Jagan oma õnnetunnet!
Hei armsad,
ma olen viimasel ajal nii tohutult palju positiivset tagasisidet saanud oma blogi kohta, et rõõm on lausa niiiiiiiiii suur! See on sõnukirjeldamatu missugused ülevad emotsioonid minus inimeste komplimendid tekitavad (just blogi suhtes).
Põhiline küsimus, mida minult tihti küsitakse on see, et kuidas ma koguaeg suudan nii positiivne olla, nii reaalses elus kui sissekannetes ja niiiii palju naeratada? Ilmselt kõige lihtsam ja mõistlikum seletus sellele on asjaolu, et ma i s e tahan seda. Ma tahan naeratada, ma tahan olla õnnelik, ma tahan hoida kõik enese ümber positiivne.
Ma ei väsi korrutamast, et loomulikult on mul ka muresid, probleeme ja selliseid hetki, kui nutmine on ainus viis enese emotsioonide väljaelamiseks, aga ma muudan need teisejärguliseks. Kui probleem ei mõjuta nii suuresti kõike muud, siis ei olegi ju vaja sellele tähelepanu pöörata.
Tegelikult üks tõsiasi, millega ma pean silmitsi seisma- mul on veinisõltuvus! Ma lihtsalt kogaueg joon veini. Lähme Triinuga pühapäevaõhtul kohvile- Angelika võtab veini. Käime väljas söömas- Angelika võtab veini. Riiulil seisavad poolikud pudelid- ikka võiks ju õhtuse õppimise juurde pokaali või kaks teha- mõeldud, tehtud! Ja ma avastasin enese jaoks valge veini punase asemel. Nii mõnus. Ja mida hapum, seda kiiremini kaob. Hakkan end võõrutama :D Võib-olla..
Ja jälle ma jätan oma armsa Tartu maha ja kolin mõneks ajaks Tallinna. Esimene praktika on kliiniline õendus I ja mind suunati Põhja-Eesti Regionaali alumise seedetrakti onkoloogia ja üldkirurgiasse. Osalt ootan seda nii väga, samas on hirme nii palju. Aga.. kui kõik on käes, siis näeb, kuidas läheb ja kuidas on! Ootusärevus on igatahes suur. Tartukad ikka loevad sõnu peale, et ära jälle Tallinnasse nii ära kiindu, et sealt tagasi ei taha tulla haha :D Kevadel lapse ja eaka praktika aeg tekkis küll selline tunne, et Tartu on ikka niiii pisike ja mahub peopeale ära, et ma tahan midagi suuremat. Tallinn on nii ideaalne ja mõnus selleks! Aga noh.. kes Tartus elanud on, see siit vist nii lihtsat ära ei taha ja seetõttu olen ma juba esimesel nädalavahetusel siin jälle tagasi. Olen Toidupanga heategevusüritusel Toidukogumispäev vabatahtlik. Tehke teiegi head- mind näeb näiteks 17. oktoober Lõunakeskuse Rimi juures ringi liikumas. Täpsem info: Toidupanga üle-eestilised toidukogumispäevad toimuvad 3-4 korda aastas.
Toidukogumispäevad annavad eraisikutele lihtsa võimaluse kohaliku toidupanga tööd toetada – osta ning annetada „parim enne“ tüüpi toidukaupu. Kuidas see toimib?Kampaanias osalevates kauplustes on kohal toidupanga punastes põlledes vabatahtlikud ning kassade vahetus lähedusest leiab kaubakärud, kuhu annetatud toiduained kogutakse. Lihtne viis teha head!
Ma arvan, et mingi tähtede seises on selline, et ma kuulen igapäev kelleltki korra seda, et mul on ilus naeratus ja kuidas ma jaksan koguaeg naeratusega ringi liikuda :D Ja siis ma naeratan selle peale niiii suurelt ja siiralt ja siis tundub, et see ongi minu jaoks nagu surnud ring, aga heas mõttes surnud ring! :D Ma ei suuda ilma. Kunagi oli või võib olla, et ei olnud ka, aga selline lause, et: "Naeratus on kõige lihtsam ja odavam akssesuaar, mida inimene saab kanda." Võin julgelt väita, et ka kõige ilusam!
PS ükspäev oli jälle seik, kus on inimene, kellest ma poleks eales osanud oodata mu blogi lugemist, nägi mind ja rääkis, et ta loeb mu blogi ja nii armas on lugeda seda. Südame tegi soojaks ja meele rõõmsaks, aitäh Sulle veelkord Siret! :)
Suht piinlik tunnistada, aga kujutate ette, et inimene käib 3-4 korda nädalas klubis? Ma ei kujutaks, sest see tundub nii.. väsistav. Ja ma saan pärast iga attendi panekut facebookis mõnele klubiüritusele vähemalt kolmelt sõbralt kirja, et Angelika.. päriselt või? :D:D:D Jah. Ma käisin selle nädala jooksul 3 korda atis, korra Illukas ja ühel õhtul istusime poole ööni Big Benis ja korra Baribalis. Praeguses väsinud olekus mõtlen küll, et oiiii.. aga emme ütleb, et praegu ongi õige aeg nautida! Teab, mida räägib noh.
____
8. oktoober on juba kolmandat aastat minu jaoks emotsionaalse tähendusega. 3a tagasi sain teada, milline võib tegelik elu olla.. ühte päeva võib mahtuda tohtu rõõm ja õnn, ning kurbus ja valu.. Mõtted olnud perioodist:
Täpselt pool aastat tagasi, 8. oktoobri öösel vastu hommikut baari minnes, sai venna telefonikõne, et ema oli just õe sünnituse vastu võtnud ja ilmavalgust nägi meie pisike Joanna-Maria. Tuju oli hea ja läksime möllutama. Mäletan veel Sinu viimast pilku ja natuke kurba naeratust.. see on minu viimane mälestus Sinust. Järgmine päev hakkas õhtusse jõudma kui ema sai kõne, et mu venda ei ole enam. Emotsioonid oli meeletud, enesetunne halb ja peas keerles lõpmatult küsimusi. Miks? Kuna? Kuidas? Kellega? Valisin kohe Sinu numbri, sest teadsin, et venna on alati Sinuga. 'Telefon millele te helis...' Nüüd saan aru miks see nii oli. See ei olnudki minu venna.. Aeg möödus ja miski ei paranenud. Inimesed olid teistmoodi, käitumine oli teistmoodi.. me kõik hoidsime kokku ja olen alatiseks tänulik neile sõpradele, kes ütlesid mõnel minu emotsionaalsel hetkel ' Me oleme 1teisel alati olemas, mõtle, et Tema tahab, et me oleks õnnelikud'. Sa olid meil tihe külaline, mälestused ja olulised asjad peituvadki neis pisikestes asjades. Jään ju Sinu jaoks alati selleks pisikeseks alaealiseks tüdrukuks, kes ei tohi alkoholi osta ja kes sulle sinu tehtud tegusi meelde tuletas.. Sind meenutavad alati need 2 pilti meie elutoa laual ja minu kapil ja arvuti täis fotosi. Sind jäid igatsema tohutult inimesi. Pool aastat..
Üks pisike elu hakkab meil varsti kõndima ja teeb oma armsa häälega itsitusi ja naeratab oma imelist naeratust, teine läks ja jättis meie mälestustesse oma imelise naeratuse. Puhka rahus!
Mõtlesin, et kirjutan siia emotsioonidest, mida olen tundnud, mõtetest mida mõelnud, pisaratest mida valanud, aga täna, Sinu haual seistes sain aru, et need sõnad ei annaks midagi, ei muudaks midagi.
Ma ei tea, kas Sa oled kõige eredam täht taevas nagu kõik räägivad, aga Sa oled ja jääd alati minu südamesse. Meie südameisse.. Valva & kaitse, aita ja hoia! Aasta.. (W)
Täna, täpselt kaks aastat tagasi sain aru kui kahepalgeline võib elu olla. Kuidas ühte päeva võib mahtuda tohtu rõõm ja õnn ning sügav kurbus ja valu. Vastu hommikut nägi esimest korda ilmavalgust imearmas Joanna-Maria, kes soojendab südant oma sõnade ja tegudega. Vastu õhtut nägid ilmavalgust viimast korda Sina.. Õigeid sõnu ei ole, ega tule.. Aita ja hoia, kaitse ja valva!
Ja nüüd siis neli.. uskumatu kuidas aeg ikka lendab. Joanna-Mariake on tubli lasteaialaps ja niii tark tüdruk juba. Alati kui teda näen ja küsin, et noh Jonnu, kuidas sul läheb? Siis ta vastab oma hästi õrna ja vaikse häälekesega "Hästi." Seda on niii armas kuulda.
Ja siis.. ikka leidub õhtuid, kui mõtled ja mõtled ja mõtled.. ja igatsed.
Ning 10. oktoober täitus veel üks tähtis kolm aastat. Meie armas Marten.. Meie pisike inglike, päikesekiir.. Neid nimetusi võiksin siia kirjutama jäädagi :D Kuigi ta on praegu sellises vanuses, et ta ainult pahandusi teekski, siis magades on ta üliarmas! :D Kuna ma olen viimasel ajal aina rohkem ja rohkem aega kodust eemal ja Martenit ka nii tihti ei näe, siis jällenägemisel on alati rõõm suurem..
Luulenurk it is ehk võiks öelda, et Angelika pole kaua luuletanud
Hinges peituvad salasoovid,
mida teinekord välja ei öelda.
Hinges on peidus unistused,
millele alati võib mõelda..
ja kui juba luulet siis.. ükspäev kirjutasin koolitööks ühele inimesele luuletuse ja lisan oma mõttekäigu siia ka. Imelik ta tuli tegelikult, sest sõnade esi tähed olid antud, et kujunes hingedepäev kokku:
Mõtetes..
Hallis taevas lendab lind,
ikka veel ootan Sind.
Nurmenukkudel õied kukuvad,
graatsiliselt sirutuvad need tukkuma..
Ei tea, kaua veel aega läheb,
dramaatilised mõtted vaid mahuvad pähe.
Enam ei tea, kuidas edasi minna,
Pöörata ümber või jääda sinna..
Ära tahaks oma mõtete maalt..
Elada kusagil, kus tähtis on lootus,
vaikides kestab mu ootus..
Pildis:
Kui tunnete, et tahate head, siis võin julgelt öelda, et teisele inimesele komplimendi tegemine muudab nii enda kui saaja päeva kordades ilusamaks. Proovige järgi! Minu arvates on iga inimene omamoodi armas, eriline ja kaunis!
Ma lihtsalt ei tea kuidas seda tunnet, mis minus on, siia kirja panna, et reaalne arusaam tekiks.. Südames on lihtsalt niii palju inimesi, veel rohkem häid tundeid ja emotsioone.. Ma armastan lihtsalt kõike, mis mu ellu kuulub ja kõiki, kes mu ellu kuuluvad! Aitäh, aitäh, aitäh iga hea tunde ja mõtte eest!
Kui endal hetkel õnne ellu ei mahu, luban tükikese enda omast igale ja kui mahub, võtke ikka! Mida rohkem, seda uhkem (ja parem)!
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar