Kõik, kõik on uus..

 Tere, mu armsad! 

Viimane postitus oli juuni alguses, kus kirjutasin selle aasta esimesest poolest ja tegin kokkuvõtte eelmisest. Peale postituse avaldamist oli mul kohe sünnipäev 🎕 terve töine juunikuu 💉💊 ja siis megalt oodatud puhkus ❤ 🌞🌴

Meie suvepuhkuse plaan oli väike roadtrip. Kuidagi kokkusattumusena paelus meid kõiki Horvaatia ja nõnda saigi plaan paika pandud. Läksime Kristo õe perega ja kaasa võtsime minu väikse venna, sest nii veider kui see ka ei tundu- kui meil oli enam-vähem plaan, et lähme Horvaatiasse, siis ei kusagilt rääkis Marten vestluse käigus, et tema lemmik reisisihtkoht oleks Horvaatia. No mis te arvate, kas oleks saanud muudmoodi kui see, et me ta kaasa võtame? ❤ 

Alustasime 3. juuli hommikul sõitu Poola poole, kus oli meie esimene peatusöö Varssavis. Ca 900km esimese otsana sõitu 😀 Imekombel, kogu nende kilomeetrite jooksul, mul isiklikult, ei tekkinud MITTTEE KORDAGI kuidagi lihaskangust vms. Seda ma kartsin kõige rohkem, et pärast kuskil istmikunärvipõletik ja naudi seda ringi seiklemist 😂 Aga nope, kõik oki! Varssavi majutus oli niiiii ilus. Ehitise viimane korrus oma imelise linnavaatega. Hommikul tegime mõnsa breakfasti ja alustasime teed Krakowi poole, seekord õnneks 300km pikkune ots. Krakow seetõttu, et järgmine päev oli planeeritud seal lähedal asuva Energyalandia külastus. Päev otsa funi-naeru-päikest-adrenaliini. Lihtsalt VÄGEV. Õhtul käisime veel vanalinnas jalutamas-õhtusööki nautimas. Vanalinnade ajalugu on lihtsalt silmale ainuüksi ilus vaadata. 

4nda päeva varahommikul alustasime järgmist pikemat teeotsa - Krakow to Zagreb. Jällegi- kilomeetrid lihtsalt kadusid ja kõik pidasid nii hästi vastu sh lapsed. Ja siiiis - ärkasime, panime asjad kokku ja meie lõppsihtkoht Aadria mereäärne linnake Zadar! Leidsime imelise majutuse- merest ca 2-3km, basseini ja mõnusa hoovikesega villa. Algselt pidime seal olema kaks päeva, aga meile meeldis kõigile nii väga, et võtsime ühe öö veel juurde. Omanik oli lihtsalt mega, mega sõbralik. Piirkond nii lahe. Ainult positiivne vibe. 

Ühe päeva sellest veetsime paadireisil. Olime rannas lihtsalt päevitamas kui pakkuja tuli ja me olime kõik nii võlutud sellest presentatsioonist, et muud ei jäänud üle kui minna 😀 Parim otsus! 

Ma rullin kogu reisi piltidena silme ette.. 

    Esimese õhtu peatus Varssavis 

Oodatud Energylandia külastus. Reaalselt oleks sinna vaja kahte päeva, et saaks kõik huvipakkuvad atraktsioonid läbi käia. Fun fact - Kristo, Marten, Toivo ja Emily käisid ühel suuremal? ameerika mäe atraktsioonil, mis seal üldse oli. Faktid - üle 80m langust, 77m kõrgeim punkt, kiirus üle 140km/h, suurim kukkumine 85kraadi, max kiirus kui oli pea alaspidi olekut/rippumist jne jne jne! Hullud. Marten ilmselt oli hetkeks seal teadvuseta ka, sest peale seda oli tal ca 1-2h väga veidrat olekut kus ta ei suutnud ühtegi emotsiooni edasi anda, mingi hetk kadus see õnneks ära 😀 Just sellise olukorra pärast mina nt neid üles-ala-peaalaspidi jms asju ei taha 😀

Kellel hommikune Mimosa, kellel apelsinimahl 😀

 

Krakowi vanalinna vaated 

Ja siis meie kaunis Zadar.. ↓ 

Kornati saarestikus 

Marten on tegelikult siin pildi peal juba natukene tõbine. Eelneval päeval juba rannas ta kurtis kurguvalu ja natukene kehva olekut. Öösel köhis. Järgmine päev oli meil planeeritud see paaditripp kaugemale saartele ja juba paadil küsisime Paracetamoli talle, sest ta oli mega kuum. Süüa ei tahtnud ja pikutas minu ja Kristo najal. Ta oli mega mega mega tubli kogu selle päeva vältel, sest me ronisime mäkke ja käisime Soolameres ulpimas ja tunnike veel Blue lagonis ja ta sai selle kõigega hakkama. Igalpool tuli korra vette ka, pärast kaldal muidugi viskas pikali kohe rätiku alla. Kordagi ei kurtnud millegi üle. Jõi tublisit vett ja natukene ikka üritas süüa ka. Lõpuks muidugi läksid mu kaasa võetud antibiootikumid mängu (angiin) ja juba peale võtmist pmst teisel päeval hakkas paranema olukord. Ma olen nii uhke, et ta vaatamata kõigele nii tubli oli 😥💞

Blue lagoon, Kornati, Vylet 

Ja kogu tripist ❤↓

Ja minu insta kontol on highlightside all "Croatia" teema kus on veel vidokesi ja jäädvustusi ❤ 

Puhkuse lõpp läks jälle majaehitusel. Minul oli peale seda veel nädalake puhkust, Kristol lõppes ja seega sõitsin temaga koos Soome. Tal on kodu juures hästi mõnus järveke koos paadisillaga kus päikest nautida ja raamatut lugeda. Õhtuti käisime igalpool ringi ja nõnda see juulikuu lõpule hakkas jõudma.. 😊

Tagasi tööle, tagasi rutiini. Täpselt see, mis on minu jaoks tegelikult kõige rohkem meelerahu pakkuv ja turvaline. Mulle meeldib rutiin. Viimased kuu aega hakkas pihta.. minu armas töökoht ja minu armas Tartu! ❤ 

Vahepealne pildis:

Viis sünnipäeva deidile mind 😍

Üks jäädvustus oli karguga käimise perioodist ka olemas 😀 

Grazy ikka kui palju tähelepanu võib saada lihtsalt karkudega liikumisest 😀

Inimesed tahavad aidata uste lahti tegemisel, mingite asjade andmisel (nt poes) jne jne jne.. 

Väga armas tegelikult, aga mitte kõige parem, sest kui sa nt liigud karkudega ja jõuad ukseni ja siis keegi 5m enne hakkab seda lahti hoidma sulle lause ja kaastundega "oioioiii..." siis sa tunned, et pead hakkama end kiiremini liigutama ja see võib sammu sassi lüüa, võid vale liigutuse teha jne jne. 

Omas tempos ja läbimõeldult on tegelikult palju parem toimetada.

Olime ühe maaka Riivarti sünnal juunikuisel õhtul ka maakad võinii 

Jaanipäev! 🔥

 

Need konkreetse peegli selfid leiavad küll nüüd oma lõpukese seotult kolimisega 👀

Koduaed ↑ ja naabriaia ilu 💗 ↓

Juuli lõppu mahtus ka minu kooli kokkutulek. Puurmani Mõisakool 100. Koht kus ma sain alguse. 12aastat ägedaid hetki, tarkusi, kogemusi, kujunemist. Armastan seda kooli ja oma kodukohta jäägitult. Olen tänulik kõige ja kõigi eest! Kooli kokkutulek oli nagu üks mälestuste radadel kõnd.. kõik koolikaaslased, ruumid, vahetatud mõtted ja vestlused.. ❤

Minu klassiõed ja lapsepõlv - 12 aastat ühes ❤ Meriliis ja Kati ❤

Triin on minu kooliõde, minu parim sõbranna ja seda siiani. Minu usaldusisik, minu kallis inimene. Me oleme koos kõik võimalikud asjad elus läbi teinud ja alati üksteise kõrval olnud. Ma olen tänulik, et mul on selline inimene elus! 💜

Klassipilt kümme aastat hiljem 🎕 

Pildil on lisaks Ivarile, Meriliisile ja Katil kõik meie klassijuhtajad erinevast ajajärgust. 

Just need kõige paremad ja erilisemad. Igaüks õpetas ja jäi minu mälestustesoppi just omamoodi 😊

Oma viimase tööpäeva tordi tellisin Tordipesa OÜ- Marge torditab. 

Sama tegija oli Laura ja Riivarti pulmas ja nende pulmatort oli parim, mida mina üldse saanud selleks hetkeks oma elus olin. Mäletan seda maitset nii hästi. Ja kui ma kolmapäeval sõin enda jaoks tellitud torti, siis olin natukene tagasi nende pulmas, sest saamaaaaaa maitse ja sama hea! 💖 

Hästi mahe, kerge, mahlane. Ideaalne! 

PS. ütlesin Margele vaid teema ja sündmuse, tordikujundus on kõik tema mõeldud 

ja see ikka võttis naeatuse näole  😀😍

Keset tööpäeva oli kuller ka ees registratuuris käinud ja Annika tuli kopsis mulle uksele, et kuule, kas sa ootad pakki? Ma olin mingi eiii. No, aga üks tuli! 

Ja siis kui ma lahti tegin ja nägin oma Laura ja Triinukese nime..😢💛💛💛💛

Ma jään teid niiiiiiiiiiiiiiiiiii igatsema mu kallid!

Minu kallid kolleegid! ❤

See viimane kuu aega (august) tööl läks nii kiiresti. Koguaeg oli toimetamist nõnda palju, et hommik veeres õhtusse üsna märkamatult. Asenduskoha lõpetamine oli emotsionaalselt väga raske. Õigupoolest ei ole veel olukord kohalgi. Kogu selle kolimise, töökoha lõpetamise ja muuga on üldse stressitase tohutu. Peas keerleb suht 24/7 miljon mõtet, ühte ei saa lõpetadagi kui teine juba surub peale ja on hetki kus ma tunnen, et tahaks välja lülitada peas kõik, et korra rahu saada. Elumuutus onju tohtu. Ja kõik korraga. Raske on mõelda, et ma ei näe oma töökaaslasi enam, te ei kujuta ilmas ette ka mida need inimesed minu jaoks tähendavad. Mu töökoht oli minu pärl. Vaatamata sellele, et me oleme tööiseloomult inimeste murede keskel, siis sai nii palju nalja ja meil oli ka tööväliselt nii lahedaid tegemisi. Jään igatsema seda kõike kogu oma südamest ❤ Minu pere jääb siia poole Eesti otsa, mul ei ole võimalust nendega põhimõtteliselt iga soovitud hetk näha, sest ma olen nüüd neist kaugemal.. see teeb hingele nii haiget. Mu pere on minu süda. Minu kallid sõbrad, minu kallis Laura ja Triin.. 😔❤ ja koht, mis on mulle 10ks aastaks olnud kodu.. Aga ma püüan kõige selle kurva kõrval meelde tuletada, et lõpuks on ju see kogu muutus hea. Meil on Kristoga oma kodu, mida me tasapisi ehitame. Mind ootab uus töökoht, uued inimesed. Mind ootab Pärnus Kristo pere ja juba olemasolevad inimesed. Need inimesed on aastatega mulle väga kalliks saanud ja osa minust ootab nii väga seda uut eluperioodi. Ma tean, et mind oodatakse ja see on see, mis rahu toob. Aga lihtsalt väga raske on lahti lasta oma praegusest. Vaatame, elu, mis Sul mulle pakkuda on 😊

Ja lõpetuseks.. 31.08.2023

Oled nii kallis, mu Tartu 🤍

Viimane tööpäev.

See sügis on minu jaoks rohkem kui uus. Uus töö, uus kodu, uus linn.. 10 aastat lemmik linnas- natuke vähem kui pool sellest ajast kõrgkoolis ja ülejäänud pool tööl- meditsiinis 💉💊

Täna oli mu viimane tööpäev pereõena majas kus ma sain natuke rohkem kui viis aastat tagasi alguse. Jätan siia oma kallid kolleegid, ilusad hetked ja palju palju palju erinevaid inimesi, aga teadmised ja mälestused võtan kaasa! Need on minu- minu südames, minu hinges, minu naerul suul ja silmades. Jätan ruumi uuele, aga kogetust ei lase iial lahti. Tartus elamine, eriala valik ja minu siinsed inimesed on mind kujundanud. Ma olen tänulik ja õnnelik, armastan seda kõike lõputult, aga elu tahab mulle midagi uut.. Next chapter “Pärnu”. Sellest kõigest järgemisi..

Uute hetkedeni,

Angelika