Hei, mu armsad! Mida aastad edasi seda tasasem kirjuta ma olen. Aega leida on keeruline ja kui leiad, kas siis on alati tahtmist?
1. jaanuar 2024 tehtud postituses võtsin oma eelmise aasta kokku. "Ilus ja valus" nagu ma seda nimetasin. Eks ta tegelikkuses ka samas voolus edasi on läinud. Kohe jaanuarist oli muutus suur, alustasin tööd Pärnus pereõena. Nii nagu mu unistus on alati olnud. Kirg meditsiini vastu. Armastus teadmise vastu, et minu sõna võib muuta. Inimeste tänu, tagasiside ja "Te olete kõige parem meditsiinitöötaja keda ma olen kohanud" venitab südame alati ruumikamaks. AGA. Mida aeg seda tööd tehes edasi, seda rohkem on neid hetki, kus jõud on otsas. Midagi on muutunud ja see on minu mina-pildi, mõtted ja emotsioonid sassi löönud. Vahest olen motiveeritud, järgmine hetk trotsi täis. Tahad head, aga kuidagi ei saa. Ma ei tea kas seda on teinud keskkonna muutus, inimeste nõudmised, mis iga aastaga lähevad järjest intensiivsemaks ja jõulisemaks või lihtsalt "iseenda kaotamine". Samas kui ma leian end mõtetest eelmisele aastale, nendele emotsioonidele, mida ma üksi olles tundsin, siis sellega võrreldes on päev helgem. Kristo on igapäev kodus, maja ehitus on arengus, mul on täpselt see töökoht, mida ma Pärnu kolides lootsin, mul on niii niii vinged kolleegid majas ja mul on mu inimesed- nii siin kui sealpool. Ja siis järgmine hetk vajud tagasi sellesse "aga midagi on.." Süda loodab, et hing ikkagi leiab ajas rahu.
Jaanuar kuni märtsi lõpp oli selline kodu-töö rütmis. Kristo käis ikka iga 1,5nädala tagant kodus ja siis läks pühapäeval jälle. Märtsi viimase päevaga sai see 2,5a elu läbi. Olime saavutanud kahekesi selle, mida püüdma läksime- oma kodu. Nagu mulle alati meeldib öelda, et teha on veel niiiiiiiiiiii palju, siis tehtud on juba ikka ka tublisti! 😊 Vahest ikka kui olen vannitoas või köögis toimetamas jään vaatama ja mõtlema, et vau! Nii ilus on! Inimesed, kes on külas käinud kiidavad interjööri, valikuid ja detaile. Eks ikka naiselik otsus.. 😋 Kristo muidugi tavatseb selle peale alati öelda, et esikuplaadid valis tema! 😀 Kuigi ma armastan suve ja rohelist loodust, päikest, muru niitmist, oma aia piparmündi ja maasikate noppimist, siis nii ootan talve ja jõuluaega, et saaks kuuse ja tulukesed ja kaminasse tule.. ❅ Üsna kohatu on seda mõtet sellisel ilusal soojal septembripäeval mõelda, aga mis sa ära teed 👀😀
Alguses oli ikka päris harjumatu, et Kristo enam pühapäeviti ära ei pidanud minema, olgem ausad 😀 Koos söögi tegemine, koristamine ja hommikukohvi joomine on mu lemmik kogu elus ❤ Kui ta Eesti lõplikult jäi, siis viisin ta Riiga Jurmalasse. Nautisime spaad, jahedat Champagnet ja merd. Jutustasime ja mõtlesime elust. Vahepeal on palju üritustel käidud ja sõpradega nauditud. Pere on korduvalt külas käinud ja see on parim! Minu kallid! Kevad-suvine aeg on niii mõnus olnud. Kõik see roheluse tärkamine ja valge aeg on hingele pai teinud. Kuna suvi on sel aastal olnud i m e l i n e, siis ringi käies on silmal kena, sest kõik inimesed on niiiiiii jumekad ja säravad. Üldse on see suvi olnud minu meelest super. On jah vihma ja jahedamaid päevi ja perioode, aga selle kuuma kõrval täpselt parajalt 🌞
Aasta Pärnus! Kolimine oli minu jaoks väga väga raske. Tartust lahti laskmine tundus nii võimatu. Täna, aasta hiljem, pean ma oma koduks Pärnut. Me oleme oma majaga näinud niii palju vaeva ja on isegi uskumatu mõelda milline siin aasta tagasi oli. Meil on imeline kogukond, pole enne nii ühtehoidvat naabrite seltskonda näinud. Süda on rõõmu täis! Tasapisi harjun tööga, töö on ju sama, aga kohati nii erinev. Tartu ja Pärnu on nii erinev. Aga ma tunnen igapäevaga kuidas see siin saab järjest rohkem omaks. Mul on nii nii lahe arst ja päevad on täitunud naeruga. See kuidas ma olen läbi kuude tänu temale ja loodud keskkonna arenenud on täitsa uskumatu endal mõelda. Olen nii tänulik! Mul on majas niiii nii lahedad naised! Ma reaalselt mõtlen, et kuidas saab olla, et ühte med.keskusesse on nii palju ägedaid ja ilusaid naisi kokku sattunud? Ma olen üsna tööhoolik ja eks minu nimistu töökoormus ei anna armu ka, aga ma alati tunnetan ja tean kuidas kolleegid majas püüavad ja utsitavad mind vahepeal aega maha võtma ja puhkama. Iga hea sõna on nii tähtis. Tänu sellele on saanud Pärnust minu jaoks ilmselt kiiremini "kodu" kui ilma selleta oleks.
Mingi hetk suvel töölt koju kõndides mööda tänavaid tabasin end järsku mõtelt, et appii.. see ongi see hetk. See hetk kus ma tunnen, et ma olen Pärnuga harjunud. Et just Pärnu tänavad, kohvikud ja tegevused on see, mis on oma. Sellele hetkele andis viimase kui ma augusti keskel sõitsin Tartu ja sinna jõudes ei tekkinud seda meeletut kurbust, mis pärast tagasi tulles mitu nädalat peal oli. Ma jõudsin Tartu, tundsin rõõmu, tundsin head tunnet, aga kodutunne oli mujal.. Pärnu on minu jaoks algusest peale olnud "MA EI SAA ARU KUIDAS ME LÄKSIME SIIT SINNA JA SIIS LÄKSIME EDASI JA SEALT JA JÕUDSIME JÄLLE SINNA?!" koht. Nüüdseks on nõnda, et ma juba täitsa mõistan seda loogikat kuidas saab siit ja sealt sinna ja kui sa lähed sealt.. saad ka sinna?! Ja see on nii tore! 😁 See on tore, sest see on kodu.
Nii see eluke läheb. September on käes- imeilus ja soe! 🌞 Vaatame, mis sel sügisel ja talvel pakkuda on. Seniks..
Jaanuar '24 kuni praeguseni pildis ja kirjas:
Looduseilu! 🌇
Tüdrukutega Tartus! ❤
Õde ja vend külas. Kui Kristo veel Soomes käis pidevalt, siis need nädalavahetused kui Annika ja Marten tulid olid nii oodatud ja parimad ❤
Kevadilu tuppa 🎕
Tööl naistepäevaks pulgakoogikesi. Esimene kord! Seega, ilu ei hinda, aga maitse oli isegi täitsa hea 😀😍
Minu Kristo! ❤
Meie maja bossike 😻😻😻
Nii on 😏😀 mu väikevend on mulle niii nii niii oluline elus. Teeksin tema jaoks ja tema heaks kõik. Ja see kui ta käib mul Pärnus nüüd külas on mu lemmik üldse. Veits lööb juba tasapisi hormoonimöll välja, aga peab üle elama 😁😁
Minu PERE! ❤ Ma olen nii tänulik ja õnnelik, et mul on nii kokkuhoidev pere. Suhtleme igapäev ja küsime koguaeg üksteiselt nõu. Ja Marten on muidugi lucky boy, et tal selline naistekari ümber, kes poputavad 😀
Kaks head asja - sain end koolitama ja sain Tartu ♡💊😷
Kevadlaadalised 😋
Õdede päeva puhul korraldati tööl Valgeranna Veinitallis veinide degusteerimine ja pitsa töötuba.
Nii nii lahe oli!
Angelika 30!
Ma juba aasta algusest võitlesin endaga, et kas ma pean sünnipäeva või mitte. Ikka 30 ja juubel. Miljon korda erinevaid nimekirju, koha otsimist, ideede genereerimist.. ja ikka ja alati jõudis kõik mu peas sinna, et ma pean kokku hoidma, maja neelab raha. Kõik asjad on kolme-, neljakohalised numbrid ja niiii palju on vaja teha.. Koguaeg arvutad iga enda peale tehtud kulu mingitesse numbritesse "mida selle eest majas saaks ära teha". Tulevikumina kindlasti noomiks ja oleks pahane, sest kõige selle kõrvalt peab elama hetkes, aga teate ju küll kuidas tihti elus mõistus ja süda ei tee koostööd. Igaljuhul sai mu 30 parim. Tänu mu inimestele. 1.juuni istusime naabrite ja Kristo perega meil kodus ja 2.juuni kui oli sünnipäeva päev.. OEH. Elu. Aitäh!
Hommik algas kulleriga. MA TEADSIN kohe, et minu pere. Juba lahistasin nutta 😢
Teadsin juba enne, et Kristo viib mind sööma sünna puhul. Pidin end kella neljaks valmis sättima. Päeval käis veel issi enda omadega külas, istusime aias ja nautsime päikeselist ilma. Naabrimees võttis autole ja siis kui Kristo palus silmad kinni siduda, siis ma hakkasin mõistma, et pekki, midagi toimub. Samal ajal kui me sõitsime ja Kristo mind pimesi jalutas ↓↓ minu kõige kõigemad ootamas (PS! Maarek ja Caro puudu, aga meil oli juba enne planeeritud, et nad just järgmine nv Pärnu)
"Muska.. palju õnnneeee!!!!" hetk. Keera nüüd ümber
See on puhas emotsioon. Silmasin kõik üle ja süda täitus lihtsalt armastuse, tänutunde ja rõõmuga. Mul on tõesti elus parimad inimesed. Ja seda alati olnud. Juba kooliajast peale, nii oma kodukoolis 12aastat kui ka med.koolis; töökaaslased; läbi aja sõbrad ja tuttavad, kes on olnud.. ja need, kes on olnud ja on jäänud.
Parim kallistus inimeselt, kes tunneb mind läbi ja lõhki. Triinuga käisime koos Puurmani koolis, ta oli klass kõrgemal. Me oleme igas perioodis elus koos olnud. Naernud, nutnud, õppinud vigadest, üksteist maa peale toonud ja samas utsitanud riskima.. Triinuga on meil selline suhe, et me ei lobise igapäevaselt, aga me oleme alati olemas. Ma armastan seda inimest lihtsalt kogu südame põhjast.
Teate seda tunnet kui teil on parimad sõbrannad ja neil on mehed ja need mehed on niii paganama lahedad ja head inimesed? Mul on täpselt Riivarti ja Aimariga nii. Ma olen super õnnelik, et mu parimad sõbrantsid on endale sellised inimesed kõrvale leidnud ja ma näen kuidas need kombinatsioonid töötavad.
Krissu ja tema pere on minu Pärnu kolimise juures nii suur osa. Nagu ma ikka öelnud olen - päris lahe, et svaibid tinderis paremale, saad peiksi ja siis saad temaga kaasa nii laheda perekonna! 👀 Kristo õest on saanud üks mu parimaid sõbrannasid. Jälle inimene, keda ma usaldan ja tean, et saan seda teha. Nalja, naeru, lõputuid jutte.. Love youuuuu!
Ja kogu selle üllatussünna "põhisüüdlane". Laura. Minu parim, i g a j u m a l a p ä e v. Ma ei saa aru kuidas meil lihtsalt nii palju rääkida on koguaeg 😁😁 Ma olen juba varem nii palju öelnud, et enam nagu midagi polegi. Asendamatu inimene minu igas päeva. L O V E!
That's MY CREW! ❤
Tugi, toetaja, suunaja, maapeale tooja, pahandaja, kallistaja, musitaja, utsitaja. Minu Kristo ❤
3 päeva pidustust, inimesi, õnnesoove. Mõelda, et ma ise oleksin olnud oma urus peidus oma mõtete ja võitlustega peas.. seda enam ei suuda sõnadesse panna seda rõõmu, et ma olen tõesti, tõesti, tõesti ümbritsetud HEADE INIMESTEGA.
Riivarti 30, Hawaiil! 💮🌞🌴
Suvi ja Pärnu rand!
Juuli alguses tegime perega väikese tripi Saaremaale. Esimene päev olime Mändjala kämpas (üsna ajas tagasi kogemus 😀😀) ja järka päev spaad nautimas. Tegime ikka korraliku turistika. Mega mõnsa oli. Välja arvatud, et ma kojusõidu öösel ärkasin ja tundsin, et okeii.. haige. Keha oli nii valus, et ei saanud voodiski olla. Hommikusöök lõppes saali astumisega, sest kõik lõhnad olid.. öäk. Pea valutas, keha valutas. Nii kehv oli olla. Ma ei saanud isegi juukseid kammida, sest niii valus oli peanahal. Kujutage nüüd seda praamisõitu ette 😀Aga noh, hotellist praamile - magasin, praamis hoidsin end oksendamast tagasi - poolenisti magasin, praamilt Pärnu - magasin. Sama päev oli meil nii kaua oodatud Mullfest. Võtsin end kokku ja läksin. Muidugi ei tulnud sellest midagi välja ja üsna pea olin kodus tagasi. Õnneks järgmine päev oli juba inimene olla ja sain oma puhkust edasi nautida.
Armastust tähistamas. Olga ja Herko 💒
Reede õhtu. Töönädal on läbi ja ma lihtsalt olen.. olen ja naeratus on näol ning rahulolu hinges
KUUS aastat tagasi hakkasin astuma sellist rada, mida ette ei oleks osanud kujutadagi! 𝐏𝐄𝐑𝐄Õ𝐃𝐄
Aeg läheb kiirelt.. aga sinna aega on mahtunud niiiii palju! Nii palju teadmisi ja õpetusi, killuke prohmakaid, hulga naeru ja pisaraid (nii kibedaid kui magusaid), kiitusi ja kiitmist, loobumismõtteid ja siis jälle rajale saamist.. See on toonud minu ellu nii palju
väärtuslikke inimesi (mu armas Tartu- ma igatsen teid kõiki südamepõhjast!
). Kõik, kes on olnud ja on praegu tööelus minu kõrval, on mind õpetanud, suunanud, jaganud oma kogemust ja tarkust- ja see ongi minust teinud sellise med.õe nagu ma olen
On küll raske ja võitlust iseendaga tuleb tihti pidada ja vahest on nii paganama väsinud olla, et tahaks loobuda.. aga ikka teed hommikul silmad lahti, jood kohvi ära, paned riide, lähed astud majja nägu naerul ja “Teree hommmikuuuuust” on juba üle huulte lipsamas
No mis sa ära teed! Selline see elu on..
Meditsiin ja inimeste aitamine on minu süda, minu sära silmades ja naeratus suul!
Minu Gloryke..
Laupäevane augustikuu brunch Hõlmis perega ❤ #goodfoodgoodmood
Üks mõnsamaid suveõhtuid. Avastasime Kristoga, et Vallikäärus on mingi suvekontsert. Smilers, 2quickstart, Shanon.. bingo! Kaks mu lemparit. Läksime. Smilersi esinemine oli m e g a. Järsku hakkas vihma sadama.. ok, ega me suhkrust pole! Laulsime, hüppasime. Järsku rahe? WTF. Müristamine, äike.. IKKA KÕIK TANTSISID. Mega emotsioon. Lõpuks oli reaaaalselt pealaest jalatallani läbimärg olla. Smilers lõpetas ja vaatasime, et järgmiseni on 25minutit aeg, see tundus lõputu aeg. Võtsime bolti tõuksid, vurasime läbi masssiveee vihma ja lompide koju, jõudsime, tellisime Maci ja vaatasime telkut 😁😁 See, et Shanonit ei saanud kuulata oli muidugi mega kurb, aga mõte haigeks jäämisest tundus kurvem 😀 PS. Seal tuli üks paar meiega rääkima, et jälgivad instas meie majaehitust ja kiitsid ja ütlesid nii palju ilusaid sõnu. Mega tore ja armas!
Krissu 35! Great catsby!
Töökaaslastega Jüri Jaansoni kahe silla jooksul. Nii vahva ettevõtmine oli! Mul küll õhtul oli opitud jalg nagu puupakk ja kõndisin 10m 5min, aga see oli seda väärt 💏 Nii lahe tiim!
Ma olen vist korduvalt öelnud, et meil on lahedad naabrid? Jah? NO ÜTLEN VEEL! Mingiaeg suve keskel mõtlesin, et teeks kellegi hoovis mõnsa suvelõpuka. Grill, chill. Asi läks nõnda suureks, et hoovis oli ca 14m batuut, maja kõrval oli elav muusika, naabrite hoovis pisikeste batuut ja jäätisemasin, tänaval grilli ja jooginurk.. Kõik kõrvaltänavatelt tulid nautima ja melusse, igalühel midagi kaasas. Vot see on kogukond. Nagu ma armastan öelda, et meie "rajoon"
noooooooo... vot eta rajon 😁
Selline see elu on. Ikka väga ilus tegelikult. Tee, näe vaeva, ole ise ja elu on sulle ka! Mind hoiab alati minu positiivne meel. Isegi kui on raske ja keeruline, siis ma sunnin end mõtlema, et iga asi on põhjusega, sa saad hakkama Angelika, oled alati saanud. Kui sa ei ole kindel endale, kes siis veel on?
Ikka sära silmadesse ja naeratus näole.
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar