Vaheldumisi

Hei armsad,

nüüd on asjad nõnda, et ma olen viimased kuu-pool olnud täielikus masenduses. Jah, ma lihtsalt e i viitsi midagi.. Ma ei viitsi õppida, ma ei viitsi kooli minna, ma ei viitsi oma muude kohustustega tegeleda, ma ei viitsi inimestele tähelepanu pöörata. Et mitte põhjuste kohta seletusi anda, võib selle vist uhkelt kevadväsimuse kaela veeretada? Lihtne.

Et kõigest võitu saada, otsustasin, et mõtlen asjadele, mis mind naeratama panevad või tundma rahulolu. Ma kirjutan uuest aastast nii tihti kui võimalik, ühte pisikesse märkmikku (mille mu armas Marilin mulle kinkis, ise ta on praegu sõjaväes (et musklit kasvatada ja reservi tulles mulle turvamees olla:)) sõna/lause/ või midagi, mis iseloomustas möödunud päeva. Ma olen mõndasi lugenud. Näiteks on seal ''Sitt päev'' või kohe paari päeva pärast 21.02  ''Stig ja Elina- Eesti laul 2015! Olen rõõõmus!!!!''. Mõne kuupäeva juurde olen südameid joonistanud ja muidu imelikke sõnu: böö, õppida, õppida jne kirjutanud :D Natukene veider minust, aga teinekord aitab.

Mõtlen, et mis mind siis positiivseks muudab? 

Et mitte traditsioone murda.. Pere /ilmselt olen ma korduvalt öelnud, kui õnnelik ma olen, sest mul on lihtsalt reaalselt parimad vanemad maailmas ja õed-vennad, minu ainus vanaisa on ka maailmavingeim!/ , sõbrad ja muud toredad inimesed; loomulikult muudab rõõmsaks ka seatud eesmärkide saavutamine ja see, kui seatud eesmärgid saavad kusagilt poolt positiivse vastukaja.

Ilus ilm. Päike. Siuke mõnus lõhn.. kevade oma nohhh :) Ja kui veel muru peab niitma hakkama, vot see on maxlevel
Naeratavad inimesed.
Muusika. Minu jaoks on nagu väga positiivne kui ma saan hommikul telefonist Sky plusi hommikuprogrammi käima panna ja lihtsalt kuulata. Nii vähe ongi vaja.


Mul ei ole kombeks inimesi passida ja mõelda neist midagi. Aga ükspäev kui bussi ootasin, jäin nagu poolearuline ühte neiut vaatama. Hästi kena oli. Rääkis telefoniga. Jälgisin ja jälgisin. Ja sain aru kui palju erilist võivad kõik inimesed endas peita. Kõik need näoilmed, kehakeel telefoniga suheldes, kuigi läbi telefoni ei anna seda edasi, aga.. Armas oli. Tõesti. Nendest mõtetest ma sain alles siis välja kui ma bussis olles aru sain, et ma vale numbri peale ronisin. (Angelika ja bussid =))




Kuigi ma endameelest siin kevadväsimusega võitlen, siis hetkel on suhteliselt hea mõelda, et viimastel päeval on seis kuidagi rahulik. Nädala algus oli küll tormiline. Kooli ei tahtnud, kellegagi suhelda ei tahtnud, väsimus on ülisuur. Jõudsin neljapäev koolist pool 7 koju, sõin, pesin. Pool 8 läksin voodisse ja jäin magama, magasin hommiku 7ni välja. Unreal. Minu puhul. Kellestki ma aru ei saanud, pea oli laiali otsas, väsimus koguaeg nii suur.
Mul oli ükspäev praktikum kus elutähtsaid näitajaid mõõtsime. Kehatemparatuur, hingamissagedus, pulss ja vererõhk. Viimane oli mul 90/40. Norm on 110/140-70/90. Ok :D Aga see ei tekita mingit probleemi.

Pidin nädala alguses Marteniga ka terve päev olema. Kui nii mõelda, siis selle 2,5 aasta jooksul polegi sellist päeva olnud :O ma ei julenud kunagi temaga üksi jääda, kui ta väiksem oli. Nüüd siis pidin. Ja ma olen teda tervelt see 2,5 aastat ingliks kutsund. Lihtsalt jäänud külge selline nimi. Ja pärast seda päeva ma muudaks selle nime saatanaks :D Päriselt kah. Mul oli vaja hommikul 8.15 olla internetis, et seminaris osaleda ja tal oli vaja konkreetselt samal ajal yt'st vaadata videot kuidas Kinderi üllatusmuna avatakse! :D Ma koristasin midagi, tema tagant ajast kõik sassi. Ja kui palju üks laps võib süüa!!! :D
A jõin siis mina õunamahla. Tal oli ka vaja. No see nägu, mis ta pärast seda tegi... :D Normaalne inimene teist korda enam ei võtaks, kui teab, et nii hapu talle ei sobi.. aga tal oli vaja uuesti võtta ja uuesti toda nägu teha :D Aga samas ma sain selle päeva jooksul ka aru kui palju imelist, erilist ja armast ühes pisikeses kehas võib olla. Kui palju rõõmu ja positiivsust sinna mahub, noh natuke krutskit ja vingumist ka, aga lõppkokkuvõttes seda ei mäletagi.

Angelika luulenurk it is


Tõusad ja mõõnad, 
elus edasi viivad. 
Kogeme neist, 
üht või teist. 

Alati ei saa, 
mida tahad või ütled, tunned või mõtled. 

Nautida seda, mis elu pakub, 
siis mõlemaid hetki, 
ellu jätkub. 



Pildis aka angelika pildistab end koguaeg

 Tallinna

 Operation rawile

 Vesi oli peale rawi best friend all day

 VIST peaks juuksurit külastama

 Siis kui igav on maal:)

 Eriti kuri

 Work, work

 Väga unine vist :D (vahepeal olid soojad ilmad)

 Väikesemaga ei lepi :D

 Tsillisime õues tammetõrudega

 Jalutasime

Tegelikkus on sedasi, et ees ootav kuu tuleb ülimalt töine. Mõnel päeval võiks kooli elama jäädagi (loe 8st 6ni), kuu algusest kuni keskpaigani on vaja Maamessi korraldada, kuu lõpus tuleb terviseedenduslik projekt läbi viia. Ja eksamid/arvestused on tulemas.. kliiniline õendus, farma, õendustoimingud, vene keel.. ja see kõik mahub aprillikuusse. Loodan, et elan veel pärast seda.
Ja alates maist kuni (umbes täpselt 12nda) juunini on Tallinn home sweet home. /kurb on, et mu sünnipäev selle aja sisse jääb/.
Juuni keskel saab veel tagasiside seminarides käia koolis ja siis PUHKUS IT IS! (No ma ikka märtsikuus olen mõtetega juba juunis :)))) ) ja tuimalt rokin läbi juuli,- ja augustikuu uude kooliaastasse. Ma isegi ei kavatse midagi kasulikku teha (hetke mõte:D)





Kõike kaunist ja päikest, (päevad läbi sadavast vihmast on ka tegelikult kasu- rohi läheb rohelisemaks :))
Angelika