Lihtsalt tahan öelda...
.. Tahan öelda kui kallid kõik mulle on, tahan öelda, milline õnnetunne mind valdab, tahan öelda, et olen jälle teelahkmel ja võimalusel valida endale järjekordselt see tee, mida mööda järgmine aasta/aastad sammuda!
Hei ja pikk pai ka kõigile ikka! :)
Nimelt on mul algamas minu VIIMANE töönädal. Kaks kuud suve ja sügisest hakkavad jällegi uued tuuled puhkuma.
Ma olen väga rõõmus, et ma peale gümnaasiumi valisin hoopis töö, mitte kooli, sest see andis mulle võimaluse võrrelda nüüd nö koolielu ja tööelu. Ja praegu ma otsustaks siiski õpilaseks olemisele :D Sest nüüd ma sain selle võrdlusmomendi kätte ja võin öelda, et peale gümnaasiumi minna kohe täiskohaga tööle on üsna julge tegu, sest see toob endaga kaasa palju rohkem kohustusi. Muidugi olen ma mega rõõmus, et ma just Entrisse tööle sattusin, sest seal on nii vinge ja toredad inimesed ja ma sain endale nii suurel hulgal palju uusi tutvusi. Eriti õnnelik olen ma oma armsa Marilini üle :):):):)
Umbes nii võiks ma iseloomustada enda jaoks oma töö plusse ja miinuseid:
+vinged töökaaslased
+hulganisti uusi ja huvitavaid, elukogenuid ja tarku tutvusi
+KOGEMUSED nii keeleliselt kui tegevuselt
+ ma oskan nüüd veini õigesti valada!!!!, ruume/laudu vastavalt ürituse iseloomule sääda
+ma võiks 24/7 naeratus näol ringi käia
++++++ MARILIN!
-mu selg
-mu jalad on täiesti läbi omadega
-mu närvid on ära söödud
Nagu näha, on positiivset küllaga rohkem ja nii peabki, sest nii ongi.
Pärast sünnipäeva kui tööle läksin siis ma sain veeeeel tohutult lilli nii, et lõpuks olin mul neid nii palju kokku, et ma vaatasin ja mõtlesin, et, kas mul on tõesti nii palju häid inimesi ümber, kes mind nõnda meeles pidasid...
Sünnipäevalt+ tartukad :):):)
Nagu kõigile, siis meeldib mulle ka mõnikord vinguda. Ma ei saa lihtsalt aru, et kui oli kevad, siis lõõmas päike, oli 30+C ja lihtsalt mega rannailmad ja nüüd kui on reaalselt ka suvi ja kõigil kool läbi, siis kallab päevad läbi vihma, on tuuline ja jahe. Imelik arusaam sel ilmataadil meie, inimeste, soovidest :D
Aga ma lohutan end sellega, et ilmal on nädal veel aega, et end muuta ja suvisemaks muutuda :P Sest see nädal veedan ma enamus ajast tööl ja siis kodus, sest lõpetamiste periood on meil tänu catering üritustele üsna sisukas. Saab enne lõppu veel veidi rabeleda. Ja ma olen lihtsalt sott protsenti kindel, et see nädal venib nagu näts... Ehheheeee, vinguda on vahest nii mõnus! :D
Aga ma selle kõrvalt olen jõudnud ikka ühtteist teha ka.
7. juuni käisime perega Põlva linnapäevadel. Tsillisime laadal ringi ja hiljem oli väike grilltsill tädi-onu juures. Mõnusalt hea päev oli ning hiljem läksime veel Palojärve äärde. Ujumisilma küll polnud, aga sealne ümbrus ja järveäärne on nii kena. Kaua seal olla ei saanud, kuna ma pidin kella kuueks tööle minema, et seal öösse üheni olla. Õhtu oli suhteliselt vaikne ja vahest isegi oli niimoodi hea, sest ma olin eelnevast tööndalast ja tollest päevast nii väsinud.
Vahepeal oli jälle töö, töö, töö.... üks õhtu istusin Mariliniga ka töö juures. Ma ei tea, ma lihtsalt ei oska kommenteerida kui lahe üks inimene võib olla. Reaalselt! :D Mul on alati nii hea tuju temaga koos olles.
Ja 13.06 lõpetas mu armas Rezetekene. Enne kui ma bussile jooksin, sain Mariliniga ka kokku. Või noh 5minutit saime juttu ajada, aga sellest piisas, et päev edasi ilus oleks :) Lõpetamisele ma Puurmanis küll ei jõudnud, aga õhtul lõpuaftekale küll :D No seekord sai ikka küll päris korralikutl tantsitud ja lauldud terve õhtu ja järgmine päev lõhkus pea nii megalt, et ma mõtlesin, et ma tahaks olla tundetu :D Aga see läks õnneks ruttu üle, ja oli ka tore...
Aaa ja oli jah tore, et päävalu otsustas ära minna, sest lõunapaiku läksime familyga Otepääle, seiklusparki.
Megaaaaaaaa tsilll!!!! Tegelikult olin ma seal ammu ammu klassiga käinud, aga seekord oli juba õpperaial suhteliselt creepy olla :D Aga tegime kõik Sandra ja Annikaga peale viienda raja läbi, sest no to oli ikka täiega taeva all. Ma juba neljadal rajal nutsin :D:D Ja neljanda raja alguses hoidsin rada ühe atraktsiooni peal umbes 10minutit kinni :D:D:D Häbi, häbi, aga ma tõesti mõtlesin, et mul on kaks varianti: Ma kas hakkan nutma või lasen end täis. Ma valisin kolmanda, haarasin lõpuks sest köiest kinni ja hüppasin poolteist meetrit selle otsas ühelt platvormilt teisele.. Ja ei olnudki nii hirmus!! :D:D Oh, eelarvamused... Kuigi kui aus olla, siis oli mitu momenti kus hakkain kuskil hüppama või liikuma ja no hetkega tõmbas keha tagasi, nagu mingi blokk oleks ette tulnud :D
Kõige tsillim oli viimane, kuues rada, sest see oli lihtsalt laskumine üle oru ja metsa.. 350m+300m, megaaaaaaaaaaa vinge!!! Ma ikka karjusin sellisest vabaduse tundest täiega ja kui sõit lõppes ja jõudsin maapinnale, küsis ema, et kas ma arvasin, et mu karjumine jääb ka peale või :D:D
Saime hakkama!!!!!!!
Mängisin ikka lolli kah
Kohe õhtul läksin Käreverre, Kati pidas oma 20. sünnipäeva. Polnud seda tsikki ikka tervelt sajand näinud ja tore oli. Süüa oli hea :D:D Joogile ma sel õhtul eriti rõhku ei pannudki ja pigem sõin terve õhtu, natukene teistmoodi birthdayparty :D
20140615213818.jpg)
Veel pilte mai/juuni
emadepäevast
Südames maalaps!
Mõnd veel sünnipäevast
Pühapäeva õhtul tulin siis Tartu ära, et kenasti oma viimast tööndalat alustada. Läksin mingi pool 11 pesema ja avastsin endal küljelt, täpselt püksivöö koha pealt PUUGI. FKING PUUGI. Ma hakkasin lihtsalt nutma ja ma olin üksi, keegi ei saanud mind aidata ka. Telefonile keegi ei vastanud, kui ainult issi ja see hakkas nii muretsema, et sõitis öösel töölt, 80km Tartu, et mind emosse ise viia. (tsill iss) Tervelt tund aega istusin selle puugiga ja pildistasin teda igatepidi, et näha kuidas ta seal on ja kui palju ta sees on jne. Ühelt pildilt avastasin siis tõsiasja, et tal on ainult KAKS jalga väljas, aga internet väitis, et puugil on FAKING KAHEKSA JALGA KUS KOHAS ON ÜLEJÄÄNDU KUUS??????? ja see fakt ajas mind nii närvi, et ma värisesin siin tund aega :D:D:D
Ja no emos käik oli komöödia omaette. Jõudsime siis mingi veerand üks sinna ja läksin siis kohe nö leti äärde ja küsisin, et kas räägin oma murest siia. Mulle vaatas otsa umbes 40-45 aastane naine, kes ütles mulle nähvates, et ´Sa näed, et ma täidan siin kiirabikaarti.´ Aaaa... olgu.. eks ma istun siis veel oma semuga, kes muga ilmselt laupäevasest Otepäält käigust kaasas tripib, mõnd aega. No läks siis 15minutit mööda ja tuli mingi noorem õde moodi asjapulk. Natukene sõbralikum. Rääkisin ära, et avastasin puugi ja tahaks sellest lahti saada. No mulle vaadati niiiii lolli näoga otsa, et.. See vanem punapea siis küsis, et kas ta on täiesti sees, ma küsisin, et misasja, kuidas see saab täiesti sees olla, ma ei näekski seda siis ju???? To õde viis mind siis palatisse ja kadus 10minutiks ära ja vaatas ja uuris seda puuki ja ohkas ja vibutas pead.. Lõpuks tõi asjad ja hakkas seda siis ära võtma, enne seda veel seletas, et ma peaks hoopis traumapunkti minema, et seal tehakse paberid ja fikseeritakse kõik ära, et kui midagi peaks juhtuma hiljem jne. Ma ütlesin, et ei, ma ei kõnni siit enam minema. Ja ta võttis seda puuki mul ära, koos vahtimise ja puhastamisega ligi 10-15minutit ja siis jäi ka pea sisse, mida ta üritas nii ära võtta, et mul oli lõpuks sellest pintsetidega näpistamisest valus. Puhastas ja plaasterdas ära, käskis end jälgida, perearstile aeg panna ja plaastreid vahetada. Nüüd ma siis olengi oma puugipeaga, mis pidavat ise välja mädanema.. jess....
Oeh.. kuid mõne halva pisiasja juures on nii palju tohutult head ja positiivset. Suveks on plaane palju ja juunikuu tegemisi täis. Reedel, 20ndal on ema firma jaanipidu, laupäev peaks vist töökaaslastega istuma, pühapäeval kuni teisipäev Pühajärvele, 25. 06 on elamise üle andmine Tartus, 27, 28 lähen vist töö juures veel appi ja siis juba tuleb juulis vend perega Tallinast meiele puhkama, mitmed-mitmed sünnipäevad ja 12. juuli suguvõsa kokkutulek Võrumaal, + üks vabatahtlike üritus peaks tulema, kui sinna saan.
Nii et ohtra vingumise kõrvalt suudan ikka vahest positiivseks ka jääda! :D hihiii
Olge mõnusad ja naeratage! :)
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar