2024

Hei, mu armsad! 

2 0 2 4. Väga emotsionaalne. Eelmine postitus - 6kuud sellest aastast ja 12 kuud Pärnus avab natukeselt neid emotsioone. Aga ma pean tõsiselt endale otsa vaadates tõdema, et raske oli. Palju oli ilusat ja head, aga mingitel perioodidel masendusmõtted varjutasid seda head loobumistundeni. Aga ikka ja jälle tuletad endale sellises hetkes meelde, et iga raskus on mingil, kasvõi väga veidral, aga MINGILGI põhjusel ja põhjusega ja PAGAN, MA SAAN HAKKAMA. Ma olen alati hakkama saanud. Ja see ongi see koht kus ma end jälle kokku võtan ja tean, et mingihetk saab parem. 

Kui jätkata septembriga, nii nagu eelmine postitus lõppes.. PS! Pean siinkohal väljatooma, et minu aju ilmselt ei ole vahest kirkaim kriit, sest millegipärast olen ma eelmisele postitusele pealekirjaks pannud "KUUS KUUD" sellest aastast kuigi kirjutasin selle augustilõpuga ja august on ikka KAHEKSA kuud aastast.. 😏😅 Jätkame.. siis aastast järele jäänud 4kuud läksid küll kui silmapilk. Juba septembri alguseks olin ma nimistus ca 1,5kuud teinud tööd teise õeta ja teotahe ning võimekus olid juba "kohe lendab kaas pealt ära" piiri ületamas, siis ega september ka armu ei andnud 😀 Praegu on muidugi leebe tagasi mõelda, aga sel hetkel ma olin nagu konkreetne zombie. Ma lihtsalt eksisteerisin kuidagi. Läksin tööle, tegin asjad ära, tulin koju, ei rääkinud sõnagi, läksin magama ja hommikul algas kõik otsast peale. Ma lihtsalt OLIN. Oktoobrist tuli meile arstiga jälle teine õde kõrvale ja hetkel sujub kogu töö nagu kellavärk. Isegi nt WCsse jõuan ja lõunale jõuan ja naeratada suudan ka! 😁 

Glory poosetamas ❤

Septembris oli Kristo suguvõsa teine kokkutulek. Suvel sai esimene tehtud. Tekkis selline "rändkarikas" effekt ja selle aasta numbri sees, ilmselt suvel, jõuab karikas Pärnusse meie juurde. Nii tore ettevõtmine 👀💖

Oktoober ja november said kuidagi ära kulgetud. Kristo pidas oktoobri alguses oma 30ndat sünnipäeva kodus. Meie essa selline suurem olemine siin majas ja päev otsa sai ikka süüa tehtud ja lauda kaetud 😀 Nats oli sünnipäevahetkeks isegi tunne, et veits väsinud on olla.. 👀

Novembris nautisime empsiga kahekesi aega nagu meil ikka iga aasta korra või kaks traditsioon on ❤ Lihtsalt olla, nautida head toitu ja veini ja rääkida, rääkida, rääkida.. minu maailma kõige, kõige, kõige parem emps! 

Novembri lõpus oli kollektiivi jõulupidu Tallinnas. Viru Varietee. Peale seda oli tantsuaeg ja meie OÜ lihtsalt hõivas kogutäiega tantsuplatsi 😁 Minu armsad Kätlin ja Gerda! ❤ 

Detsembri alguses oli meil LÕPUKS puhkus! NII OODATUD. 2023 küll käisime autoga mööda Euroopat Horvaatiani, aga lennureisi kui sellist ei olnud aastaid olnud. Maja ost ja selle ehitus viimase kahe aasta jooksul võttis kogu teenitava tulu ära ja kuidagi koguaeg kui sai mingitki reisi vaadatud, siis aju arvutas numbrid ümber "selle eest saaks külmkapi, see oleks 25% trepimeistrile makstavast või see mingi osa õhk-vesipumbast.. või..", siis väga kaugele ei jõua puhkuse planeerimisega..😀Natuke utsitas reisi valima minu õe ❤ kingitud Tuusiku kinkekaart kui me kolisime, sest selle tähataeg hakkas ümber saama ja enne septembri algust pidi midagi välja valima. Kuna nädal oli talvepuhkust jäänud siia aastasse, siis sai see mahutatud detsembrisse ja sellest tulenevalt oli üks mõistlikema summaga soe koht Hurghada. Läksin miljoni eelarvamusega, aga no niiiii mõnus oli. Lihtsalt magasime, päevitasime, nautsime. Käisime linnatuuril ja snorgeldamas. Saime ühe Eesti perega tuttavaks ja viimase osa reisist olimegi nendega, nii nii super tore ja siiani on suhtlus püsinud. Pole ammu tekkinud kedagi sellist suhtlusringkonda kellega kohe selline mugav vibe tekiks. Tänulik! ❤

Linnatuuril käisime Liivalinnas. Kõik teavad kui "libedad" egiptlased on, aga see kuidas Kristo saadi sinna kaamli selga oli nagu.. 1..1 ja olemas 😁 Sest me oleme rääkinud ka, et igasugused loomadega "esinemised" jms on no go. Loom olgu loom. Aga see käis konkreetselt sekundiga. Ja siis ikka vana hea raha. Sisseminnes meie giid küsis, et palju kaamlisõit on, tüüp karjus, et 5eurot. Kui Kristo oli oma pisikese sõidu ja me koos selle kuti poolt sunnitud pildid ära teinud, siis küsis 30eurot 😂 Ja ta lihtsalt ei jätnud, nii kui Kristo sai maha, siis surusin 5 dollarit kutile kätte ja good bye. 

Väljasõit merele. Käisime snorgeldamas ja Orange bay saarekesel. No loomulikult oli ilus! 

10.10.2024 sai meil 4aastat kooselu. Jube lühike ajaliselt, aga tundub nagu oleks topelt või enam. Nii läbi ja lõhki üksteise tundmist. 

Reisilt koju jõudes hakkas tasapisi peas ja hinges "jõulutrall" pihta. Nii palju mõtteid oli- kuidas kodu veel kaunistada, kingitusi on vaja hakata vaatama, igasuguseid nimekirju on vaja teha... 🎄🎁 kuni ma esimene hommik ärkasin ja pere küsis, et kas me nüüd oleme ilusti kodus ja väljapuhanud. Ütlesin jaaaaaaa.. Tagantjärgi tahaks öelda, et EI. Ei ole, palun ei.. Oleks tahtnud seda hetke lihtsalt nii kaugele edasi lükata.. Minu armas, kallis kallis kallis vanaisa, meie ainus veel siin ilmas.. oli lahkunud eelneva päeva hommikul. 14. detsember. Esimesed päevad olid väga keerulised. Tööl ei saanud patsienti sissegi kutsuda, sest kuidagi ei suutnud end kokku võtta. Pisarad lihtsalt jooksid ja kontrolli ei olnud. Kodus oli veel raskem.  Tegevusetus laseb ajul koguaeg mõtteid edasi-tagasi hüpitada. Vanaisa oli alates novemberi teisest poolest haiglas. Ta oli meil selline vanamees, kes KUNAGI ei kurtnud. Temal on koguaeg hästi. Ta käis viimati arstil 15a tagasi kui sedagi. Emps pikendas tal astmarohutusid koguaeg telefoni teel ja niimoodi ta viimased viis aastat kodukeskne oli, tellis aina lemmikuid asju empsilt poest ja nautis oma kodu, telkut, ristsõnu.. ❤👀 Ühel novembriõhtul läks emps tema juurde (elas mõned majad edasi minu lapsepõlvekodust) ja leidis vanaisa maast.. lõpuni välja ei teadnudki kuidas ta sinna kukkus, aga kiirabi sai kutsutud ja haigla ta viidud ja sealt ta enam koju ei tulnud.. 😞💧 Ma ise natuke usun, et haiglasse sattumine oli üks põhjusi, miks see lõpp oli selline.. Kodus ta liikus vähemalt toapiires, aga haiglas ei tahtnud enam jalgu alla võtta. Eks haiglas sai ta nii läbi uuritud ja igasuguseid terveiseprobleeme tuli välja ja eks neid oligi. Lihtsalt vanaisa oli inimtüüp, kes ei kurtnud ja kui inimene ütleb, et tal on kõik hästi, siis sa ju usud? Ei unusta iial neid suvesid Põlvas, vanaisa kasvuhoone kurki, praemuna ja tema armastust ristsõnade vastu ❤ Ja ei unusta iial Tartu Ülikooli Kliinikumi õendushaigla õendusjuhi sõnu kui ta mulle helistas, et Angelika, ütle teistele ka peres, aga Uno läks kõige rahulikumal viisil kuidas üks hingamisraskustega inimene saab minna.. ta läks magama ja jäigi.. ❤❤❤

Vanaisale

Et tuul su viiks,

hästi, hästi tasa..

Et kannaks sind paika,

kus rahulikult magad.

Palun ole seal

kui vahest vaatan üles,

päikse peal või pilvede süles. 

Angelika. 14.12.2024. 

Vanaisal on oma koht jõulupuul ❤🪽

Egiptusesest paar joonistust. Minu ja Kristo pilt on natuke.. lihtsalt on 😁😁Aga Glory on küll täitsa tema ❤

Tegin elus esimest korda küünlaid. Mõtlesin, et mida oma kallitele tööl kinkida ja sellised nad said. Ca 5h möllamist Kristo ja väikse venna abiga, aga said täitsa nunnud 👀❤

Jõulud olid sel aastal meie juures Pärnus nagu enne sai kirjutatud. Kogu Kristo pere ja minu oma osaliselt. Maailmatu tore tunne oli kui lõpuks kõik kallid inimesed on su kodus! ❤ Päev otsa vaaritasin ja sättisin ja kui lõpuks kõik lauas olid, siis... oeh.. TÄNUTUNNE. 

Aastavahetuse olime naabrite juures ja peale keskkööd läksime tantsima. 

2024 aasta oli tõesti äraütlemata keeruline oma killukeste rõõmuseikadega. Hinges on nii palju rõõmu olemasoleva üle, aga samas nii palju kurbust ja raskust. Minu aasta on olnud täpselt nii nagu kõik eelnevad - inimeste aasta. Mul on tõesti palju olulisi inimesi ümber ja ma hoian neid kogu kõigega. Kristo. Minu armas, kallis Kristo. Minu pere. Maailmatu hea tunne on kui pere käib meil Pärnus külas. Ma igatsen neid niii nii väga i g a  j u m a l a  päev. Me suhtleme koguaeg üksteisega ja selleta ei kujutaks enda päeva ettegi. Kristo pere. Jätkuvalt pean koguaeg end raputama, et kuidas ometi ma temaga nii mega toreda pere "kaasa sain" ja kui olulised nad mulle on. Saame rääkida, usaldada ja olla. Sõbrad. Oeeehhhh te teate mida minu jaoks mu sõbrad tähendavad! Siinkohal ei ole sõnadel suurust. Neid on siin ja seal (jätkuvalt minu armas kallis Tartu.. minu süda..). Töökaaslsed. Halleluujah! Te ainult tulge ja vaadake korra meile puhketuppa kui ägedad naised seal koos on (tegelt te ei saa tulla)😀ja olete nagu mina aasta alguses ja keskel ja lõpus olin.. "VAUUUUU" nii ilusad, targad, toredad! Ja mul on oma arstiga niiiii vedanud. Kui juhtub nii olema, et ma just vastuvõtus ei ole ja teen tööd teises kabinetis, siis ma ikka pean sinna uimerdama, sest jutud jääks ju muidu rääkimata ja naerud naermata! 😀 Seda kui olulised inimesed minu jaoks on ei suuda ma iial sõnadega edasi anda. Ja kuidagi on elus nõnda, et neid kohe satub siia ❤ Olen nii tänulik igaühe eest, lõputult. 

Nii väga tahaks siia mingeid ridu kirjutada, mis mu mõttemaailma segaduse siia lihtsalt kirja paneks, aga kuidagi ei saa.. rõõm ja raskus on samal ajal südamel. Ma tahan nii väga head ja rahu enda sisse, aga elu kuidagi.. kuidagi on. Aga saab hästi. Kõik saab hästi.. ❤

Angelika