Üksi? Või mitte?
Vahest ma mõtlen, et kui inimese elu ühel momendil muutub olulisel määral, et kaua see eneseotsimine kestab?
Pärast seda kui sügisel A.- ga suhe lõppes olen ma endale korduvalt sisendanud, et kõik on hästi, tunne elust rõõmu, sul on kõik olemas. Ja siis ma tunnengi end õnnelikult. Kuni ühel hetkel tekib mingisugune langus ja ma olen tagasi selles sügiseses hetkes kus ma üksi jäin.. Jääbki kõik nii? Või on sellises olukorras suur osa meie mõtetes kinni?
Jah, kirjutamine on jäänud kõige selle keskel kaugustesse. Ma olen korduvalt võtnud arvuti lahti ja trükkinud, kustutanud, trükkinud ja... suletud ring, eksju. Viimati märtsis, vähemalt pealkirjastanud olin postituse väga usutavalt, "It's time to be happy", aga võib-olla, et nii lihtne see ei olegi? Või ikka on?
Ausalt öeldes on viimane aasta üldse mu elus üks megaaaaaaaa rollercoaster olnud ja mul on kohati tunne, et ega samamoodi läheb see ka edasi.. 😀
Märts-april-mai
Eriolukorra periood minu jaoks suurt midagi ei muutnud. Tööd tegime samamoodi, ainult selle vahega, et plaanilist vastuvõttu ei toimunud ja enamus tööd käis kõik telefoninõustamise kaudu. Linnas liikuda muidugi oli üsna kõhe, sest inimesi ei olnud 😀 aga samas hinges iseeensest oli rahulolu, sest see näitas, et inimesed päriselt ka saavad aru sellest, mida neilt palutakse. Näis, mis selles osas sügisel saab.
Muud elu ja tegemist sel perioodil väga ei olnudki. Kellegagi kokku ei saanud, mingeid istumisi ega pidutsemisi ei olnud. Töö-kodu-töö-kodu rütm. Samas vahelduseks mõnus.
Segasin Graubergide perepäeva 😀
Moijto õhtud Lauraga ❤
Mingi pidev eneseimetlemine käib
Õdede päeval tõi meie armas abiarst meeldetuleduse kui olulised me oleme! Aitäh Maris! ❤
Kui ma 2014 meditsiini õppima läksin siis ma ei kujutanud ette ka mida kõike ma elus näha saan. Praktikad Kliinikumis, PERHis ja erapraksistes on andnud mulle teadmise, et õeks olemine on 110% mulle tähtedesse kirjutatud!
Töö on stressirikas, kohati on pingeid palju, aga see sära patsientide ja nende lähedaste silmis ning öeldud "aitäh" kaalub selle kõik üle. Viimased 2 aastat pereõena töötades olen ma arenenud reaalselt nii palju! Siin ei ole osakonna spetsiifikat, siin on absoluutselt kõik need kokku. Kardioloogia, pulmonoloogia, kirurgia, androloogia, uroloogia... lõputu. Sa pead suutma 8h järjest telefoni taga ühelt kõnelt teisele momentaalselt lülitada.. Nõustama tsüstiidi kaebustega patsienti, selle dokumenteerima ja järgmine kõne on hoopiski 2kuuse lapse emmelt, kes küsib imetamisnõu. Vahest elatakse su peal oma mure välja, vahest jagatakse kõige isiklikemaid asju.. Vahest võtad mõne inimese nii südamesse, et tema elutee lõppedes tunned niisugust tunnet nagu oleks oma inimesest ilma jäänud. Ma armastan oma tööd ja ma teen seda iga jumala päev tohutu kirega! Mõnikord väsid ja tahad alla anda, aga siis tuleb jälle mõni patsient, kes oma "Sa oled alati niiiii armas ja naeratad koguaeeeg!" lausega paneb mõistma, et loobumine oleks liiga kerge tee!
Happy international nurses day!
Mõnikord oled tööl ja siis lampi tuleb kuller sületäis roosidega...
No täitsa maalaps! 🌲🌳🌸🍀
Minu maailma parimad ! ❤
Tegime emadepäeval empsile üllatusdinneri. Kui ta töölt tuli olid kõik lapsed ja lapselapsed maal teda isetehtud toidu ja lillede-kingitustega ootamas. Meie suurim tugi elus.
Sandra oli oma 18 sünnipäeva hommikul minu juures. Äratasin koogikese ja lauluga. Õhupallid olid ka, üritasin neid eelneval õhtul salaja täis puhuda, tehke, mis tahate, aga see oli võimatu missioon! 😀
Küsisin siis Sandralt poolnaljaga, et noh, tunned end vanema ja targemana ka nüüd või? Sandra ütles väga ennastusutavalt ja õhinaga "MHHMM, MEGALT!" 😁😁💗
Ja siis oli jälle üks tööpäev kui kuller tuli. Seekord mitte väga kullerina. Helistati mulle registratuurist, et Angelika, on sul palju tegemist? "Eee.. hetkel vist mitte." "Okei, ma saadan sulle sinna kellegi." Mõtlesin siis terve aja, et misasja, kes, miks, ei saa aru... Siis tuleb koputus ja.. teen ukse lahti. Punased roosid ja... Jüri Homenja kitarriga. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et MIDA PEKKKKKKKIIIIII.. 😀 Mul käis umbes miljon mõtet peast läbi ja siis tegin uksed valla ja teised said ka kuulda kui Homenja mulle armastuslaulu laulis.. Emotsioon oli üsna uhke, aga samal ajal ma mõtlesin, et oiiii Sander.... 😃 Vot sellised sõbrad mul ongi! 😇 Aitäh Sulle, sa oled tore ja hea inimene! Aga hull 😀
26!
Mul ei ole kunagi olnud sünnipäevaga mingisugust sellist erilist emotsiooni. Lihtsalt teadmine, et see tuleb ja kõik. See aasta oli kuidagi niiii teistmoodi. Pidasin ma seda mai lõpus, nibinnabin oli eriolukord lõppenud ja üks koht Tartus väliterassina lahti. Jahhh, me pidime sinna saama kokteile nautima! Saime nauditud ja hiljem oli plaanis tunnike limusiiniga Tartus sõita ja mulli nautida.. sai sellest küll 3h ja rohkem kui mulli nautimine, aga noh.. minu sõbrad 😀❤
Ausaltöeldes on mul sõpradega tohutult vedanud. Nad on kõik niii erilised ja armsad omamoodi! ❤
Jah, pildil on õnnelik ja üksik hing Angelika oma parimate sõpradega.. kes ei ole nii üksikud 😂😂
Minu TRIIN! 💛 ↑
Minu LAURA-BRIT! 💜 ↓
Mu päris sünnipäeval.. või noh, päev enne seda.. oli plaan, et emme tuleb mu väiksevenna ja õdedega Tartu. Joome pokaali veini ja sööme head. Ma tulin veel töölt ja olin mega näljas.. pidime kuskil raekojas kokku saama. Olen ja ootan ja ootan ja oooootaaaan.. ja keda pole on mu pere. Emme veel helistas, et kuule, me tuleme Leenaga koos, et tule koju, et ta siit kaudu otse Põlva, et ei pea kesklinnast läbi sõitma ja... ma isegi ei suutnud teda lõpuni kuulata, sest mu nälg oli nii suur sel hetkel. Surusin veel vastu, et "EI, MA TAHAN SÜÜA, KUS TE OLETE" "No olgu.. oota siis.." Kirjutasin samal ajal veel Laurale, mind pannakse vangi mõrva eest.. et kui mu ema saabub..siis... 😂 Ja siis järsku vaatan, et pagan... õe auto.. ema ja õde tulevad välja, lilled käes.. OKEIIII, MIS TOIMUB?! "Nüüd lähme sinu juurde". Ja kodus ootas mind kaetud laud ja mu pere ja... ja ainus mõte mu peas oli, et "Apppiiiiiii.. kas ma rikkusin just oma sünnipäeva üllatuse ära?!" 😀😀 Jep. Nii oli 😂 Aga ma olin niii õnnelik ja rõõmus ja kui ma lõpuks üksi jäin siis valdas niisugune rõõmutunne, et sel momendil ma oleks ilmselt maailma vallutanud! 😀 Maailma parimad! 💓
Päriselt nüüd 26ne!
Peaaegu kõik selle sünnipäevaga...
Issi veel käis ka.. ja Tiia tegi mulle tordi! No mine hulluks kui hea! Ja boonus oli Glory selle peale, ma sõin meeleldi.. MEELELDI.. 😅😸
PS! Niiet kes asub Kesk-Eestis ja soovib torte/kooke jms siis tsekake Facebookis" Kodutordid, söödav tordipilt" ma ausalt kiidan!
Selle sünnipäevaga sai siis ühelepoole...
SUVI PILDIS...
Täna, 2 aastat tagasi, sai minust pereõde.
see on tegelt uskumatuuuu kui palju võib nii lühikese ajaga inimene areneda! Ausalt! See Angelika, kes alguses tööle hakkas avas igal hommikul oma med.raamatud, laotas mööda lauda laiali kõikvõimalikud ravimiinfod ja oma kirjutatud konspektid.. IGA HOMMIK. Kuni ühel päeval avastas, et töölaud on tühi.. ja ta usaldab lõpuks ometi iseenda teadmisi.. 
Mida aeg edasi seda rohkem usku mul iseendasse on ja üks, millest ma olen selle aja jooksul aru saanud- ma saan alati hakkama. ALATI! ❤
Olime ühel ilusal juulikuu päeval Maritiga kokteilitamas ja kuuma
suveilma nautimas kui meie juurde üks poissmeeste õhtu kutid tulid, et meid meie pattudest vabastada. Palusid meil mingist patust rääkida j siis saame selle andeks. Ma ei suutnud midagi välja mõelda kui ta ise ütles "Sulle otsa vaadates ma ütleks, et sa teed pühajooki tarbides liiga palju vallutusi!" Nõnda Jeesuselt ma andeks saingi.. 👀😁😂
Käisime Laura ja Hansuga Võrumaal apalkade talus. Idee oli hea, aga minge pekki kui naljakad loomad! 💭😀 Nagu.. koledad, aga samas mega nunnud.. nii veider 😀
Ja siis augustikuu puhkuse ajal familyga üks mõnus suvepäev! ❤
MAAL! ❤
Aaa.. ma lubasin, et see kulleriteema seal töö juures lõpeb.. ei lõppenud 😶😀 Kõne eest "Angelika, meil oli kokkulepe, et ma nüüd helistan alati kui kuller tuleb, et kas ma lasen sinuni need lilled ikka toimetada?" Ja jälle kaarti nähes sain aru kellelt... kui ikka on kirjas PÄIKESEKIIR ja su emme sind nii kutsub siis... 💛🌞 Küsisin hiljem, et miks? "Ma ei tea, jõin hommikul kohvi ja tundsin, et ma tahan saata.." Vot selline emme ❤
Minu Benjamin! ❤
Aaa.. juulikuusse mahtus veel üks mega päev! Võrtsjärve ääres on üks imeline koht nimega Kiviranna puhkemaja. Ausalt, maaliline loodus!
18, juuli fimisime sealt Synne Valtri bandi jaoks muusikavideo klippe. Mega kogemus, mega toredad ja armsad inimesed!
Tulemust näete ka.. kui veel näinud pole 😛
↓
kliki
Kui Marteniga juuksurisse minna ja küsida, et mis sonegut siis tahad "Oota, mul telefonis pilt, mul visioon olemas" ja seda ütleb 7aastane?! 😀😀
Meie esimese klassi laps! ❤
Viimane päev endises töökohas..
Ma olen nii tänulik selle kahe aasta eest, mis ma oma endises töökohas sain olla. Ma arenesin selle aja jooksul tohutult.. need inimesed, kes seal töötavad, kogu keskuses, on IMELISED! See kui sa saad hommikul asutada uksest sisse ja sa tunned end seal hästi, siis näitab see seda, et sa oled leidnud oma koha. Kuna ma olin asenduskohal siis ühel hetkel pidi saabuma nagunii reaalsus ja minu aeg seal lõppema. Aga ma olen tänulik ja õnnelik nende inimeste eest! Kogu südamest! Minu enda kolleegid, kõrval kabineti inimesed, labori naised, registratuur... LOVE! ❤
Vahest ma tunnen end üksi, see on loomulik eksju? Aga sealjuures on seda rõõmu niiii palju mu elus.. Ma tunnen, et mul on kõik olemas, mida ma tahan. Mul on eesmärgid, mille suunas ma üritan liikuda. Mul on mu imelineee pere, mu maailmatu ägedad sõbrad, mu töö ja kolleegid, mu inimesed! Mul on kodu ja mu pisike Glory... mida veel, elu?
Ja vahest ma mõtlen, et lisaks kõigele on mul uskumatu oskus tunda rõõmu mingite imepisikeste asjade üle 😁 Näiteks kui ma õue lähen ja mõnusalt karge ja värske sügisene õhk ninasõõrmetesse tungib- mega tunne! Päike paistab? Nägu naerul! Magasid öösel end hästi välja? Tuju hea! Glory vaatab ärgates otsa- kui armas! Täna tuli toit eriti hea välja- naudin!
Ja siis kui tunned rõõmu selliste asjade üle, mis elul pakkuda on, siis lausa tõmbad seda kõike head ligi! 😊 Näiteks kui ma üks hommik uude töökohta jõudsin siis üks koristaja oli uksel vastas "Sa oled niiii NUMMMIII!" jah ta ütles mulle nummi! 😀 Üks patsient küsib alati kui ma kõnele vastan, et kuis ma nii rõõmus olen ja ütleb, et vaatab kohe kas päike on väljas 😀😀 Inimesed ütlevad lihtsalt kuskil ootamatus kohas, et "Sa oled nii ilus!" MEELETULT VÄIKSED ASJAD. Aga lihtsalt juhtuvad.. ja panevad veel enam naeratama.... ❤
Ja nii ta läheb... harjun vaikselt uue tööga, naudin iseend ja oma sõprade seltskonda.. Mu ellu on tulnud vahepealsel perioodil inimesi, kes on nii oluliseks muutunud ja kelle olemasolu üle olen ma mega tänulik ❤
.. ootan siin nüüd lund ja talve, et saaks kuuse üles panna 😀 raudselt teen ma seda kohe kui see ideena mulle okei tundub.. näiteks novembris 😀 😀
Ma niiiii loodan, et teie kõigi elu on sama ilus kui te soovite, et see oleks! Nautige neid väikseid asju, mis elu tegelikult väärtuslikuks teevad! Sest need pisikesed asjad ongi need, mis kokku ühe suure teevad- just selle, mis on meie rõõm igapäevas.
Ja vahest kui on nukram olla siis tuleb endale meelde tuletada, et iga asi elus juhtub põhjusega. Ja kunagi, ühel õigel hetkel, on kõigele sellele ka põhjendus 😊
Naeratage ja öelge seda, mida päriselt mõtlete! ❤ See võib nii palju muuta!
Kommentaarid
Postita kommentaar