Ikka sama rada..
Unistuste rada pidi,
käima olen harjunud.
Lootuskiired paitavad,
iga kivi sellel teel,
kui uskuda ja loota, võin kõndida seal veel..
Hei,
mina olen küll see suveinimene, kes liigselt tegemisi enda kanda ei võta. Noh, et saaks puhata ja olla, mõelda ja nautida. Minu jaoks kõige olulisem on see, et ma saan olla maal. Minna magama oma voodis, ärgata selle peale, et Marten mul voodiääre najal kõlgutab nagu rikki läinud masin: "Õue, õue, õue, õue, õue." Jah, sellised mu suvehommikud ongi. Kuid paremaid neist tahta ei oskakski.
Eelmises postis kirjutasin, et otsin omale tööd, et noh.. midagi teha. Pakkumisi CV peale tuli igasuguseid, aga alati rikkus vastuvõtmise ära üks asjaolu "töö pikemaks perioodiks". Noh, et pakuti väga vingeid tegemisi näiteks Tallinnas, aga jätkuga ka sügisesse, kuid mina olen ju Tartu päralt. Sarnaselt tuli töid ka Tartus, aga kus ma pean teadma, millisesse haiglasse mind oktoobrist praktikale suunatakse. See ju võib olla Tartu Ülikooli kliinikum, Tallinna Regionaal või ükskõik, mis. Seetõttu lõppesid sealt maalt mu tööotsingud ja ma üritan siis pigem siin-seal abiks olla.
Vaatamata sellele, et Eesti suveilm muutub sama kiirelt kui tiinekate tujud, on väljas niiii palju teha. Noh, rannas lebotada ja familyga ringi tiirutada. Marteniga mängida ja niisama jalutada.
Ma olen vahepeal poole kohaga Lõuna-Eestis elanud, põhiline sihtkoht hetkel kui tuleb tuju kodust välja saada. Kauksi päike on ära nauditud ja loomulikult üleüldse Peipsi ääres aega veedetud. Nii palju on aega, mil koos familyga tripime, käime RMK aladel grillimas, rannas päikest ja vett nautimas, maasikaid erinevates kohtades ostmas, loomaias jn.
Vahepeal kui see mõnus kuumalaine oli (2.,3.,4. juuli), siis läksime semudega Kauksi, nautisime külma (mitte nii külma) siidrit ja päikest. Liisul tulid ühed sõbrad sinna ja läksime telklaagrisse nendega edasi tsillima ja lõppes see trip nõnda, et teised läksid koju ja ma jäin üksi sinna, sest kohtusin täiesti juhuslikult ühe kursaõega ja otsustasin, et ühel õhtul suvest võib ju mu armsa Katiga ka pidutseda :D
10-11. juuli oli siis see kaua oodatud Saaremaa rannapidu, kuhu mina paraku ei jõudnud. Ma olin siis kõigi peale nii pahane ja kuri pealt seda, et läksin 9nda õhtul kell kümme Tartu, haarasin Triinu kaasa, läksime linna peale, kluppi ja ma tantsisin kogu pahameele endast välja. Okei, okei.. kõik need kolm päeva kuidagi KOGEMATA, JUHUSLIKULT meenutas kõik Saaremaad.. raadiost ekstrapalju reklaame, facebook ja instagramis pilte, ma leidsin j u h u s l i k u l t rannapeol kasutatava dušširuumi zetooni oma pudipadi karbist, mis eelmisest aastast kogemata kaasa ununes muga (oi), Sandra leidis täiesti j u h u s l i k u l t mu rannakal tehtud nimega mütsi kuskilt kapipõhjast üles.. ja see kõik t ä i e s t i JUHUSLIKULT, ET MULLE IKKA SEE RANNAPIDU MEENUKS IGALHETKEL.
Olgu.. ma pole paha, ega vihane.. järgmine aasta.. eks.. mhmm.
Ohjaaaa! Ma koostasin endale retseptiraamatu. Kogusin kõik huvipakkuvad ja enese jaoks enamvähem teostatavad pearoad ja koogid kokku, et kokata, kui aega on. Esimesena proovisin sushit (makisid). Kuna ma tegin esimest korda, siis ostsin maitseks ainult kurki, avokaadot, krabi, toorjuustu. Ja täitsa enamvähem kraam tuli. Noh, riisi toppisin kokkuvõttes vist liialt, aga maitse oli ikka super. Riisi ettevalmistus oli küll täielik tüütus, umbes 20 korda vahetasin vett ja pesin, et ta puhtas vees enam valgeks ei ajaks seda. Põhiline on aga see, et järgmine kord saan juba lõhe, krevetid ja muu maitsva kraami ka kasutusse võtta, sest tean, et päris mööda ei pane!
Nüüd ootavad erinevad vormiroad, imemaitsev (loodetavasti) kanapirukas ja palju kooke (kohvi, šokolaadi, kirsi-toorjuustu, domino jn). Ja niimoodi rannavormi hoitaksegi :D
Kuna inimesed ikka mõtlevad ja küsivad, et Angelika, on midagi negatiivset ka sinu elus või kõik ainult positiivne? Võin rahustuseks öelda, et on. Mul on viimasel ajal tervis väga ära ja probleemid ajavad üksteist taga. Üritan küll mõelda, et iga asi juhtub põhjusega, aga kui seda kõike on liiga siis.. vahest ongi nõnda, et kui üks tervisehäda tuleb, tekitab see teist. Täpselt nii ongi. Nagu väike jada, mis ei lõpe, kuigi loodan, et lõppkokkuvõttes see millegi selliseni ei vii, et enam olukord veel keerulisemaks muutub, kui see praegu on.
