Kunas on õige aeg?

- oktoober 05, 2014

https://www.youtube.com/watch?v=V1bFr2SWP1I

Hetkel võiksin jätkata sealt, kus oma eelmise postituse lõpetasin. -Kas kellelegi väga olulisele oma elus haiget tegemine, selle tagajärjed ja kõik kaasnev, jõuab ükskord ka tegijale kohale. Või ongi nii, et elus on tähtsad inimesed ja järgmisel hetkel juba olid.. ning tulevad uued, kes saavad selle ''on oluline'' tiitli. -

See paar nädalat minu eelmise postituse ja praeguse vahel on mulle vähemalt selgeks teinud, et ma tean kindlalt öelda, et nii saabki olla. Ja mitte, et ''ei saagi'' vaid, et ''ongi''.

Lihtsalt ei oleks uskunud, et reaalselt saavad asjad minna nõnda, et inimene, kes on sinu elus nii suurt rolli mänginud, kellega sul on pikk ajalugu, muutuda inimeseks, keda sa enam ei tunne, ei usalda; inimeseks, kellega ei ole sul ühtegi sõna vahetada, vaatamata sellele, et varem võis päevad läbi seletada maast ja ilmast, inimeseks, kes ei tekita sinus enam ühtki head emotsiooni, kuigi varem pani südame kiiremini põksuma ja tõi naeratuse näole, inimeseks, kellega ei tundu enam olevat ühtegi ühisjoont, kuigi varem oli äratundmist igas pisiasjas, inimeseks, kes ei taha sind enam iial tunda. Ja seda kõike ainult teise inimese pärast, inimese.. On see seda väärt? Vot selline see elu ongi. Öeldakse, et kõik juhtub põhjusega, järelikult oli elul põhjus ja loodan, et ka tulevikus hea p õ h j e n d u s, miks mind kannatama panna.

Aga aeg parandab kõik haavad, on teadjad inimesed öelnud. Eks see aeg on ka natukene minu südames tööd teinud. Vaikselt-vaikselt, tasa ja targu, piilub päike juba minu taevas ka. Mitte veel nii eredalt, aga seda paluda oleks ju patt. Suur tükk ajab suu lõhki ja ahnus ei vii kuhugi. Sellele mõeldes, võiks öelda, et saaksin ju praeguse olukorraga juba rahul olla..
Otsustasin, et kui juba muutuste aeg on, annan omalt poolt ka kõik.
Nimelt otsin Tartusse oma elamispinda, et saaks oma pesa, kuhu kedagi ligi ei lase ja kus saaks lihtsalt olla.. mina, mina, mina.
Lugesin kusagilt, et kui ennast muuta, aitab see sellisel perioodil suuresti kaasa. Otsustasin siis ükspäev, et lähen külastan juuksurit. Lõikasin oma peaaegu tagumikuni juuksed poolde selga ja pärast seda tegu ma oleksin nagu miljoni võitnud!!! Muutus oli iseenda jaoks nii suur ja see tegi olemise nii heaks..
Samuti leidsin omale ka hobi, kuhu saan suunata kõik oma emotsioonid ja tunded väljaelamiseks.
Ja lõppude lõpuks otsustasin end käsile võtta ja oma poolelioleva autokooli lõpetada. Võib-olla on siis mõne aja pärast liikluses üks hulluke juures ihiii =)
Ja mis kõige olulisem, ma otsustasin, et naeratan ja naeran nii palju kui võimalik! Kõigile ja kõigele. Elus on oma tõusud ja mõõnad, nii on ja nii jääb, aga elu on vaatamata kõigele ju nii ilus! Ja naeratus teeb selle veel ilusamaks. Minu ausõna.