1rst year? DONE! almost ehk põnevaim osa ootab mind
Sau, sauuuu armsad
Te ei kujuta ette ka, mis rahulolev tunne mind valdab! (nagu pildil) Peale selle, et väljas on niiiiiii mõnus, on selleks aastaks kool põhimõtteliselt läbi- eksamid ja arvestused on hetkeks tehtud. Wuhuuuuuu. Pingelangus on tohutult suur.
Aga... Tegelikult on esimese aasta üks hirmutavamaid, samas loodetavasti vingemaid, kogemusi ju ees. 4ndast maist algab praktika. 3nädalat ''Lapse praktika''t ehk olen pisikeste nööbikeste päralt ning järgmised kolm nädalat ootavad minu hoolitsevat suhtumist ja tegusid ühe sotsiaalkeskuse kliendid. Oodata on paljut.
Hetkel on hull pakkimine käsil, nii palju oleks ju vaja kaasa võttaaaaa....
Ja plaane on maiks ja juuniks juba nii palju tehtud! Olgu, töö tööks, aga sinna juurde ju peab lõbu ka käima! Esiteks, olen ma nagu nii rõõmus, sest ma sain teada, et Liisu tuleb ka Tallinnasse praktikale (mida veel elult tahta :D). Teiseks, ma saan selle aja veeta oma venna perega ja nad on minu jaoks nagu teine pere- nii head! Aga 29. mai on van Buuren, tähistame ühes ka mu 21st sünnipäeva, mis 2juunil on. Kuna 6ndal juunil ma Tartus wow runil olla ei saa, tuleb Tallinnas peaaegu samaga asi asendada ehk 6.juuni on lauluväljakul dream holi fest
Aga siiani...
16-18. aprill oli MAAMESS. Kõik sujus messipäevade vältel väga mõnusasti kuigi ilmataat oli mõtetes koos päikesega mujal (vahest piilus ja soojendas ka). Kujutate ette, reaalselt oli pooleteise tunni sees vihma, tuult, rahet ja päikesepaistet :D Uskumatu ilm.
Mu põhiline tegevus oli welcome-kottide koplekteerimine, nende jagamine ning SEB väravas käepaelte peale panek. Kui ikka 5-6tundi järjest neid käepaelu panna siis lõpuks on asi ikka jummala sassis :DD
Kui juhe on koos.. näiteks:
Mõni pöördus mu poole "Tere Angelika" siis mul oli nagu whooouuuu kus sa mu nime tead????? "Nimesilt" hahaha loll, mis loll
või, et Tanel Padar külastas meid ka ja läks nr2 väravast välja. Ma olin seljaga messi poole ja kui ta minust mööda astus, keeras minu poole ja ütles niiiii suure naeratusega "Aitäh, head aega" (või midagi taolist) ja ma olin nagu väsind ja suht ekstaasis ja vastasin "Tere" nagu wtf :D kes ütleb headaega peale tere.
Ja loomulikult kõik need vinged komplimendid a la "Su käed on nii külmad, siis on ju hea kui minu suured soojad käed sulle vastu lähevad" (see oli umbes 50+ härrasmees ja ps nemad oli põhilised killuvennad) või kui sai noortele öeldud, et käepaelaga saab ametlikule afterpartyle Atti siis oli "Sa ikka oled ka kohal või?" jne.. üldjuhul me alla 12aastastele lastele käepaela ei pannud, sest nemad oli sees nagunii tasuta ja siis oli üliarmas kui mõni pisike laps sirutas käe ette ja ütles oma õrna häälekesega "Mina tahan ka".. see oli nagu lihtsalt niiiii lahe :) Või üks väike poiss jäi mulle hästi meelde: oli koos ühe mehe ja teise väikse poisiga: "Ega tema ei ole mu issi ja tema ei ole mu vend, aga mu emme lubas mul nendega tulla ja ega ta käepaela lubas mulle ka anda." :D Ja ma võin öelda, et hea sõnaga võidab ikka kõik. Ega ma ainult lastele komplimentide tegemisega ei piirdunud :D Näiteks kui mõni naissoost külastaja tuli, kel oli sama värvi jope, mis päeva käepael, siis ikka rääkisin kui kenasti kõik matchib jne :D Umbes, et käitu teistega nii nagu tahad, et sinuga seda tehtaks.
Ja oi kuidas ma armastan sellist vabatahtliku tööd!
Ikka ja jälle küsitakse, et kuidas ma ikka viitsin vabatahtliku tööd teha, palka ju ei saa. Saan küll! Ja palju suuremat palka kui miski muu. Minu töö palgaks on külastajate tänusõna, mõni kaunis kompliment, hea huumorikild, ilus soov ja siiras naeratus. Love my life, love everything what I have and I love that what I do
Esimene päev
Muidu on aprillikuu täpselt nõnda kulgend nagu ma eelmises postituses ennustasin. Tööd tööde, eksamid arvestuste otsa.
Kui nüüd tagasi mõelda siis.. Farma oli oodatust keerulisem, käisin seda ka teist korda tegemas ja siis juba õnnestus. Vene keel oli alguses veits hirmutav, sest oli nii kirjalik kui ka suuline osa, aga kõik oli lõppkokkuvõttes vapsee хорошо :D
Esmaabi oli millegipärast eriti närvesööv, nihelesin ootejärjekorras toolilt püsti, püstist põrandale, põrandalt toolile :D Ruumi sisse saades oli mul maas krampides patsient- korjasin tema lähedusest esemed, mis teda kahjustada võiks, panin riide pea alla pehmenduseks, ootasin kuni kramp lõpeb, kutsusin kiirabi, vaatasin elutähtsaid näitajaid (teadvus, hingamine, pulss). Kõik oli olemas. Siis tõmbusid patsiendil huuled sinakaks, avasin hingamisteed, teadvusele ta ei tulnud, siis kadusid kõik näitajad ja alustasin elustamist. PS MIDA MA TEGIN NUKU PEAL PÕHIMÕTTELISELT K Ü M M E MINUTIT ja mu käed oli pärast täiesti punased ja soonelised :D Võhm sai ka otsa ja õpetaja ütles, et ta ainult kuulas minu tegevust ja sai aru kusmaalt ma ära väsisin ja rütm muutus :DD Mina ise oli kannatanu, kel oli lahtine käeluu murd, kukkusin vannitoas vastu vanniäärt. Kui abistaja tuli siis ma olin pikali maas- karjuasin valust ja hirmust, kolmnurkrätikuga seoti käsi kinni, olin normis kuni järsku kaotasin teadvuse ja kukkusin pikali. Vot sel hetkel ma ei suutnud normaalne kannatanu olla, sest kui ma kukkusin siis täiesti lõdvalt ja mu käsi lendas Ada argivahele ja ta ei võtnud seda ära ja ma lihtsalt purskasin naerma :D:D + abistaja sidus mulle kolmnurkrätiku ju kaelataha ja kui ma kukkusin siis see hakkas täiega nöörima mind :D Niiet meil tegelikult sai nalja ikka korralikult :D
Seejärel tervisedendusliku projekti viisime läbi ühes Tartu lasteaias 27. aprill. Projekti eesmärk oli eelkooliealiste laste teadlikkust suuhügieeni suhtes tõsta. Ja lapsed on ikka nii lahedad! Uskumatu kui huvitavaid küsimusi nad küsida võivad ikka :D Ja kui end tutvustasime, et 'Mina olen Angelika' siis lastel oli nalja kui palju, sest nende seas oli ka üks Angelika ja ta pärast tuli veel minu juurde seda üle ütlema :D Niiii armas. Kõik läks üldkokkuvõttes megahästi.
Peale seda jooksin kooli juurde, et seal Terve mees ja naine aine raames arvetuslik test sooritada. 80% ja tehtud ta saigi (hetkel on selle eksami kohal suur küsimärk teatud põhjustel ja terve kursus sooritab selle auditoorselt vist uuesti). Kohe peale selle valikainesse, kus pidin juhtumianalüüsi esitluse tegema ja ainekaaslase analüüsile retsensiooni andma. Pärast esitlust kuulasin tagasisidet õppejõu poolt ja ohhhh kui meeldiv on enda kohta kiidusõnu kuulda, aga mul oli üks paremaid töid. Nii hea tunde tekitas see..ja 2EAP'd ongi olemas, juhuu. Kella 6ks jõudsin koju, kerge sättimine ja Riinu-Rasmuse juurde, paar siidrit, semud kaasa ja lauluväljakule öölaulukale. Jeerum kuidas me kargasime ja laulsime ja karjusime ja tundsime rõõmu kui hästi kõik on ja kui tore ikka olla on!Kliiniline keemia ja patoloogia läks veits üle ääre, sest pinged olid nii laes. Juunis on uus eksam. Ja 30.aprill oli viimane arvestus õendustoimingutes. Imekombel ei olnud mul mingit närvi sees, sest masendus oli mu täiesti endasse haaranud vist. Test oli nii praktiline kui teoreetiline. Praktiliseks ülesandeks sain patsiendi intiimpiirkonna pesu. Juhuuu. Panin siis vajalikud asjad raamile ära ja olin valmis minema kui õppejõud ütles, et kas on ikka kõik asjad? Vaatan ja vaatan, sain ju aru, et midagi on puudu, muidu ta ei küsiks :D Tee mis tahad, mu silm ei näinud midagi puudu olevat kui järsku avastasin, et rätik! Ma lähen patsienti pesema ja mul pole rätikut.. tark tegu Angelika :D Sain meespatsiendi (palju keerulisem pesta muideks) ja nii kui teki pealt ära võtsin kõlas juhuuuu, sest nukk oli altpoolt hoopis naine! Siuh-säuh ja asi valmis :D Teoreetiliselt oli mul soojade protsesside mõju organisimile. Hakkasin siis rääkima ja nii kui sain põhilise öeldud küsisin, et kas tohin kõikidest protsessidest eraldi ka rääkida. Jaa, ikka võisin. Alustasin siis, ja nii kui paar sõna sain öedud ütles õppejõud, et Angelika.. võid minna, ma näen, et sa oskad. Ja siis oli nagu K Õ I K. Nii hea tunne. Selline mulje, et kogu see tumemust vihmapilv minu mõtete, tunnete ja emotsioonide kohalt oli kadund ja ilus erinevaid värve täis päiksekiirtest särav pilveke oli asemele tulnud!
but first let me take a selfie
Kuna mul viimane kuu ja eriti viimane nädal olid ülekaalus pigem negatiivsed tunded, siis leidsin end tihti õhtuti mõtetest, et.. vahest on nii, et ma olen kurb ja siis ikka öeldakse, et ma elaks enda sõnade järgi- naeratus näol, meel rõõmus ja positiivne suhtumine. Aga mul on tunne, et mõnikord ma ainult nõu anda oskangi, ise selle järgi talitleda ei suuda.. Nii halb on mõelda, et ma sain õppima oma unistuste ameti suunas ja kõik on tegelikult nii hästi- kool on üliäge, kursuslased on veel lahedamad, kõik on nii nii hea! Aga siiski.. halb on mõelda, et hetkel on see minust viimsegi jõu välja imenud ja ma tunnen end nii tühjana..
..aga kuna lõpetada tuleb alati positiivselt ja peale vihma tuleb alati vikerkaar siis..
.. nii palju põnevat on ees ootamas.. Mo armas kallis Liisu tuleb Inglismaalt koju laupäeva öösel ja ma olen nii rõõmus ja varbaotsast pealaeni õnne täis kui teda kallistada saan. /kuna ma tean, et Liisu mu blogi hetkel ei loe, siis ma võin saladuskatte all öelda, et ma korraldan talle supriseparty/ wuhuuu ja valllerraaaaaaa ehk laupäeva öösel kell üks ei saa Liisu üldse mitte magama. muhahahaa
Angelika luuelnurk it is vol2
Üks naeratus,
üks tänusõna, lihtsaim viis..
teha rõõmsaks meel.
Siiras soov ja päiksekiir,
kõike tahaks, veel ja veel..
Nüüd ma puhkan ühe mõnusa reede, ootan homseks oma südame teist poolt koju, pühapäev võtan iseend ning oma miljon asja ja ütlen Tartule paka ja privet Tallinnale, et esmaspäeval juba esimene praktikapäev mööda saata.
Kaunist maikuud ja kõigi päevadesse päikest, naeru ja nalja!
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar