Tahan kalli

Tsau armsad,

kuna praktika võtab hetkel suurima osa minu ajast, otsustasin vahepeal ühe kerge kokkuvõtte teha.
Alguses mul ei olnud mingeid ootusi, sellesmõttes, et ma e i teadnud mida oodata.
Aga... amazing!

Ma ei tea kuidas seda tunnet, mis need päevad minus tekitasid, kirjeldada. Põhimõtteliselt on seni olnud minu päikeseks mu väikevend- Marten. Lasteaias olles oli neid päikeseid lausa terve lasteaia täis! Peale selle, et mu enda rühma lapsed mind ootasid, ootasid teised ka.

Terve selle kolme nädala jooksul ei olnud kordagi päeva, mil ma oleks tundnud mingisugust negatiivset emotsiooni (ainult väsimus). Kogu see energia, mis lapsed edasi annavad on uskumatu.
Ja võin käsi südamel öelda- varem ma arvasin, et lasteaiaõpetaja töö on kerge, mis see ikka ära ei ole- nüüd on minu austustunne nende suhtes kasvanud nõnda kõrgeks kui on Mount Everesti tipp. Nii kui astub majja sisse esimene laps, nii langeb õpetajate õlule suur vastutus. Koguaeg peab jälgima kõiki, koguaeg peab igaühe jaoks tähelepanu jaguma, sest need armsad nööbikesed vajavad seda nii palju!


Algusest..
esimene päev oli loomulikult hirmutav. Nii palju lapsi ja igaüks on omamoodi ettearvamatu! Ja nii ongi. Mitte kunagi ei tea, mida laps ütleb või teeb :D Ma ikka olen selline ninnu-nännu Angelika ja üritasin igaühega sobituda ja nii uskumatu kui see ka pole, siis ma suutsin end esimese 10-15minutiga lastele nii omaks teha, et ülejäänud kolm nädalat nad aina kallistasid, ütlesid kauneid sõnu, joonistasid ja meisterasid mulle, küsisid teistelt minu järgi ja nõnda edasi, nõnda edasi. Vahest oli ikka vaja lastele  meelde tuletada, et mul on kaks kätt ja korraga kümmet last käe otsa võtta ei anna.

Kuigi see kolm nädalat läks kui linnulennul, jõudsime mõnda ikka teha ka:
5. mai oli emadepäeva pidu
6. mai matkasime Viimsi "võlumetsas"
13. mai viisin läbi projekti, mida Tartu lasteaiaski aprilli lõpus tegime. Kohendasin seda vastavalt vahendite olemasolule ja antud võimalustele.
Ülejäänud päevad mängisime erinevaid harivaid mänge toas, lugesin lastele raamatuid (ajal, mis oli mõeldud tegelikult mängimiseks, aga nad tahtsid hoopis minu lugemist), meisterdasime, joonistasime, lugesime unejutte enne puhkama minekut, õues tegin nendega liikumismänge (loe: ülejäänud kõik lasteaia lapsed ka). Täitsa nagu oleks lapsepõlve tagasi läinud ja saanud kõike seda vahvat uuesti läbi elada, mis kunagi on olnud.


Ilmselt kõlab osade inimeste jaoks mu jutt nagu üks suur kiidulaul, aga nii uskumatu kui see ka pole, on minu praktikabaasiks olev lasteaed, alates sellest hetkest, kui astud väravast sisse, kuni viimase seinapraoni positiivsust täis! Iga inimene selles majas on nii seltsiv, rõõmus ja naeru ning nalja täis! Minu juhendaja oli imeilus noor naine, abiõpetaja ja kõrval rühma õpetajad samuti. Lasteaiadirektor oli alati särav ja toetav. See on nagu üks suur kompott kõigest heast ja ilusast, mis olla saab. Muide, mu juhendaja nimi oli Marilin- ta on tõesti imeline ja ülilahe inimene ning mulle tundub, et iga Marilin (mu ajateenijast pliks), kes mu ellu kuulub, on varbaotsast pealaeni vinge inimene!


Ja no see kallistamine! Päriselt ka ei ole ma oma eelneva 20 eluaasta jooksul nii palju kallistanud kui kolme nädala jooksul! Uskumatu kuidas nad jaksavad ikka ja alati nii siiralt.

Mõned pärlid:

Esimene päev praktikal lasteaias:
Mängisin lastega väljas kui väiksestrühmast üks poiss tuleb ja katkestab meie mängu ja küsib: "Tüdruk, kes sa oled?" vastasin, et Angelika. Selle peale ütleb, et: "Kuule Angelika, sa oled nii ilus." Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii armas 

6. aastane poiss: "Angelika?" Mina: "Kuulen sind." Poiss: "Ma arvan, et ma tahan sinuga abielluda." Mina: "No jäta jutt." Poiss: "Tahan, tahan, tahan sinuga abielluda!"

5. a tüdruk joonistamise ajal: "Angelika, kaua sa meil veel olemas oled?" Ütlesin, et mõned päevad veel ja siis kahjuks enam ei tule siia. Tüdruk: "Mhh.. mul on selline tunne, et ma hakkasin sind juba just praegu igatsema."

Ja nõnda armsad nad ongi 

Ja loomulikult oli neid igasuguseid huvitavaid ütlemisi veel, aga kuna neid andekaid lauseid tuleb igapäev, siis meelde nad nii hästi ei jää :D

Kui nüüd see kõik hea ja armas, mis on lasteaiaga seotud, kõrvale jätta ja muidu elust rääkida.. siis on veel parem ja armsam!
8. mai käisin maal.
Samal õhtul läksin välja ja pidasime semudega sellise pralle ära, et säärast pole ammu näinud :D Ülimõnus ja hea oli kõiki näha ja koos olla. Nii et sõbrad- te olete k õ i k nii lahedad ja erilised. LOVE

Ja 10. mail emadepäeva puhul tegime oma armsale emmele tordi (mis läks mul täiega untsu) ja üllatasime hommikul niiii hästi lõhnavate nartsissidega. Töölt tulles ootas kaetud laud, nautisime sooja päikest väljas ja nõnda me selle päeva veetsime.
Üks mõtteke, minu emadepäevast:

Kas teate, et mu ellu kuulub tohutult palju imelisi ja erilisi inimesi? Jah? Sina, kes sa seda loed ka. Aga on üks kaunis naisterahvas, kes on kordades erilisem, kordades imelisem. Minu emme. Inimene, kelle iga keharakk elab selleks, et olla olemas teiste jaoks. Inimene, kelle südames on killuke kõigile. Inimene, kes ärkab hommikul selleks, et mööda saata uus päev oma perekonna jaoks kõike head tehes. Inimene, kes mõtleb enne teisele ja siis endale.
Ta on selline emme, kes on vastu võtnud oma lapselapse sünni. Selline emme, kes ootab oma täiskasvanud lapsi koju nõnda palju, kui neid, kes seal igapäevaselt elavad. Selline naine, kes armastab oma meest juba üle kahekümne aasta. Selline naine, kes lubas oma lapse sõbral raskel hetkel elada üle poole aasta oma kodus- teda toites ja hoides nagu oma. Selline vanaema, kes kasvatab juba 2 aastat oma vanimat lapselast, et ta saaks suurepärase hariduse Puurmani mõisakoolis. Selline vanaema, kes armastab oma kõiki lapsi ja lapselapsi võrdselt. Ja mina olen selline tütar, kes saab varsti 21, kuid ikka saadab vahest kell 3 öösel emmele sõnumi, kui kallis ta on ja ikka tahab vahest voodisse kaissu ronida ja öelda kui õnnelik laps ta on.
Ja ta on kõike seda väärt. Isegi seda, et ma trükkisin seda teksti põhimõtteliselt Puurmanis kodu ukse taga, kuigi tegelikkuses peaksin viibima Tallinnas praktikal. Aga paari päeva jooksul need 400km edasi-tagasi olen nõus sel tähtsal päeval tema nimel maha sõitma küll! Selleks, et öelda kui eriline ja kallis ta on! Head emadepäeva!

— feeling armastatuna with Irina Rätsep in Puurmani.

Ma lihtsalt armastan kõike seda, mis mu ümber on. Ma armastan iseend (vahest). Ma armastan oma pere. Ma armastan oma sõpru. Ma armastan kõiki inimesi, kes mu ellu kuuluvad. Ma armastan seda, mida ma teen. Ma armastan oma elu ja tundub, et kõik on hetkel nii nagu olema peab.


16. mai oli muusemiöö. Käisime Niguliste kirikus, ajaloomuuseumis, disanimuuseumis ja mõtlesime,  et tahame Tervishoiu muuseumi ka vaadata, aga kui kohale jõudsime oli seal umbes miljon kilomeetrine järjekord, nii et loobusime kohe :D Muidu oli väga lahe ja kuna sissepääs oli igalepoole tasuta, oli rahvast ka tohutult palju. Pärast seda läksime Radissoni, tahtsime lounge´i minna, aga kuna see oli bronnitud jäime esimesele ja ma sain lõpuks ometi maailmaparimat maasikamargaritat. A  selle margaritaga tuleb see meelde, et üks päev käisime Liisu ja Taaviga vanalinnas ja otsustasime Katusekohvikusse minna, tellisin siis ka margaritat. Frozenit ei saanud. Võtsin siis tavalise. Ütlesin veel, et see jook on juba välimust väärt. Umbes 15minuti pärast sain oma margarita ja teenindaja veel ütles, et "Vabandust, ma suhkruäärt ei saanud hetkel teha." Ja kuna ma olen alati hästi meelestatud ja kusagil nuriseda väga ei taha siis ütlesin, et pole midagi, kuigi tagantjärgi mõtlen küll (see kurikuulus tagantjärgi targutamine), et misasja.. Mis siis joogi mõte oli :D Aga kuna uksehoidja oli seal üliviisakas ja sõbralik siis saavad teenindajad andeks :D



__________________________________________________________________________          Üks "põnev" juhtumine:
Ma olen selline hullumeelne õudusfilmide armastaja. Muud ma ei viitsigi vaadata. Kui eelmine pühapäev Tallinna tagasi jõudsin otsustasin, et vaatan enne magama minekut mingi filmi. Võtsin "The eye"< päris hea ja üsna reaalne õudukas. Ehmusin ja hüplesin küll, aga sain vaadatud. Magama minnes oli juba kergelt imelik olla. Kuidagi hirmus oli :D Aga suutsin lõpuks magada. Kui umbes 1,5h olin unes olnud, tundsin, et midagi on mu pea kohal või nagu mingi vari oleks mu näos. Ja vot sel hetkel kui ma silmad avasin oli mul elu üks suurimaid ehmatusi- MU VENNA 4.a TÜTAR SEISIS OMA NÄOGA MINU NÄO EES JA LIHTSALT PASSIS! Esimese reaktsioonina tõmbasin teki üle peale ja mõtlesin, et mida kuradit see oli. Siis võtsin teki ära ja küsisin, et "Sonja, mida sa teed? Sa ehmatasid mind." JA TA LIHTSALT N A E R I  S. Mul oli nagu misasja????? Siis ütlesin, et ta voodi läheks ja panin ta pikali. Vähkres seal kümme minutit. Ma ise olin jummala hirmus veel. Järsku vaatasin toa keskele ja ta seises keset tuba. Siis mul oli küll nagu MIS TOIMUB. Küsisin, et kas ta tahab emme juurde ja tegin talle ukse lahti. Läks ära. Lükkasin veel ukse kinni, et kuuleksin kui ta tuleb, sest muidu silmi kinni panna ei julenud. Ja õudukaarmastajast sai õudukakartja. Ma päris ausalt ei vaata, et mitte ühtegi õudusfilmi  :D Viimasel ajal on koguaeg öösel hirmus uni kui õudukaid vaatan.
_________________________________________________________________________

aga okkkkk pilte

 

 Liisule Inglismaalt koju tuleku puhul. PS to niinimetatud üllatus, et kell 2 öösel teda kodus ootame läks täitsa korda! Nii hea oli näha ja kallistada! 

lemmiksari 

Sõbrad

esimesel päeval lastelt :)

 magan siis pildistan kah :D

unimüts

päike :)

kodune reede

Minu päike!

Emmele

Siis kui lapsed tuttu olen saanud ja avastan märkmiku vahelt üllatuse :)

Üks imelik õde

.. kes 13. mai juba 14 sai!

Lebz

See on see imelik kook, mis mul välja ei tulnud :D

Ja ilusad nartsissid

 Siis kui oled mitu tundi vanalinnas kontsadel olnud ja saad kodus aru, et see oli ülimalt bad idea :D

Üks mõnus margarita Radissonis

Nõndaks siis.. kohe varsti lähen venna familyga Puurmani, puhkame ühe suurepärase nädalavahetuse, grillime, teeme kerged kihisevad ja naudime kõike imeilusat, mis meid oma olemasoluga õnnistab. 25. mai algab eaka praktika- hetkel ei oska midagi mõelda, küll eesmärgid sellega seoses sean nädala jooksul. (PS praktika ei tähenda üldse puhkust, kirjalikke töid on vaja niiiii palju teha).
29. mai on juba van Buuren
1. juunil plaanime sõbrantsidega minna Nordeasse Stigi, Elina B. ja Daniel Levi kontserdile
2. juuni saab Angelika kakskümmend üks valleraaaa ning
6. juuni on dream holi fest lauluväljakul.. siis tuleb veel töönädal, analüüsid vaja ära teha raamatusse ja 1. juuni veel seminarid, samal nädalal patoloogia ja kliinilise keemia eksamid, kui need tehtud saab, võib vist auga endale ühe mõnusa suve lubada!

Ja PSS! olen üsna kindel, et 2016. aasta eurovisoon toimub Tallinnas (või 3s koht).





Teeb siis kerge luulenurga kah, nõnda traditsioon juba ette näeb


Elus saab kõik, kui soovida
elus saab kõik, kui proovida. 
Niisama istudes ei juhtu imed
Võta oma unistused kaasa
 ja mine..
Otsi koht, kus tunned end leidvat,
jäägi sinna ja teosta kõik mõtted.

Rahulolu viib õnnelikkuseni, 
ja kestma võib jääda see igavikuni.


No armastage, hoolige, hoidke, nautige, üritage, ja andke oma unistustele tiivad! Tiivad selleks, et lennata ja kui juba, siis kõrgelt!

Angelika