Tahaks... naeratada.
Hei,
ongi nõnda, et september ulatab oma tervitava käe. Ma ei tea, kui rõõmustavalt keegi selle vastu võtab, aga nii see on.
Ikka oodatakse ju septembrikuud, sest teadupärast ütlebki üks lausekegi ju, et: "Kõik on uus, septembrikuus." Eelkõige neile, kes alustavad kooliteed. Või hakkavad sammuma vana radapidi. Ma kuulun viimaste hulka. Paar augustipäevakest veel ja ongi suvepuhkus selleks korraks läbi. Tegelikult on esimesed loengud juba homme..
Ma ei teagi, kuidas mina isiklikult suhtun. Kahetised tunded on, sest eelmine aasta oli palju hetki, mil tahtsin alla anda. Seoses kooliga tekkis palju negatiivseid emotsioone. Olin mitmeid kordi olukorras, kus otsustasin, et minu koht on kusagil mujal.. Tagantjärele mõeldes oli loomulikult vähemalt 75% kogu ajast positiivne, vinge, arendav, uusi kogemusi ja oskusi andev, põnev ja huvitav. Aasta lõpp sujus eriti hästi, seega- jätkan. Ja annan endast kõik, et minu tööd hinnataks ja saavutaksin kunagi seda, mida hinges ja südames ihaldan.
Kui ma viimase postituse lõpus kirjutasin, et vaatamata sellele, et augustikuu päevadesse ei pruugi mahtuda kõrgeid soojakraade, siis tuleb suvelõppu vaatamata sellele nautida. Sõnusin vist asja ära, sest viimased suvenädalad ainult soe oligi! Pool ajast ma kindlasti rannatasin ja nautisin päikest ja kõikke, mis ühe hea suve juurde kuuluma peaks (muuseas, ma panen tähele, et ma õudselt palju kasutan sõna suvi- ilmselgelt ma vist armastan suve nii palju :D). Okei, päris-päris viimased päevad olid harjumatult pilves ja niisked, aga vaheldus ongi ju hea. September tõotab tulla ilmaennustuste kohaselt üsna soe, seega- lõpp hea, kõik hea.
A millised need 2015a kolm ilusat kuud siis olid?
Tohutult palju uusi tutvusi, erinevaid üritusi, meeldejäävaid tegemisi ja lihtsalt puhkust. Suure osa ajast olin Puurmanis, mis on lihtsalt parim koht kus olla ja kuhu alati minna. Sel suvel olen ma tegelikult isegi rohkem aega veetnud oma perega, kui sõpradega. Ja mul on selle üle nii hea meel, sest minu perekond on mu suurim toetaja, motiveerija ja kõiges kaasaelaja. Üks ääretult fun suveke, kokkuvõttes.
Muidu ei ole ma vahepeal eriti tarkade asjadega tegelenud, ainult lebotan (oh what a life..). Millegipärast on viimane nädal koguaeg negatiivsuses edasi liikunud. Kõigepealt tegin ma endale ühe raami, oma heade mõtetega. Riputasin selle kahepoolse teibiga uksele ja tunni möödudes kukkus see kildudeks. Okei, sinna mu positiivsed mõtted siis. Tagantjärele mõldes võiks arvata, et see oli märk algavatest asjadest. Negatiivsetest asjadest.. Üks õhtu otsustasin, et panen välja minnes ripsmepikendused, olin kusagilt mingi liimi ka ostnud ja nii kui ühed silmale sain, põletas see niiiiiii hullult. Võtsin küll kõik oma teadmised appi, kuidas sellest valust vabaneda, aga terve õhtu jooksis silm vett, põletas ja pilt oli ees hägune. Ja, et sellest vähe oleks, siis käisin Atis vahukal. Okei, ma läksin niisama peole, aga ilmtingimata oli mul vaja sinna vahu sisse ka ronida, et pärast ikka mõnus oleks üleni märg ja kole olla. Ok, ok, teglikult oli seal ülimõnus ja fun ja tore, aga mul olid nahast platvormid ja nii kui ma sinna libeda vahu sisse sain, läks üks katki ja ma pidin neist loobuma. Tantsisin paljajalu. Kujutate ette? Mõnus oli!!!!! Selle hetkeni kui mu jalad valutama hakkasid ja ma siis oma jalataldu nägin... Verised, kilde täis. Liisu üritus neid küll seal välja noppida, aga väga ei õnnestunud :-D Nii ma nüüd olengi, veel k a k s päeva hiljem, jalatallad täiesti katki ja s i i a n i kilde täis (üks õnneks on sidemetes), sest ma tantsides astusin need nii sügavale.. Üks on eriti valus.. Loll, loll Angelika.
Ja nõnda mu päevakesed hommikutesse ja õhtutesse veerevadki. Loodan, et nüüdest, mil ma olen end saanud negatiivsest tühjaks rääkida, positiivsemas suunas.
Tegelikult on kaks imelist inimest mu elus, kes mind positiivsena hoiavad. Triin, selline tüdruk, kes on alati olemas, kuulab igat mu tobedat mure ja suudab neile isegi seletuse anda. Reaalselt inimene, kes leiab igakord mu jaoks aega, proovib kõik hullused muga ära ja on nõnda armas kui keegi elus ette suudaks kedagi kujutada. Lahutamatu osa minu igas päevas.
Ja siis on inimene, kellega rääkides ma naeran iga kord nagu veidrik, inimene, kes tekitab minus ainult ja ainult häid mõtteid ning emotsioone. Minu imeline Marilin! Tea, et ma ootan su reservi saamist niiii väga (mitte, et ma seda miljon korda juba öelnud ei oleks) ja sa lihtsalt oled niii nii niiiiii armas ja kallis ja... Miljon süda!!!!!
August pildis:
Sain enda kasutusse mõneks päevaks väheke parema camera, kui mu telefoni oma :D Seega kasutasin täiega juhust ja lasin end klõpsida.
Vahest ma mõtlen, et miks asjad elus just nõnda lähevad, nagu nad lähevad. Olukordade muutused võivad olla nii kardinaalsed, et panevad mõtlema.. miks just nii? Millest sellised muutused tingitud on? Milleks need üleüldse vajalikud on? Kas tõesti juhtubki elus kõik põhjusega ja kunagi saavad need seletatud ka õiglase põhjendusega?
Mul on selline tunne, et iga sügis algab minu jaoks keeruliselt. Iga suvelõpp ja sügise algus toob endaga mingisuguse jama, mis tekitab sellise tunde, et ei tahakski midagi tunda.. Ja nagu alati.. Aeg teeb oma töö. Teebki. Kuid inimene ikka ju tahab kõike ja kohe, isegi kui mälusopis on olemas teadmine, et iga asi võtab aega ja kannatlikkus viib sihile.
Ma ikka korduvalt kirjutan sellest, kuidas tuleks hinnata kõike seda, mis inimesel olemas on. Ja võimalikult vähe tuleks mõelda sellele, mida ei ole (sest ükskord võib see tulla). Kui kõvasti unistada, siis unistused täituvad. Vähemalt mõned, vähemalt osaliselt- ning see on ju ka suurepärane. Põhimõtteliselt tuleks endale vist igakord meelde tuletada lauset
No ma ei ole ammu luuletanud, seega luulenurk it is
Midagi uut, iga päev toob,
midagi uut, ise ma loon,
midagi vana, jääb igasse päeva,
midagi vana, mida kõik näevad.
Ja kuna ma praegu k a h j u k s olen pigem tumedamatesse toonidesse end peitnud, siis reaalselt mu mõtteid kajastaks miskit muud. Ma olen selline inimene, kes põhimõtteliselt näeb igalööl unenägusi. Viimati on need üsna kehvad olnud. Selletõttu on ka unenägudeseletaja mu tore kaaslane, ikka tahaks ju teada, mida miski unenäos sümboliseerib. Hetkel on seletustes hirmutunne, millegi ees ja oli üks üsna täppi lause "hoiatus elu samas vaimus jätkamise ees". Ma vist tean, mida ma peaks selle all mõtlema, aga loobuda ka ei suuda.. Väga paljud inimesed ei usu selliseid asju, aga ma võin päris ausalt öelda, et kui erinevaid unenägusi järjestikel päevadel näha, siis nad võivad olla üksteisest niiii erinevad kui võimalik, kuid seletus märkidele on täiesti sama. Eelkõige on see seotud asetleidvate sündmustega elus.
Täiesti lõpp, kui ma postituse eelvaadet nägin ja lugesin siis.. Appiiiii kui palju ma kajastan negatiivseid mõtteid ja emotsioone.. Ei ole päris minulik. Ma armastan õnnelikke inimesi, naeratusi, rõõmsaid mõtteid ja emotsioone.. Ma armastan seda, kui inimesed suudavad probleemid jätta heade mõtete varju. Ma tegelikult armastangi kõike ja kõiki. Vahest peabki olema midagi, mis paneb mõtlema sind sellele, kui ilus elu on. PS ma praegu tulin mõttele, et mul kukkus see raam kildudeks ja mul on jalad kilde täis.. Killud, killud, killud.. Killud toovad ju õnne????! Jään ootama 😆
Kõike ilusat sügisesse, varsti tekib palju värve loodusesse ja loodan ka, et igaühe ellu :)
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar