Winter is coming
Käes on detsember- rõõmu & rahu aeg.
Novembrikuu läks nagu linnulennul. Alles algas ja juba lõppes. Kuid sinna mahtus siiski palju mõnusaid hetki ja head.
Võiks öelda, et jätkuvalt on kõik mu tegevused seotud tööga. Hetkel ju muud minu ellu ei mahugi. Nõnda karm on see tööinimese elu ja inimese elu, kes ei viitsi mitut asja korraga teha. Mõtlen koguaeg, et peaks kuhugile trenni minema. MÕTLEN. Ja siiani mõtlen ja ilmselt jäängi seda tegema.. Tööl läheb hetkel väga hästi (ei taha asja ära sõnuda) ja tegutsemist ikka on ja järgnev kuu tuleb tänu jõulupidudele eriti kiire ja tegus.
Kui ma oma jala saan restoranist välja tõsta, mööduvad minu päevad Taunoga koos olles. (Kui muidagi nädalavahetused välja jätta ja oma perega koos olemine samuti). Ja niiviisii on nõnda hea, et kõiks võiks jäädagi sedasi.
Vahest juhtun ka oma sõpradega kokku.
Tänu sellele sai veedetud üks mõnus poolik nv Räpinas (I5.II), Liisul ja Jannol külas, koos Riinu, Rasmuse ja Taunoga. Väike istumine ja korralik club Võhandu tiir :P
Kohustuslik shoot
Selle vähese ajaga, mis saan kodus veeta, jõuan elada ka kultuuriinimese elu. 22. 11 käisin oma vanas koolis, Puurmani mõisas, Ott Leplandi kontserdil. Jaa, Ott on tohutult kena ja ilus ja armas ja huvitav ja andekas, aga piinlikust tundes, pean tunnistama, et mul oli mitu korda hetk, kus pidin tukkuma jääma.. Ma ei tea, kas ma lihtsalt pole kena korralik kultuuriinimene või oli asi selles, et ma oma KOLMANDAST reast ei näinud midagi.. Esinemine oli muidugi võimas ja liigutav.
Iseendata ei saa ju
Pärast kontserdi läksin Tauno juurde, poiskad mängisid jalkat ja mina vaatasin oma Two and half men´i ning nautisin vähe siidrit.
26. 11 sai mu kallis L I I S U kakskümmend!!!! Soovin siiani õnne, õnne, õnne ja rõõmu oma päiksekiirele, oma kullakallile, oma armsale, armsale Liisukesele!
Väike seeria. Ma kõige hullemad pildid jätan siiski enese silmadele :D you know
Ning 29.11 pidas sünnipäeva, mis oli grazyyyyyyyyyyyyyyyy :D Üle pika aja üks väga mõnus sünnipäev. Möllutatud sai ikka täie rauaga ja party oli hard :D
30. 11 oli mu kooli 90. sünnipäev ja kokkutulek. See oli niiii võimas! Rahvast oli nii palju, tuttavaid, keda polnud mitu sajandit näinud oli niii palju... Lihtsalt väga mõnus. Näha kõiki on endisi õpetajaid, nendega tantsu lüüa, Martini Astit juua ja lihtsalt olla.. Mõnus :)
November pildis
11. detsember ootab mind ja mu õde Annikat Jürgen Veberi illusioonietendus ´´Unplugged´´ Jõgeval. Kuna õde tahtis sinna niii väga minna ja ootas seda suure huviga, jagas üritust ka facebooki lehel ja võitis tänu sellele vip piletid. Tänu sellele saame pärast etendust kohtumise Jürgen Veberiga, ringkäigu lava taga ja lava peal, viptsooni jne. Väga lahe :) Ootan seda juba sama suure huviga kui mu õde.
Seekord, seoses jõuluajaga, kus pööratakse erilist tähelepanu hoolivusele ja armastusele, tahtsin kirjutada on perekonnast.
Pärast tööd veedan suhteliselt palju aega üksi ja mõeldes. Igakord leian end mõtlemas oma perest. Seda kui imeline mu perekond on, see kui palju ma neid kõiki armastan ja kui väga ma neist hoolin. Mu vanemad ning õed-vennad ja lähedased on lihtsalt p a r i m a d maailmas.
MY FAMILY
on nagu ingel. Ta aitab kõiki, nii nõu kui jõuga. Ta on alati igalpool kõigi jaoks olemas. Ükskõik kes tema poole pöördub, leiab oma muredele lahenduse. Sest nii imelist inimest kui minu ema, ei ole..
Oma isata
ei suudaks ma iial olla. Tema on inimene, kes tuleb mulle 100 km kaugusele kasvõi kell 5 hommikul järgi, inimene, kes teeb minu heaks midaiganes, kui ma vaid palun. Inimene, kes on samamoodi nagu mu ema alati kõigi jaoks olemas. Eelkõige oma sõprade ja lähedaste.
Mul on 3 õde ja 3 venda.
Riho on minu kõige vanem vend, kes elab Tallinnas oma perega. Nii südamlik, nii hea ja nii tore inimene, kes on ise end eikusagilt üles töödanud ja nüüd elu naudib oma armsa pere seltsis. Just tema on mulle minu elus eeskujuks, oma sihikindluse ja tahtejõuga.
Reelika
on mu kõige vanem õde, kes elab oma perega Jõgeval. Ta on saanud kõiki elu raskusi tunda, kuid tänu minu emale, saab nautida oma enda sooja kodu, oma perekonna lähedust ja hoolitust. Ma pole näinud ühtegi nii tugevat inimest, kes suudab kõikidele asjadele lihtsalt vastu astuda ja kõik seljatada.
Raul
on minu keskmine vend, kes on üks paras peavalu kõigile. Ja kõik teavad seda, kui vaatamata sellele kõigele teda hoitakse. Nii sõprade kui Jumala poolt. Temaga on elus kõikke juhtunud, ta on surmasuust läbi käinud ja kõige rängemad elu etapid läbinud, kuid ta on siiani siin, meiega.. Temaga on raske, aga ilma mu kalli vennata oleks veel raskem!
Annika
on täpselt minu ema koopia :) Teine ingel maa peal :) Kui ma talle sünnipäevaks raami koos tema piltide ja sõprade antud iseloomustustega tegin, olid kõik iseloomustused täpselt ühesugused. ´´Ma pole iial näinud nii heasüdmalikku, nii hoolivat inimest. Mitte kunagi ei näinud teda kurja või kurvana.´´ Puhta südame ja parima iseloomuga inimene minu elus.
Sandra
on meie kõige pisem õeke. Väike puberteedieas kiuslik ja ülbe jubin :D Tegelikkuses vist minu koopia ja ilmselt iseloomult ka minusse :D Seega peaksin mööda vaatama sellest, et ta nii paha laps on.. :D Meie armsake, kes ei taha üldse suureks kasvada :)
Marten,
meie ime, meie päike, meie uus algus. Tema on see, kes meie elu sada % muutis, 360kraadine pööre. Meie armas Marru, kes tõi päikese taevasse ja särab meil iga jumalapäev kodus, kõrgelt! Meie maailm.
Muidugi mängivad minu elus tähtsat rolli minu õe- ja vennalapsed, minu sugulased ja minu SÕBRAD. Nad kõik on hindamatu väärtusega.
Elus on asju, mis meie ühendavad ja panevad mõtlema sellele, mis meil on.
Hinnake endale olulisi inimesi, sest ausalt, mitte keegi ei ole millegi eest kaitstud.
Ehe näide on Paul Walker. Nii hea näitleja, nii andekas inimene, kes sai laupäeval Californias autoavariis surma. Uskumatu.. elu on habras. RIP
Soovin imelist viimast kuud selles aastas, ning rõõmsaid ja kauneid hetki oma lähedastega!
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar