Naerata, sest iial ei tea...
Hei, hei,
armsad
Kaunist sügise algust kõigile, sest just 23. september see aastaaeg suve oma käevangust lahti lasigi. Tegelikult on sedasi, et sügis vist armastab ka suve nõnda palju, et küsis laenuks sooje kraade ja päikesepaistet! Ilmad on lihtsalt niiiiiii võõõõrrrattuuuud! Noh, eks kerge tuuleiil ja jahedus piilub ka vahest, aga seda ei pane üldse tähelegi.
Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik! Miks? Polegi konkreetset põhjust. Lihtsalt on selline tunne, et kõik on nii hästi ja tore. See hea tunne ja positiivsus on jälle tagasi, mis alati. Tahaks ainult koguaeg naeratada ja teisi ka rõõmsaks teha. Okei, farmakoloogia koputab koguaeg kõrva taga ja tuletab end meelde, aga.. ma õpin ja püüan. Eks.
Ja noh, kui kool nüüd KORRAKS, hästi, hästi korraks kõrvale jätta, siis on kõik muu niiii hästi.
Kohe nii hästi, et annaks killuke kõigile oma õnnest, sest ma reaalselt tahaks, et igaüks mu lähedane ja mitte lähedane oleks positiivsust täis, sest see tõstab nii suurel määral elukvaliteeti.
Vahepeal oli desmurgia praktiline vahearvestus, mis läks.. hästi? Tegelikult mul vist ikka mingi pisike sensitiivne võime on, sest enne kui ma palatisse sisse läksin, siis ütlesin, et peaasi, et ma nö kinda tegemist ei saa, ma pole seda kunagi teinud. Mille ma tõmbasin ülejäänud miljoni lipiku seast? Põlenud peopesa koos villis sõrmedega, mis eeldabki käpikut. Juhuu. Võtsin siis kandikule asjad ja püüdsin olla nii loov, kui minus loovust on. Hakkama sain! Jumala rõõmsaks tegi selline väike asi! :D
Mõned tunnid pärast seda oli kohe kirurgilises hospitaalinfektsioonide arvestus. Sai ka positiivse lahendi. Nii rõõmus. Jätkuks vaid esmaspäeval tuleva farmakoloogia esimese KT ja reedel oleva kirurgilisega samamoodi. Unistada ju võib.. ja peabki! :D
Ma avastasin eelmine nädalalõpp, et ma vist käin liiga palju peol.. Lubasin kõigile, et okei, aitab. Lähen nädalavahetusel maale ja olen t e r v e l t kaks päeva seal ja ei vaata ühegi veinipudeli poole, ega võta kellegi kutset peole vastu. SAIN HAKKAMA!!! :D
See nädalavahetus küll samas ei kulge, aga noh, vähemalt ükski oli. Juhuu.
Ja kui ma siin juba avastusi teen, siis ma panin tähele ka seda, et mul pole üldse inimeste jaoks aega. Ma kas õpin, tegelen kodus millegagi, olen koolis või Triinuga. Triin loomulikult ei kuulugi teiste inimeste hulka, ta on Triin! Minu armas, kallis, maailma parem tüdruk. :D
Aga noh.. koolis on põnev! Õppisime praktikumides erinevaid süstimisviise, veenivere võtmine ja veenikanüülipaigaldus... aaahhh! Selline tunne, et mida veel elult tahta.. Kõik on olemas! :D
Ja kui nüüd päris tõsine olla, siis tegelikult alates 12.oktoober kolin ma jälle mõneks ajaks Tallinna ja jätan Tartu maha. Mind suunati Tallinna Regionaali tööle. Osakonda veel konkreetselt ei tea, aga ootus on niii suur, sest saan ühe kõige vingema inimesega koos elada sel ajal. Süda sulle sinna loengusaali praegu või koju või kus iganes sa sel hetkel viibid kui mu blogi loed!!!!! :D
Ainus äärmiselt hirmutav asi on vene keele oskus.. seda läheb seal ilmselt vaja.. väga.. palju.. Üleskutse sellele, kes oskab vene keelt ja mulle natukene meditsiinilist terminoloogiat tahab õpetada????! :D Ehhheeee... küll ma hakkama saan, sest takistused on ületamiseks ja selles suunas ma liigungi :)
Selline tore juhtumine vahepealselt: PS ma siiani mõtlen, et ma l o o d a n, et see naine mulle tõepoolest mingit ebaõnne hoopis külge ei pookind, sest ta käskis mul endale silma vaadata kui mingit õnnistust andis. Ma muidugi piilusin vahepeal kõrvale, sest olen selleks liiga palju vene selgeltnägijate saadet vaadanud, et karta igasugu selliseid asju :D Pluss ta käskis mul kodus ühe rituaali läbi viia, aga loomulikult ma seda ei teinud. Igaksjuhuks ju! :D
Kohe nii hästi, et annaks killuke kõigile oma õnnest, sest ma reaalselt tahaks, et igaüks mu lähedane ja mitte lähedane oleks positiivsust täis, sest see tõstab nii suurel määral elukvaliteeti.
Vahepeal oli desmurgia praktiline vahearvestus, mis läks.. hästi? Tegelikult mul vist ikka mingi pisike sensitiivne võime on, sest enne kui ma palatisse sisse läksin, siis ütlesin, et peaasi, et ma nö kinda tegemist ei saa, ma pole seda kunagi teinud. Mille ma tõmbasin ülejäänud miljoni lipiku seast? Põlenud peopesa koos villis sõrmedega, mis eeldabki käpikut. Juhuu. Võtsin siis kandikule asjad ja püüdsin olla nii loov, kui minus loovust on. Hakkama sain! Jumala rõõmsaks tegi selline väike asi! :D
Mõned tunnid pärast seda oli kohe kirurgilises hospitaalinfektsioonide arvestus. Sai ka positiivse lahendi. Nii rõõmus. Jätkuks vaid esmaspäeval tuleva farmakoloogia esimese KT ja reedel oleva kirurgilisega samamoodi. Unistada ju võib.. ja peabki! :D
Ma avastasin eelmine nädalalõpp, et ma vist käin liiga palju peol.. Lubasin kõigile, et okei, aitab. Lähen nädalavahetusel maale ja olen t e r v e l t kaks päeva seal ja ei vaata ühegi veinipudeli poole, ega võta kellegi kutset peole vastu. SAIN HAKKAMA!!! :D
See nädalavahetus küll samas ei kulge, aga noh, vähemalt ükski oli. Juhuu.
Ja kui ma siin juba avastusi teen, siis ma panin tähele ka seda, et mul pole üldse inimeste jaoks aega. Ma kas õpin, tegelen kodus millegagi, olen koolis või Triinuga. Triin loomulikult ei kuulugi teiste inimeste hulka, ta on Triin! Minu armas, kallis, maailma parem tüdruk. :D
Aga noh.. koolis on põnev! Õppisime praktikumides erinevaid süstimisviise, veenivere võtmine ja veenikanüülipaigaldus... aaahhh! Selline tunne, et mida veel elult tahta.. Kõik on olemas! :D
Ja kui nüüd päris tõsine olla, siis tegelikult alates 12.oktoober kolin ma jälle mõneks ajaks Tallinna ja jätan Tartu maha. Mind suunati Tallinna Regionaali tööle. Osakonda veel konkreetselt ei tea, aga ootus on niii suur, sest saan ühe kõige vingema inimesega koos elada sel ajal. Süda sulle sinna loengusaali praegu või koju või kus iganes sa sel hetkel viibid kui mu blogi loed!!!!! :D
Ainus äärmiselt hirmutav asi on vene keele oskus.. seda läheb seal ilmselt vaja.. väga.. palju.. Üleskutse sellele, kes oskab vene keelt ja mulle natukene meditsiinilist terminoloogiat tahab õpetada????! :D Ehhheeee... küll ma hakkama saan, sest takistused on ületamiseks ja selles suunas ma liigungi :)
Selline tore juhtumine vahepealselt: PS ma siiani mõtlen, et ma l o o d a n, et see naine mulle tõepoolest mingit ebaõnne hoopis külge ei pookind, sest ta käskis mul endale silma vaadata kui mingit õnnistust andis. Ma muidugi piilusin vahepeal kõrvale, sest olen selleks liiga palju vene selgeltnägijate saadet vaadanud, et karta igasugu selliseid asju :D Pluss ta käskis mul kodus ühe rituaali läbi viia, aga loomulikult ma seda ei teinud. Igaksjuhuks ju! :D
See hetk kui oled haige, ootad bussijaamas bussi ja ainus soov on, et saaks emme juurde maale ravima end minna ja Tartu bussijaama murjamtädi sulle ennustada tahab ja sa ütled konkreetselt EI. "Ma ikka räägin. Sa oled hea südamega, annad endal kõik seljast, et teistel hea oleks. Aga sa ise ei saa sisimas õnnelik olla, sest keegi on kurjalt kade su peale ja selle tõttu ei saa sa ka olla koos inimesega, kellega südames tahaks." " Okei, lõpetage nüüd. Ma ei taha seda kuulda." Ma õnnistan su ära, et sa saaks selle, keda tahad ja sa saadki ja midagi suurt juhtub, midagi head." Siis mul juba oli naljakas ja ütlesin, et noh: " Loodame". "Õnn on veel suurem kui selle ühe euroga sisse õnnistad." "Või anna 2." Kuna ma ei oska öelda ei, siis andsin. "Teeme nüüd nii, et anna hoopis viis ja ma annan 2 tagasi." Ja siis tuli mu "Kuulge, jääb ära". Raharöövel, manipuleerja ja loodan, et mitte reaalsete võimetega, sest mul on hirm, et mind neati (neediti??) just ära!!!!!!! grin-emotikon grin-emotikon grin-emotikon grin-emotikon grin-emotikon Ma jäin bussist ka maha, kuigi seisin peatuses 15minutit ennem juba!! Appii.... Allakäigu tee algus või grin-emotikon
- Kasutajatele Sandra Sinimets, Rezete Karu, Helina Kabin ja veel 17-le meeldib see viide.
Pildis:
Lihtsalt.. kui tõesti on sedasi, et halba on liiast ja hinges on kurbust, siis teadke, et varsti asendub see rahuolutunde ja positiivsusega. Aeg teeb alati oma töö ja üldjuhul liigub kõik paremuse poole. Et teada, mis on õnn, on vaja teada, mis on ebaõnn. Siis oskad hinnata. Tuleb lihtsalt loota ja uskuda.. eelkõige iseendasse ja oma unistustesse! Andke tiivad.. ise.
Senise ja eelmise/üleeelmise postituse vahe on paar nädalat ja enam-vähem kuu. Neis sissekannetes ma kirjutasin, et olen kaotanud oma rõõmu ja värvid elust. Nüüd isegi ei saa mõelda sellisest. Igal sammul tundub nõnda palju ilusat ja uut.
Näiteks täna, kui haigena maalt uuesti linna pidin tulema ja toauksest välja astusin.. see päike! Soojus! Värvid! Imestasin ja mõtlesin, et tõesti, niiii mõnus? Jõudsin Tartu ja mõtlesin, et enne kui reaalselt farmasse sukeldun siis koristan natuke kodu. Haigena? JAH. Tahtsin. Oli tuju ja mingisugune köha ega nohu ei seganud. Pole mõtet lasta häirida end sellest, mis tegelikult sind konkreetselt ei sega. Sellele liigne mõtlemine võib panna selle enese jaoks häirivaks muutuma, kuid milleks iseendale seda vaja? Ole, tee, naudi!
Rohkelt värve igaühe ellu,
nii palju on ilusat ümberringi.
Ning lõpetan oma postituse pealkirja: " Naerata, sest iial ei tea.. KES SU NAERATUSSE VÕIB ARMUDA!"
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar