Ajal alati on aega?

Hei, mu armsad! 

Koos kevade- sinise taeva, päikese ja linnulauluga hakkab meelerõõm ka tasapisi suurenema. LÕPUKS on päevad pikemad ja energiat killuke enam. On üsna sürr mõelda kuidas päikesel on selline mõju ja võim inimese meeleolule. Aga hetkel võib ainult rahul olla, sest parem on veel tulekul.. 😊 Ikka olen miljon korda siin väljatoonud kuidas aeg läheb kiiresti, aga selle aasta esimesed kuud on küll linnulend. Veebruari ei olnudki. Naljakas paradoks - pime, jahe, üsna stressirohke aeg ja samal ajal läheb ruttu. Tavaliselt sellised asjad just venivad. Aga tõesti on ajal kiire. Kuhu? 

Jaanuaris tekkis jälle elumuutus. Kuna nüüd maja ehitus on selliselt nii kaugel, et sees saab rahul olla, siis oleme jõudnud välja. Ja kõik algab otsast peale.. 😀 Aed, terrass, uunikivi. Sama plaat käima - paratamatult on palgavahe siin vs Soomes erinev ja alates jaanuarist olen ma jälle üksi ning Kristo sealpool toimetamas. Loomulikult on raske ja harjumist vajav, aga jätkuvalt - kõik on hea nimel ja see on nagu mantra mu peas korrutumas. Boonuseks on muidugi see, et ma olen alati armastanud aega iseendaga ja tänu sellele on kõik see aeg üleelatav. Jaanuar oli täpselt selline, et kohati oli tunne, et see nagu läheks ruttu ja samal ajal kohati oli tunne, et see on lõputu. Töökoormus ei anna ka kuidagi armu. Praeguseks hetkeks on nii vaimne kui füüsiline olek täiesti läbi ja kuidagi sunduslikult kisub mõte puhkuse poole. Iseasi muidugi kas mõttest asi kaugemale jõuab, sest ikka koguaeg on see, et kui on raske, siis ei jäta teisi üksi.. mina ja minu aju. Ei tea millal ükshetk tuleb see aeg kus ma mõtlen iseenda ja iseenda heaolu peale mitte ainult teiste.. 😀

Veebruaris käisin ma Tartus. Sel hetkel reaalselt oli tunne, et midagi paremat ei saa juhtuda. Okei, põhiline oli tegelikult ortopeediga kohtumine miks ma üldse läksin, aga ma nägin kõiki - töökaaslasi, pere, sõpru. Kui ma hommikul üles ärkasin, siis ma reaalselt ei saanud naeratust näolt. See tunne, mis hea on mind järgnevatel päevadel ootamas oli lihtsalt liiiiiiiga hea. Kuigi ortopeedi visiit lõppes uue operatsiooniplaaniga, siis see kuidagi mind ei kurvastanud. Ma olin 99,9% kindel, et selline see otsus saab olema. Ikka sama - peale esimest artroskoopiat ei ole hüppeliiges kuidagi paremaks läinud. Läbi valu kõnnin ma iga päev. Ma küll oskan seda üsna hästi varjata, sest mida rohkem ma keskenduks, seda süvenenumaks läheks sellega seotu st ma olen oma peas võtnud otsuse, et ma võtan sellest halvast olukorrast parima. Jaanuari alguses käisin Tallinnas MRTs ja pilt andis kinnitust, et seis on halvemaks läinud. Varsti on siis uus katse, et kas ma saan ükskord jälle jooksutiirudele ja olla valuvabalt või jätkub kõik sarnaselt. Let's hope the best! 

Peale haiglat läksin oma endisesse töökohta ja appi kui veider on kõndida kusagil koridoris üle terve saja aasta kui mingihetk oli see aastaid igapäevaselt sinu "igapäev" 😀 Käisin ja jutustasin erinevates kabinetides ja, et sellest küll oleks saanud, siis korteri jõudes lobisesime veel telefonis endise tööandjaga pikalt. Midagi pole parata kui elus on olnud inimesed, kes ajas muutuvadki oluliseks ja ongi rääkida. Parim tunne üldse! 😊 Õhtul pidime empsiga kahekesi minema Maitsvale Tartule, see oleks meil juba viies aasta järjest koos, aga kutsusime õed kaasa. Käisime Sparglis. Toit - imeline, koht -  külm 😀 Ma reaalselt küsisin endale tekki, sest ma ei saanud toitu nautida, sest niiiiiii külm oli 😁 aga aeg perega on alati nii väärtuslik ja jutt ei lõpe iial. Reedel tegin kaugtööd ja õhtul olime Triinu ja Lauraga. Vot seda ma nimetan tõesti "therapy"ks, sest 100% on seda. Kokteilitasime, maalisime, mängisime lauamänge, naersime, tantsisime. Mitte midagi paremat pole kui enda jaoks olulised inimesed. Enne kui ma laupäeval tagasi Pärnu tulin, siis Marten kirjutas mulle hommikul, et kas ma tahan teda näha (what the hell, mis küsimus 😀😀) ja siis ta sõitis maalt bussiga Tartu TUNNIKS ajaks, et me saaks koos olla. Kas armastusel on veel suuremat väljendusviisi? 

Märtsikuu on olnud täpselt sarnane nagu eelnevad teised. Päevad lihtsalt jooksevad õhtusse. Hommikul ärkad, lähed tööle, õhtul koju, magama ja juba algab ring otsast peale. Ma ei suuda kuidagi oma kohta leida. Kas ma tahan nii või ma tahan naa. Kas ma tahan seda või hoopis teist. Kas minu jaoks on parim otsus see või hoopis midagi muud? Ma ei suuda ise ka enam oma mõtetega toime tulla ja proovi siis samal ajal koguaeg teiste jaoks olla. Aga mis sa teed.. elu? 

Jaanuar-märts pildis. 

Pärnu rand. 

Sandra oli vahepeal TÜKis neuroloogias uuringutel. Tegin talle üllatuse ja sõitsin Tartusse teda osakonda vaatama. See nägu kui ta oma voodis lamas ja mind nägi oli liiga hea 😀 

Home ❤

Alati maailma parimad nädalavahetused kui Marten külas on! ❤

Nüüd juba 3 kuud.. ma siiani ei suuda omaks võtta, et see vanaisa, kes koguaeg oli, enam ei ole. Maailma lahedamad suved Lõuna-Eestis vanaisa juures on minu lapsepõlv. Vanaisa tehtud praemuna ja kasvuhoone kurgid olid lapsepõlv. Põlva järves ujumine ja vahest mingi lolluse eest pahandada saamine oli lapsepõlv.. PS! fun fact- mu vanaisa nägi välja nagu Robert de Niro 😀 Võite ette kujutada teda siis sellisena ja ise samal ajal mingi puhisev ja põikpäine.. 😥😊😊😊❤ Selline ta oli. Igatsen nii nii nii väga! 

Minu kaisukas. 

Kas saaks midagi veel nunnumat valentinapäevaks teha? Laura on lihtsalt mu maailma kõige, kõige, kõigem inimene. See on maailmatu hea tunne kui sul on keegi, kellega sa saad päriselt rääkida igapäev ja piirideta. 

Esimene hommikukohv hoovis.. päike on lihtsalt imeline energiaallikas. 

Meie viies Maitsev Tartu. Oli maitsev 😀 Alati on niii palju rääkida. Aeg lõppeb, aga jutt ei lõppe kunagi. Minu emme ❤

Kõik mu sõbrad teavad kuidas see Tartus mu selfipeegel oli 👀😀 KUNAGI olin ma palju suurem pildistaja. Ilmselt praegu ei ole, sest meil ei ole veel esikus garderoobi kus peegel oleks.. 😂 AGA see läks just Valguskate OÜ alt töösse niiet, soon! 😁

 

Tartu ja mu kaks parimat sõbrannat - Laura ja Triin. Nagu ma ülevalpoole kirjutasin - TERAAPIA. Lihtsalt vaatad neid kahte inimest ja süda on armastust täis. Päriselt, päriselt inimesed, kes on minu kõrval olnud kõiges. 

Beebi 😀 kuigi näiteks musitama ma juba pean teda poolenisti selliselt, et ta ei saaks aru, et see juhtub, sest "isssaaaand ära musita mind" faas on juba peal 😀

TARTU ❤

Naistepäeval naistekas! 💗

Mõnikord valu hinge ära ei mahu.

Mõnikord tunded kui lained vahus.

Mõnikord rohkem on vähem ja teinekord kaugem on lähem.. 

Mõnikord vaikne on valjum,

hääletult sõnu nii kõvasti karjub.

Mõnikord mõtteid on lõputult palju,

et lihtsalt tahaks minna.. üksi.. ja varju. 

Me võime lubada endale emotsioone nagu kurbus, pettumus, üksindus.. see nimekiri võib olla lõputu..  Mõned ajad lihtsalt on sellised. Sealjuures on oluline lihtsalt iseend mitte ära kaotada. 

Ma ikka alati proovin sellistel perioodidel kus jõudu ei ole korrutada, et see on ainult mingi periood. Et igas madalseisus tuleb mingihetk tõus ja tegelikult on niiiiiii palju mõnusat ees ootamas. Ma loodan, et aprill tuleb kevadiselt soe ja, et loodus tärkaks kiiresti. See oleks tõeline jõuallikas hetkel. Maikuus on kaks pulma järjestikustel nädalavahetustel. Kindlasti peaks veel Tartu jõudma pere juurde mai keskel. 31mai on veinifest Haapsalus. 2. juunil juba sünnipäev, 4.juuni on Imagine Tlns. Mõte kuidagi kisub, et enne juuli keskpaigas algavat pikemat puhkust võiks juuni alguses oma sünnanädalal rahulikumalt võtta. Juuni lõpus on veel üks pulm ja siis juba juulis puhkuuuuuuus 🌞🌞 Omg, ma tunnen kuidas seratoniini tase kõige selle peale mõeldes tõuseb juba 😀 AGA.. rahu, Angelika, meil on märtsi lõpp hetkel.. 👀

Selline ta on. Oma ilus ja valus. 

Angelika