuidas enese tunded ja emotsioonid välja elada. Minul on selleks enamjaolt kirjutamine. Ma võin kirjutada paberile või siia blogisse, iseendale kuhugi mõne märksõna.. aga ma saan kõik need emotsioonid, mis teinekord üle pea kasvavad, enesest välja.
Ma olen alati rääkinud, et ma olen 99% ajast õnnelik. Head inimesed minu elus, väikesed ja suured unistused, iga uus päev.. kõik need kaaluvad suure kaarega üle selle ühe protsendi, mille ma jätaks muredele ja negatiivsetele emotsioonidele. Aga vahest on nõnda, et kuigi näiliselt on 99 kordades kõrgem ühest, siis mingil hetkel võib see 1% olla suurema tähendusega. Silmale on ta väiksem, aga enese tunnetele sisimas suurem.. Ma arvan, et igaüks mõistab seda mõtet ja on aeg-ajalt sedasi tundnud.. antud olukord võib teinekord muuta üsna jõuetuks.. selline tunne on mul endal viimase kuu-poole jooksul olnud, aga ma olen õppinud, et sellises olukorras ei jää muud üle kui iseenese mõtetes teha korrektuure.. mõtle heale, mis Sul on. Mõtle inimestele, kes Sul on.. isegi kui päev on olnud raske, õhtul magama minnes mõtle positiivsele.. siis ärkad ka sama positiivsete mõtetega ja uus päev saab tulla ainult hea.
One small
POSITIVE THOUGHT
in the morning
can change your
whole day.
Veebruar-märts?
Ma eelmises postituses juba ütlesin, et mul on nüüd koolis õppetöö kui sellisega selleks aastaks kõik. Geneetikat käisin ühe punkti pärast küll järgmisel päeval uuesti tegemas, aga sain selle kohe tehtud ja koolimajast välja astudes olin niiiiii õnnes! Kõik see pinge, mis minusse oli kogunenud oli kui peoga pühitud ning asendus ootusega. Ootusega praktika ees. Praeguseks hetkeks olen TÜKi Nahakliiniku statsionaaris olnud varsti kuu ja ma olen niiiii rõõmus! Ma sattusin lihtsalt nii meeldivasse ja positiivsesse perosnali. Kõik õpetavad, aitavad ja kingivad oma kogemustega saadud nippe edasi. Kui muidu jõuavad päevad õhtusse statsionaaris siis olin ühel päeval ka ambulatoorses vastuvõtus ja sain oi kui palju veeniverd võtta ja see kuidas ma kiita sain tegi mind niiiii rõõmsaks! Ma üldse ei suuda ära imestada kui toredad töötajad seal on. Kõik on nii sõbralikud, vastutulelikud, positiivsed ja huumorit täis. I m e l i n e.
Mõtled küll, et õe amet- sinu klientuur koosneb inimestest, kel on terviseprobleemid. Inimesed on kiired tegema eelarvamusi, nii mõeldakse ka terviseprobleemidega inimestele automaatselt külge teatud omadused- kurjad, kurvad, pettunud, lootuse kaotand. Teate mis? Seni olen ma oma kõikides praktikates kokkupuutunud ainult (teatud eranditega) patsientidega, kes on tegelikkuses nii elurõõmu täis. Ma ei tea kas nad on seda koguaeg või võib see olla seotud asjaoluga, et praktikat tegeleb nendega. Aga mulle meeldib see. Mulle meeldib näha haiguse taga rõõmsaid silmi, naeratavat suud ja eripära. Konkreetse praktika puhul tundsin ma end sulanduvat väga kiiresti keskkonda. Kolmanda päeva hommikul õeposti kõndides juba viskasid patsiendid mulle söögilaua tagant käe püsti ja naeratasid. Koridori peal vastu tulles viskavad mõne nalja ja räägivad rõõmsalt kuidas nagu üleöö on nende haigus veel rohkem paranenud! See ongi see, mis mind õnnelikuks teeb.. minu rõõm peitub nende omas.
Peale praktika on mul ka Südameuuringute valikaine. Paar korda on seda koolis ja siis hakkab Ülikooli kliinikumi füsioloogia ok´s toimuma. Niiet nüüd on veel pikem maa ja veel vähem aega, et nahakliinikust Maarjamõisasse jõuda praktikapäevadel, sest paratamatult kattuvad ajad ja tegevused ühele päevale, sest kusagilt lisapäevi või tunde juurde võluda on võimatu. -Käisin alles ühe patsiendiga EKGd ka tegemas Maarjamõisas ja kohe pandi mind ise tegutsema, noh, eks ma ikka teadsin millisesse roidevahemikku lülitused lähevad jne ja sain nii siiralt kiita, et olen tubli. Uhke tunne oli ka. Kiitusest pole kunagi küll! Muidugi mainisin ka pärast saladuskatte all, et ma hetkel südameuuringute aines ja seepärast nii hästi tean :D hihiiii
Kahe esimese praktika ehk kliinilise (praegune) ja kirurgilise perioodil pean ma tegema ühe iseseisva eksamitöö oma valitud patsiendi kohta, mis eelduste kohaselt läheb maikuus kaitsmisele. See sisaldab endas anamneesi, terviseseisundi hindamist, situatsioonülesande kirja panemist, õendusplaani kirjutamist (probleemid, diagnoosid, tegevused, eesmärgid, hinnanug), töö analüüsi jne. Õnneks leidsin praegu endale juba ideaalselt sobiva patsiendi ära, olen tem haigusloo ja kõigea tutvund ja reede sain vestleva osa ka tehtud. Jälle midagi, mis mind rõõmsamaks muudab! :)
4ndal läksin äkkidee tulemusel Tallinna venna perele külla. Mul olid niiiiiiiii mõnusad kaks päeva. Lihtsalt puhata.. olla.. parim tunne maailmas. Reedel käisin üle pika aja väljas ja laupäevast pool päeva veetsin Audenteses ujumas. Pühapäev meisterdasin veel mõnusad magustoidud ja juba olin Luxiga Tartu poole teel tagasi.
Naistepäev möödus minu jaoks lihtsalt 110% ideaalselt. Haiglas olid kõik patsiendid niiii rõõmsad ja viskasid koguaeg nalja, töötajad sattusid sel päeval kõik minu lemmikud, töö sujus suurepäraselt ja ajataju kui selline oli täiesti kadund. Mingihetk sain siis kõne, et mind oodatakse alla, juba aimates miks, sain ilusate soovidega kullerilt roosid armsa kirjakesega ja kommikarbikese. Ma olin lihtsalt niii õnnes ja terve osakond oli mind vist täis pärast seda :D Ja ei suutnud ära tänada kõiki, kes kirjutasid või sõnumi saatsid.. niiii pisike tegu, aga pärast seda niii rõõmus meel! Jällegi tõestus, et lihtsuses peitubki võlu :)
Pildis:
Kõige kaunima plixiga :)
Vaatamata sellele, et see eelmainitud pisike murepilv mu muidu pilvitus taevas on, siis küsin endalt tihti, et: "Kui kaugel on õnnepiir? On see üldse olemas?" Sest ma ei suuda lihtsalt tajuda ja ära imestada kui palju rõõmu võib ühe inimese igapäeva ellu mahtuda. Vahest lähen õhtul magama ja mõtlen, et mille ilusaga mind homne päev üllatab? Kui suure naeratusega ma homsele päevale vastu astun? Kui palju toredat mind veel ees ootab? Millega ma selle kõik hea olen ära teeninud?
Mul on tõesti täiesti imetlusväärsed inimesed ümberringi, kes mind tohutult õnnelikuks teevad. Ma satun koguaeg nii meeldivasse seltskonda, et ei suuda ära imestada, kuidas küll. Lihtsalt.. olen tänulik kõige hea eest, mis mu elus on ja iial ei nõua enamat, sest tean, et kõik on just nii nagu peab ja kõik lähebki nii nagu peab. Mul on tunne, et minu unistuste täitumis pidi.. :)
Teate, elu on nii üürike. Armastage inimesi enda ümber, tehke iga oma tegu südamega, andke endast igas olukorras parim, naeratage kõigele ja kõigile! Kui igatsete, siis öelge. Kui armastate, siis tuletage meelde. Kui tahate kiita, siis kiitke, Sõnadel on tohutu suur jõud.
Angelika
Heia!!
VastaKustutaMa olen su mingi salajane fänn, sest mulle nii, nii meeldib su blogi lugeda. Ma olen lugenud paljusid blogistid...korra või kaks, kuid sinu omas pole ma ühtegi postitust vahele jätnud!!
Hea on lugeda, kui kellegile teeb rõõmu iga pisiasi, mida paraku paljud ei pruugi isegi märgata. Mõnus on lugeda, kuid sa suudad kõike nii siiralt ja puhtalt kirjeldada ja kogeda. Sa oled olnud alati suure südamega ning hea on näha, et kõige halva kõrval leiad sa ka midagi head.
Ma loodan, et sa kirjutad oma blogi ka siis, kui kunagi vana oled, sest mina loeksin seda siis ka !!! :D
Päikest ja suured kallistused!!!
Kristi :)
Armas Kristi!
KustutaSellist kommentaari on niiiiiii tore avastada! Aitäh sulle ilusate sõnade eest, see teeb mul tõesti tuju veel paremaks :)))))
Päikest ja kallid sulle ka!