Aga kuna mu sensitiivsed võimed (haha) ütlevad, et ma saan oma terviseprobleemidest ükskord lahti, sest küll mul vanaseas on aega radikuliiti ja vererõhuprobleeme põdeda küll, siis suundun ikka positiivsesse, seilan heade mõtete lainetes. Kuna nendes seilan ma nagunii siis eile, 21. 07 otsustasime familyga Põhja- Eesti hoopis tripida, käisime Ida-Virumaal- Valsate joal, Ontika rannikul ja Toila sadamas. Nii nii mõnus ilm oli ja see tuul.. selline tunne nagu oleks mõtetes suurpuhastuse teinud ja puhta lehekülje andnud.
Õhtupoole liigun Tartu, lähme Triinuga STAR FMi suvetuurile laulukale. Veedame ühe toreda õhtu ja naudime head seltskonda.
Mõne päeva pärast leiab mind ilmselt Tallinnast, lähen teen natukene tööd, et Weekendi pilet soetada, sest paari nädala pärast on see kaua oodatud sündmus juba käes!!! (PS ma ikka vahest loen seda esinejate nimekirja üle ja mõtlen, et niiii unreaaaaaaal: Brennan Heart, Headhunterz, Sigma (agaiiiin), Tiesto, van Buuren (agaiiiin), Aronschupa (WOWOWWW YESH), Hardwell, Example, Robin Schulz, Tungevaag & Raaban (omggg), David Guetta ja ma loetlesin veel ainult enda oodatud. Värin käib juba seest läbi mõeldes neile kolmele päevale. HEAVEEEEN!!!!
PILDIS
Korjasin oma vanad cosmod kokku ja tegin enda cosmoõhtu
Loomaaia päev
Ida-Virumaa päev
14.07
Ma siin ikka vahest üritan (ÜRITAN) luulet kirjutada (seekord sissekande alguses) ja lugesin tagantjärele oma kirjutised läbi ja panin tähele, et peaaegu igaüks neist sisaldab mõtet kas unistamisest, lootmisest, enesesse uskumisest ja takistuste ületamisest. Mõtlesin, et äkki selliste mõtete kirja panek tekitabki minus rahu ja kui ma mõtlen sellistest asjadest, siis loodan, et need mõtet kinnistuvad ja enese elus kulgebki teekond seda radapidi? Kui nii, siis tundub, et olen eesmärgi selles osas saavutanud. Ma lihtsalt tunnen, et mu elus ei saakski midagi teisiti olla. Ma olen nii õnnelik ja rõõmus kõige üle, mis mul on.
- Mul on niiiii vahvad sõbrad, kes igaüks tekitab omamoodi minus killukese õnnetera, mis kokkuliites tekitab kogu õnnelikkuse, mis minu hinge paitab ja kogu aurat toidab.
- Mul on kõikse parem perekond- emme ja issi on kõige armastusväärsemad, hoolivamad, lahkemad ja usaldusväärsemad. Ma olen terve elu olnud issi laps (noh, et pisikese plikana ei mänginud tihti nukkudega, vaid veetsin hommiku kuuest kuni õhtu 9ni suure traktori peal kõiki nuppe ja kange näppides, töökojas kõikvõimalikke kruve, mutreid, naelu loopides ja õhtuti jõudsin ikka õlise ja tavotisena koju). Aga viimase kahe-kolme aastaga olen ma emmega saanud nii lähedaseks, et ma usaldan teda 99% (killuke saladusi peab ju enesesse ka jääma). Ta on esimene, kellele oma probleemidest, õnnestumistest ja saavutustest räägin, teades, et isegi kui murede korral ta algselt võib mind hukka mõista, siis edasiliikudes ulatab ikka oma kindla käe ja annab toetuse. Oma õdedest ja vendadest ma ei hakka rääkimagi, sest nemad on minu aare. Noh, tülitseme muidugi, sest nii ju asjad käivadki, aga hellushoogi on ka kui pidust tulunud vanemale vennale lähen kell kaks öösel maha kukkud tekki peale panema või Sandrale ja Annikale teen ilusa maniküüri, soengu või ütleme vastastikku mõne ilusa sõna. Ja MARTEN. Kõik. Minu ingel, elu, päikesekiir, lootus.
Ma ikka püüan eneselegi meelde tuletada, et kui mõtetesse kipuvad trügima kurvema alatooniga mõtted, siis kohe tuleb need kõrvaldada. Noh, et kui mõtled, et tahaks pangakontol suuremat summat näha, päris seesugust, mille eest võiks igasse heategevusse nii palju imesi tegevaid asju kinkida või nurga tagant võiks prints valgel hobusel välja kekselda, et "No tere Angelika, tundub, et kõik armastuslood on ilusad, aga meie oma võiks olla minu lemmikuim?" või, et mulle võiks toanurka potsatada uus süntesaator, kus õpiksin mängima Beethoveni tasemel, mitte Angelika tasemel või või või, neid v õ i s i on niiii palju, aga need v õ id võiks täitsa ära sulada ja jääda võiksid sellised mõtted, mis kiidavad seda, mis olemas on! Oma mõnus soe ja hubane kodu, oma kallis perekond, oma imearmsad ja imeerilised sõbrad, oma armas blogi, kuhu mõtteid kirjutada, oma unistused, oma luuletused, oma.. kõik, kõik, mis ON OLEMAS.
Armastust, õnnelikke hetki, unistustele tiibade kasvatamist ja rõõmu kõigi päevadesse!
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar