Vähe aega- palju emotsioone
Hei,
juba november! Kui september lasi ajal olla, siis oktoober läks küll nagu.. alles hakkas ja juba läbi. Võiks öelda, et see on positiivne, sest nii jõuab detsember ja puhkus ja jõulud ja aastavahetus ja.. Nii palju on oodata!
Aga kuna hetkel on sinna ootusteni aega, siis tuleb leppida sellega, mis on. Ja olgem ausad, sügis üllatab oma päikeseliste ilmadega ikka väga! Tegelikkuses on sügis minu jaoks kõige vähem meeldivam aastaaeg, sellesmõttes, et suvi on suvi, polegi põhjendusi vaja. Talvel on lumi ja kõik sellega seotu, jõulud, aastavahetus. Kevad on lihtsalt oma linnulaulu, soojendavate päikesekiirte ja tärkava loodusega kaunis. Sügis on nagu.. sügis. Sel aastal on see üle ootuste hea, sest vihma pole olnud. Hommikul tööle minnes on küll pime, aga päeval väljas liikudes on niiiii värviline, soe, värske.. mida veel tahta?
Aga kuna minu oktoober möödus Tallinnas siis.. paari sõnaga sellest.
PRAKTIKA
Ma ei ütleks, et praktika oleks alanud meeldivalt. Esimesel päeval oli kohtumine 9.00 haigla fuajees ja ootasin pool tundi üle, sest mu juhendajat polnud majaski. Vastu võttis mind hoopiski teine inimene, kes oli väga-väga sõbralik, aga see ei muutnud asjaolu, et olin 30minutit saanud närveldada ja ülemõelda.
Edasi oli osakonna ja personali tutvustus, sain esmase pilgu patsientidele heita ja kohaneda. Tegime algse graafiku ja sain ära. Ütlen ausalt, ära tulin väga kehva tundega. Ma teadsin kohe, et mul tuleb keeruline praktika. 90% sellest perioodist olin vene keelses keskkonnas ja.. respekteerin neid, kes on omale vene keele selgeks teinud, respekteerin neid, kes tahavad omast tahtest seda õppida ja mulle meeldib vene keel, aga seni pole ma seda endale nõnda selgeks teinud, et suhtluses hakkama saaks.
Edasipidi hakkas tihe töö pihta. Süstid, kanüleerimised, vere võtmised, tilkinfusioonid, vereülekanded, elulistenäitajate mõõtmine (mmHg, pulss, SaO2) , monitooringud intensiivis, op. haavade puhastus ja sidumine, haavaõmbluste avamine, tohutult palju ravimeid ja üldse kõik, mis ühes osakonnas ette võib tulla.
Sain ka recovery ruumist patsiente meie osakonda transportida mitmel korral. See oli täiesti teistmoodi kogemus, just seal ruumis olemine, sest see on täiesti teine maailm muidu osakondadest. Kõige rohkem sain muidugi dokumentatsiooni täita, sest meditsiinis tuleb iga tehtud samm üles kirjutada, et vajadusel kontrolle teha.
Mida aeg edasi, seda vähemaks läks see igahommikune närviveerimine ja hirm. Viimased päevad möödusid väga kiirelt ja sujuvalt. Juba tekkis harjumus seal olemisel ja inimesed muutusid armsaks. Kuidagi omane tunne tekkis teatud vahetuste ajal ja meelsasti täitsin kõiki ülesandeid, mida vaja.
Patsiendid ütlesid ootamatutel hetkel mõne ilusa lause, siis see tänutunne tekitas endas nii positiivse emotsiooni. Mõne haavapuhastuse aeg jäin patsiendiga niimoodi lobisema, et unustasime end üldse ära. Nad tundsid mind isegi erariietes väljas ära ja teretasid või näiteks kui ma olin üldpalatis ja mõni intensiivipatsient uuringule läks ja postist mööda tuli siis lehvitas mulle. See tunne, et ma olen end kuidagi meeldejäävaks teinud, on nii hea.
Mäletan kuidas esimestel päevadel mõtlesin, et palun, palun, palun saagu need 100h mööda. Ma tahan koju, ma tahan Tartu.. ma tahan omasid inimesi, siis nüüd, praegusel hetkel tunnen ma end siin haigla keskkonnas ka nagu oma. Ma tean kus asuvad ravimid, materjalid, tarvikud. Ma tean kuidas täita dokumentatsiooni, ma tean kuidas patsientidega suhelda, kuidas ravimeid jagada, kuidas korraldusi vaadata jne. See tunne on sisimas nii hää, kuigi.. see tunne, et nüüd on kõik. KÕIK... uskumatu pingelangus. Tean, et igatsus tunne tekib ja olukord, kus ma tajun, et ma ei pruugi nende inimestega kunagi enam kohtuda, aga..see on praktikate võlu. Mõtlen kõigele heale ja meenutan parimat.
Täna haiglast välja tulles ja teisi kallistades tekkis küll hetkeks tunne, et ongi kõik? Nüüd ja siinsamas?
Kui ma praktikaraamatust oma mentori tehtud tagasisidet enda ja oma tegemiste kohta lugesin, siis hakkasin küll tönnima, nagu väike pliks. See oli lihtsalt niiiii liigutav minu jaoks, kuidas keegi nii tark ja osav inimene, kes oma tegemistes on mulle eeskujuks, mind nii kõrgelt hindas!
Üks, mis on kindel, isegi kui algselt mind kõik hirmutas, tekkis stress ja vahest tundsin end nii ebakindlalt, siis lõppkokkuvõttes muutis see praktika mind kordades tugevamaks ja teatud mõttes ka enesekindlamaks.
Ja kõike muud toredat..
23. oktoober pidasid Rezete ja Sandra oma sünnipäeva. Kuna ma pidin laupäev minema Radiloogiasse kanüleerima, siis pidin sünnipäevast loobuma. Aga kuna ma olen niiiii tore sõbranna, siis üllatasin neid kaunitare ja lendasin ikka platsi mingiks ajaks :D Need näoilmed.. :D Kallid olete mulle!!!! Loomulikult oli tore ja fun, sest kõik armsad inimesed olid koos. Järgmisel päeval olin jälle juba Tallinna poole teel, sest pühapäeval oli tööpäev. PS tean, et olen natuke pallikese moodi piltidel ja kõik ütlevad mulle seda, aga ma ei suuda end motiveerida trennile!!!! :D
31. oktoober istusime Gerli ja Kerstiga Vassilissas, kerge toit ja vein. Lõpuks liikusime Gerli ja ta sõpradega Atti, halloweenikale. Niii mõnus õhtu oli!
Kõige, kõige, kõigeee paremat tunnet tekitab praegu see, et ma saan Tartu (Puurmani)! Koju, koju, koju! Tallinn meeldib, aga Tartut armastan! Kogu elu ja inimesed on lihtsalt seal.
Mitte, et ma oleks unustanud, aga.. on kellelegi olnud sedasi, et tahaks kedagi tänada või teistele teda sõnadega kirjeldada, aga need sõnad puuduvad? Minul küll. Tallinnas elasin mõned päevad venna juures (aitäh, aitäh, aitäh teile jälle!) ja siis võttis mu enda juurde Marilin. Vot ongi siuke sõbranna. Siuke imeline, tore, heatahtlik, lahke.. Suhteliselt levinud loetelu, aga siira mõttega! Aitäh Sulle veelkord, mu armas! Sa oled lihtsalt kõige vingem ja toredam Marilin terves Universumis. Vaatad hommiku peegli ja võiksid terve päev õnnelik olla!
Pildis:
Ma lihtsalt ei suuda aru saada, kuidas mu ellu nii palju õnne ja rõõmu mahub. Olgu, viimane kuu tekitas praktika tõttu väga palju stressi. Magasin öösiti max 2-3h normaalset und, sõin päevas korra (või teisel juhul miljon korda), närveerisin palju, ei suutnud millelegi keskenduda.. Kuid vaatamata sellele kõigele tunnen südames rahulolu, et ma sain hakkama kõigega.
6. novembril on esimene praktikum ja seni on aega kirjalikke töödega tegelda. Haiglas olles valisin ühe patsiendi keda küsitlesin, et tema anamnees koostada ja analüüsida toimingut jms, pean selle lõpuni tegema. Samuti on vaja praktikaraamat täita, kus pean analüüsima keskkonda, kus praktiseerisin õpitut, oma juhendajat, iseend ja paljut muud ehk umbes 6lk analüüse. 9. nov on kohe kirurgilises II VT ja üks rühmatöö uroinfektsiooniga patsiendi kohta on vajab tegemist.. ja uus farma KT on tulemas.. aga olgem ausad, kurat, ma igatse(si)n kooli!
Aga lihtsalt.. kujutage ette end õnnelikuna. Ja nüüd korrutage see tunne ühe lõpmatu arvuga ja saate tunde, mis mind hetkel valdab. Armastan lihtsalt oma elu, inimesi enda ümber, oma tegemisi ja iseend. Lihtsalt mitte midagi ei saaks enam paremini olla. Võib-olla saaks.. aga ma ei vaja!
Ma mõtlen küll, et unistada on niiiii hea.... kõikidest ilusatest asjadest ja inimestest ja lootusest ja... Isegi kui mõni neist ei täitu, siis unistustele mõtlemisel selle sees olemine tekitab mõningal määral tunde, nagu see olekski juba täitunud! Ja teinekord on see piisav, eks? :)
Päikest, kauneid mõtteid ja tundeid!
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar