Mis on õnne valem?

Enam ei tea, mis õige või vale.
Mõlemat ju keegi ei saa.
Homse peale on võibolla parem,  jätta mõelda, mis on õnne valem.. 

The sun "Õnne valem"

Hei, 

ma mõtlen ka vahest, et peaks teatud asjadele vähem tähelepanu pöörama. Noh, mõtlemine tegelikult viib üldjuhul õigete valikute ja otsusteni, aga teinekord on palju kergem lasta asjadel lihtsalt minna.. vahest leiavad õiged valikud hoopis sellisel moel tee Sinuni. 

Mul on küll selline tunne, et ma olen see inimene, kes mõtleb iga asja puhul üle. Eks kogemused on näidanud ka, et sedasi on, aga ikka käitun ma järjepidevalt sarnaselt. Kui ma sellist käitumismustrit muudaks, siis ma usun, et saaksin öelda, et hetkel on mul täiesti probleemivaba elu. Need probleemid, mis on ja, mis tekivad, on kõik minu ülemõtlemiste tagajärjed. Noh, võiks ju öelda, et kui ma praegu suudan sellist vale enda jaoks tunnistada, peaks asjad teises suunas liikuma, aga olen üsna kindel, et kõik jätkub nõnda, nagu alati. 

Mis muidu?

Nüüd on koolist juba paar nädalat möödas ja ilmselt on mingi harjumus sees. Noh, et see tunne on paika saanud, et enam ei saa hommikuti nii kaua magada. Enam ei ole iga päev päikest ja sooja. Vahest on hommikul isegi nii külm, et tundub nagu miinuskraadid pole enam üldse kaugel (naljakas on see, et kui ma selle osa blogist ära kirjutasin, siis tulid mega soojad ilmad, nagu kevad oleks tagasi :)))) ).

Kõige parem kooli puhul on see, et ma nägin oma kursusekaaslaseid. Niii, nii, niii hea! Nagu oleks jackpoti võitnud, selline tunne on igahommik kooli minnes ja neid nähes :D 

Üldiselt on seis päris hirmutav, sest arvestusi on tihti, eksamid järjest keerulisemad ja kardan, et mu suurim tõke on farmakoloogia. See läheb aine raskemaks ja õpe on intensiivne. Aga hirmud ongi selleks, et neile vastu astuda ja neid ületada? Okei, ma küll proovin, et kuidas neid ületada, kas see saab ka tehtud, seda ei tea ma öelda. Igastahes on mul oma motivatsiooni sein jälle üles riputatud ja loodan, et see täidab oma eesmärki. 

Ja ikka on kõik vana rada pidi.. kodu, õppimine, kool, õppimine, pidu, õppimine, sõbrad, õppimine. Haha, oleks vaid seda õppimist reaalselt ka nii palju mu päevades :D
- sellega seoses: oli nädala lõpuks vaja ühe patsiendi terviseseisundi hindamine+ oendusprobleem ja diagnoosid kirjutada. Loomulikult peab kõik viimasele minutile jätma, muidu ma ei oleks ju Angelika. Tegin seda siis neljapäeva õhtul.. enam ei jaksanud. Ärkasin reedel 5.30 hommikul, õppisin. Jube keeruline oli ja kui kursaõega mingi seitsme aeg rääkisin, siis sain aru, et mul vapsje jama seal kirjas. Mõtlesin juba, et ei lähegi seminari, vaid tegelen selle tööga korralikult. Ikka otsustasin minna. Kool hakkas 8. 15, vaatasin, et buss läheb 7.29, mingi 27 olin liftis ja buss sõitis ära, ise veel olin paanikas, et ma hilinen jne. Läksin koju tagasi kui Gerli ütles, et seminar on hoopis üheksa... aaaa, ok. Tegin siis veel veits oma tööd ja sain valmis enam-vähem. Jooksin bussile. Ootasin, ootasin.. ja siis otsustas üks lind põhimõtteliselt mu kõrvale oma häda teha. See oli nii korralik vedamine. Kena päeva algus või mis????? :D





September pildis

 Mitte kunagi pole mitte midagi maailmas minu nimega ja ma koguaeg sellepärast nii kurb ja siis ma ükspäev avastan LÕPUKS OMETI ENDA NIMEGA COCA oh see rõõmu ja õnne

Triinuga pidus

 Kes millega oma laupäeva sisustab..

Oh love!!!

kelle peal desmurgia eksamiks ikka harjutada kui mitte Marteni :)



Otsustasin, et lõikan juuksed lühikeseks, aga tuleb välja, et lõikasin lihtsalt lühemaks. Iseenda jaoks on küll lühikesed.. ja harjumatu... ja..maitea

Luulenurk

Mõnikord tahaks midagi, 
mida iial pole saanud. 
Tahaks tunda seda,
millest oled unistanud.. 

Kuid see jääb kättesaamatuks,
sooviks
ja seda igaveseks. 


Ma mõtlen, mõtlen, mõtlen.. ja mõtlen, et miks on inimesel kombeks võrrelda end teistega? Iga inimene on ju eraldiseisev indiviid. Igaüks on omamoodi eriline ning oluline ja täidab teatud rolli. Minul on aga haiglane komme ALATI, ükskõik millisest aspektist vaadatuna, end teistega võrrelda.
Kui ma midagi saavutan, olen loomulikult õnnelik, aga millegipärast ei kesta see kaua, käib mingi kõlks ja ma leian, et keegi teine on ju rohkem saavutanud. Kui ma täidan mõne eesmärgi, siis kiidan iseend, ent mõne hetke pärast suudan jälle leida mingi teatud asjaolu, mis selle kiituse alla surub.


Kui ma kirjutan oma mõtetest ja tunnetest, olen järelduseni jõudnud, et tegelikult on mul ju nii palju, mille nimel õnnelik olla ja need asjad, mis tekitavad kurbust, on nõnda väikse osakaaluga, et peaks need lihtsalt mõtetest välja tõrjuma. Paratamatult on kõigega vist nii, et kui midagi halba on hea juures, olgu nende suhteks kasvõi 10% 100le %le (õnne kasuks loomulikult), siis millegipärast jääb vaimselt see kümne protsendine kurbustunne peale.


Kes teab, mis on õnne valem? 


"Millises raamatus kirjas,
kus ridade vahel kuidas,
leida kaosest õnne valemid."



Ilmselt kirjutab igaüks enda jaoks oma õnne valemi ja ühtset kui sellist polegi. On teatud asjad, mis teevad meid kõiki sarnaselt rõõmsaks, aga hulka ka neid, mis igaühele omane.
Mina saan olla õnnelik, kui ma sisimas tunnen, et mul on kõik hästi. Kui ma tean, et mu perekonnal on kõik suurepärane. Kui ma tean, et mu sõbrad on õnnelikud. Võiks siis öelda, et minu õnne valem saab täiuslikkuseni kui minu sõbrad ja pereliikmed on enese õnne valemid avastanud.


Kõik võiks lihtsalt hakata minema ülesmäge..


Naeratus näole ja soojus südamesse!
Angelika