It's time to be happy!

Hei, armsad! 

Ma olen end mitmed korrad kogunud, et kas ma kirjutan või mitte.. praegu on kohati tunne, et maailm on katki rebitud ja "päris elu" tagasi saamine tundub kauge unistusena.. 

Ma olen selle aja jooksul mõistnud, et kõige õigem praegusel hetkel ongi just UNISTADA ja mõelda positiivselt. 

Musta huumorina minu igapäevast.. mis võib-olla, et aitab sellele positiivsele mõtlemisele killuke kaasa... 😛😁

- hommikul on bussiga hea tööle sõita. Kui muidu minu 7.26 bussil oli peatuses 25 inimest, siis hetkel olen ainus... või 1-2 veel. Bussis olles!!!! istu kuhu tahad, seisa kus tahad.. viska või pikali! ruumi on igal ajal nii, et tapab.. 

- tänavad on tühjad, keegi ei trügi, ega koperda ees 😀 #mitteetseemindmuiduhäiriks

- poes pole järtsu!!!! 

- meedia poolt on aju nii läbi pestud, et võib juhtuda nõnda, et puhtjuhuslikult elad elu naljakaks 😀 Ma olen harjunud hommikuti bussi minema esimesest uksest ja ma ütlen IGAKORD bussijuhile "tere hommikuuust" .. praegu on nõnda, et koroona pärast on esiuksed kinni ja üks hommik läksin teisest uksest ja astusin bussi ja üle bussi tuli kõige entusiastlikum "tere hooomiiikuuu.. st..." ... siis sain aru, et kurat... bussijuht ei kuule.. bussis oli mingi 10 inimest, neist 8 vaatasid mind kui pidalitõbist ja 2 vist pomisesid midagi vastu... 😀

#piinlik

Okei, okei.. olukord on tegelikult nutune. Terve maailma elu käibki hetkel COVID-19 ümber. Kogu see teema tundub nagu mingi filmi või raamatu süžeena, mitte meie tänase eluna. Kuna ma puutun töö tõttu sellega ka väga lähedalt kokku siis ma juba ootan, et oleks mõni aasta möödas ja EHK saaks tagasi mõelda, et kuradi koroona... nii palju muudatusi on töös- patsiendid ei käi vastuvõtul ei meie juures, ega üldiselt haiglates ambulatoorselt ega statsionaaris. Nii lükkub kogu korraline töö tulevikku.. Meie töö käib meili- ja eelkõige telefoni teel. Igapäev tuleb Terviseametist uusi juhuseid ja infot kuidas käituda, toimida.. Siis kõik see meedia, igasugused Facebooki ja portaalide kommentaariumid.. uskuge tõenduspõhiseid allikaid inimesed ja elu on palju mõnusam!  

Kui ma 100% ausalt ütlen siis nimistu, kus töötan mina on meeegaaaaa mõistvad patsiendid. Ei ole suurt paanikat, kui helistatakse siis IGA kõne lõpeb "hoidke end seal, tervist teile, jõudu ja jaksu" - see annab MEGA, MEGA emotsiooni praeguses olukorras! Selline suhtumine peabki hetkel olema.. edasiviiv jõud, noh! 😊

Koroonat on saadud söögi alla ja peale, mis muud veel elus toimub?

Viimase postituse ma kirjutasin jaanuari lõpus. Siis ma olin vist sellises "meh"-perioodis 😀 Ausalt öeldes on vahepeal nii palju muutunud, et ma väga ei saagi oma elust ja siin toimuvast päris täpselt aru. Kord olen ma seitsmendas taevas, megaaaaa õnnelik ja rõõmus. Ja siis mõni hommik ärkan nii, et keeraks end teki sisse ja keelduks välismaailmaga suhtlemast. Õnneks on ülekaalus see taeva variant, seega võib üldises plaanis öelda, et.. Angelika on jälle õnnelik? 😛 Või..? 

On küll jah! 

1. KEVAD! No unustame need mõningad sombused ilmad ja alles jääb.. päike, kevade lõhn, linnulaul... megaaaaa! ☀

2. Minu pere. Ma tõmbasin oma väiksele vennale whatsappi, teate kui mõnsa on leida sealt aeg-ajalt "armastan sint" "kallis oled õde" "igatsen sind" ja siis hunnik südameid.. 😀 Momentaalselt on suu kõrvuni ja tuju hea.. ♡ 

Mu venna pere- ma tean, et Tallinnas on alati koht kuhu mind oodatakse. Praegusel isolatsiooniajal ma igatsen seda kõige rohkem. Tahaks väikest Benijamini minna nunnutama ja mul on alati seal niii tore olla! Minu kallid! ♡

Mu pere! Minu maailm. Ausõna. Emme kindlasti mõtleb, et no.. kevad ja päike ja pere üldiselt ja Marten ja kindlasti tulevad töökaaslased ja sõbrad ja.. ja, et kus ma jään..?! Onju emps? SA OLED MINU MAAILM. Ausalt inimene kellele ma võin kell 2 öösel helistada, silmad peast nutta, öelda, et ma olen täiesti läbi omadega ja siis ta ütleb, et ole vait, elu läheb edasi! (tõestisündind lugu 😂). Ja tänu sellisele suhtumisele ma arvan, et minust vaimselt nii tugev inimene ongi saanud. Ma küll tunnen vahest, et ma ei saa hakkama, ma ei oska, ei jõua, ei taha, aga ALATI saan. A L A T I. Ja emme on üks põhjusi. ❤ 

Kui ma oma issi peale mõtlen siis mul tekib nii palju erinevaid emotsioone. Ma olen terve elu olnud nö "issi-laps". Mu lapsepõlv möödus ühistugaraazides, ma tundsin igat nurgatagust erinevatel traktoritel, ma jõudsin õhtul koju mootoriõlise ja tavotisena.. Isa on mulle väga oluline inimene elus. Me võime pidada 3o minutilisi telefonikõnesi ja rääkida KÕIGEST.

Mu õed-vennad. Minu rõõm ja õnn elus. Kuigi kõigil on omad pered, tegemised ja kohustused siis me teame, et me oleme ALATI 11 jaoks olemas.

3. Sõbrad! Teate ju ise ka, mis rolli sõbrad mu elus mängivad! 😀 Ausõna. Kui mul on vaja kuhugi minna/midagi teha, ma tean, et mul on inimesed, kes mulle appi tuleks, kui mul oleks vaja õlga kus nutta, olemas! Mul on koguaeg mu inimesed, kes mind ümbritsevad ja see on mulle tohutu väärtusega. 

Ja ega ma ei saa ilma selleta, et ma Laurat eraldi välja ei tooks.. üks ainus inimene, keda ma usaldan 100%. Ma saan absoluutselt KÕIKE talle rääkida. Ma arvan, et meie kõigi elus peaks selline inimene olemas olema. Niimoodi tundub kõik palju lihtsam.. Aitäh sulle babeeee! ♡

4. Töö! Ma armastan oma tööd. Ma hindan igat inimesi, kes minuga samas majas töötab. Meil on selline äge seltskond koos, et juba uksest sisse astudes ja esimese "hommikust" öeldes on tuju hea! 😊 Nii toredad inimesed, et mõnikord lähen hommikul koos cappucino ja kaneelisaiakestega, et Kerstil päeva mõnsalt alustada.. 😍 kui Liisi istub ees admini laua taga kell 2 üksi ja ma ise lähen lõunat tooma, siis tuleb mandlid trühvlishokolaadi kaasa haarata, et need Liisist mööda minnes talle lauale poetada! 😊 seda kui ilusad ja armsad kõik on, ma ikka mainin ülepäeviti.. Eliisele tihemini, kui näeme koridori peal! 😀♥ Eliise, sa oled minu päiksekiir seal, aitäh Sulle, et nii armas oled minuga.. 😍 

Vahepeal märtsi alguses ma puhkasin nädal aega, võtsin oma eelmisest aastast jäänud puhkuse välja. Lihtsalt tundsin, et nüüd on see hetk kus ma vajan korraks aega piduri tõmbamiseks. Praegu mõtlen, et jusiis oli vaja energiavarud selle pandeemia ajaks täis laadida 😀 irooniline. Mu plaan oli muidugi poole päevani magada.. ja lihtsalt olla. Arvake kas enamus päevad olin 6-7 vahel üleval? JAH. Inimkeha on ikka eriline küll ja kui kord on mingi rütm sinna sisse paigutatud, siis mingi "jee mul on puhkuuus" seda küll ei huvita.. 😣😄 

Mõni nädalavahetus olen sõpradega olnud  ja natuke pidu on ka olnud.. ausalt natuke. Võib-olla, et läkski juba liiigaks, niiet kohati tänud koroona, et tulid?! 😀 ok, JÄLLE see koht kus keegi saaks öelda, et proovi uut nalja teha, Angelika.. 

see ei sobi. 

Teate, üliiii positiivne on oma postkastist, olgu see Facebook või Instagram, leida inimeste kirju. Vahest tulevad need sealt, kus isegi oodata ei oska. Kõigi ühine joon on see, et mul on näost näha, et ma olen selle elurõõmu jälle tagasi leidnud. Siis ma mõtlen, et hmm.. kuidas näha?! Silmadest noh! 😀 Ja tegelikult on nii, et ma ise tunnen ka seda.. kohe päris tõsiselt. 

Ok, ma arvan, et lisaks kõigele oleks kohane teha rubriik "Glory". Kui siin juba kõigist jutustamiseks läks.. Kui keegi on kassi otsingul siis võib mulle kirjutada. Ma annaks ta ära.. kui keegi tahab sellist... 

- iga tema söögikord lõpeb sellega, et ma pahandan temaga, sest tal on vaja oma kausist toit välja võtta ja st ilmselgelt, et kogu põrand on sellega koos... 

- tema liiva on kõik kohad täis.. ma koristan põrandad ära ja tunni pärast.. JÄLLE LIIV. I G A L P O O L 

- kui ma nt voodipesi triigin ja voodil on kaks virna, ühes triigitud asjad ja teises veel triikimata, siis arvake kuhu hunniku otsa ta maandub....  

- kui ma julgen hommikul peale äratuskella silmad üheks minutiks veel sulgeda siis nopeeee ei lähe läbi! Ta tuleb mulle oma näoga niiii lähedal näkku kui veel vähegi võimalik ja siis hakkab kõvasti hingama..

- kui ma siis ikka end püsti ajan ja julgen ENNE talle söögi panemist minna WCsse siis ta passib mul ukse taga ja maitea mis ta seal teeb, aga mulle tundub, et peksab end vastu ust, et tähelepanu saada.. 

- kõige marulisem jooksmine algab ÕHTUL kui mina magama tahan minna. Sest siis onju kõige parem aeg, ommggg!! 

Ma jätkaks, aga võib-olla siis keegi ei tahagi teda... 

Pildis veebruar-märts, PS! Pange tähele kui palju võib üks inimene end pildistada oma peegli ees... see on lausa patoloogiline juba, ma arvan 😂

Ükspäev tööl olles kui patsienti ootasin siis tuli mingi õrn koputus uksele. Lähen siis vaatan ja.. MINU MARTEN. Lilled ja kommikarp käes. PS. Juhin tähelepanu erinevat värvi roosidele, ta oli lillepoes öelnud, et JUST NEID VÄRVE ON VAJA. 😀 Minu päike 💓

 

Kui tööpäev algab kolleegist hiljem siis tuleb üllatuseks cappucino ja kaneelisaiakestega minna.. 😛

 Jälle üks inimene, keda rohkem armastada! 😬❤ 

 

Minu maailma parim sõbrants! 💕

2. veebruari Angelika kodus 😂😂 Paar päeva pärast seda otustasin, et ok.. pakin kokku ära. Kaua võib onjo. Oleks ma teadnud, et see pakkimine nii keeruline on siis oleks ma selle uute jõuludeni üles jätnud... 

Lisaks sellele, et vend ja õde üllatavad, on emme samasugune! Lähen siis ükspäev lõunale nendega ja kui ära hakkan minema siis võtab emme ei tea kus kohast roosid.. Te e i kujuta ette ka kui kaua need nii ilusana seisid 🎕 2 nädalat ma pakun. Ja ma isegi ei lõiganud neid alt!! Ma arvan, et see on märk siirusest ja armastusest.. ♡

Puhkuse aeg läksin üheks päevaks maale ka. Marten ei teadnud.. lähen siis lasteaeda talle järgi ja kui uksele jõudsin ja "Tere!" ütlesin siis Marten vaatas korra laua tagant üles, keeras pilgu alla tagasi ja murdosasekundiga uuesti üles 😀😀😀 "ANGELIKAAA!!!" Pildi tegemise hetkel tegin talle musi ja pärast seda vaatas ta mulle maiteakuivastikunäogaotsa "Iuuuuu, sa suudlesid mind!" ja hõõrus oma põske 😀😀 Pärast seda muidugi ei pääsenud ta ülejäänud musidest.. no nii kättemaksuks.. 😄

 Puhas kevad! 

Glory oma lemmikasendis- pikali. Muide, 10.03.2020 sai täpselt aasta kui Gloryke mu juurde tuli. Ma mäletan, et me just tulime Dubaist reisilt. Mis siis kokkuvõtvalt öelda? Eee.... oleks ma teadnud, et mu kodus hakkab nii palju kassikarvu olema siis ma oleks julgelt ta võtmata jätnud... 😀 OK, OK. Ma olin enne seda 0% loomainimene. Nagu suur null! Nüüd ei kujutaks oma elu ettegi ilma selle karvapallita. Kui mul aasta lõpus oli lahkuminek siis ta oli nagu teraapiakass 😀 Kui ma jälle mingil emotsionaalsel hetkel maha vajusin ja nutsin siis ta lihtsalt istus koguaeg mu kõrval ja VAATAS. Lihtsalt oli ja vaatas. Ära ei läinud.. On kaks varianti a) ta oleks nii väga tahtnud mind kallistada ja öelda, et ta armastab mind b) ta mõtles, et whaaaattt bitchhh.. võta kokku end.. Kes nüüd seda siis teab.. 

Ma julgen arvata, et viimane party enne isolatsiooni.. appi kuis tahaks tantsidaa! 

Ja üllatused ei ole lõppenud.. oo eiii.  Tulen siis Tallinnast koju naistepäeval ja tüki aega olin juba toimetanud kui märkasin elutoas laual sellist.. õed olid mu korteri tulnud ja Marteniga koos mulle üllatuse jätnud. Nagu.. mismoel ma seda väärt olen?! Ausalt 😀 See küünal.. appikene, mis lõhn! Selline bubbelgum…. ahhh kui hea. 

Mis siis edasi? Aprill on põhimõtteliselt käega katsuda ja siis mai ja juuni.. ja suviii... ja Angelika sünnipäev ja.. ok ok... võtan vabalt. Lasen sel märtsil kõige pealt ära minna.. 😀 

Hetkel on ainus plaan ilmselt ellu selles kaoses jääda ja näha, mis elul maailmale veel varuks on. Sh oma mõtteid korrastada ja võimalikult paljudele inimestele selgeks teha, et praegu kõige olulisem ongi teha tööd ISEENDAGA. Märgata muud enda ümber kui see, mida tavapärane rutiinne elu meile pakub. Ja hinnata seda. 

Ma tunnen, et emotsionaalselt olen ma praegu sellises kohas oma elus, mida ma olin niiii väga igatsenud. Ma tunnen, et ma olen end uuesti üles leidnud.. ja kõik on veel parem kui enne.. 😊 Peab olema! 

Ma olen nii tänulik kõige eest, mis mu elus ja on ja eelkõige inimeste eest, kes siin on. Mingisugune asi on selle sära minus uuesti sütitanud ja ma luban iseendale, et ma ei lase sel enam ära minna... 😊

Nagu ikka..

Hoidke end ja hoidke oma lähedasi. Julgege olla aus. Ka siis kui see pole "rõõmus ausus". Kui midagi teist sõltub siis andke 110%. Riskige. Minge sellega kaasa, mis elul pakkuda on. 

Olge selles tänapäevas positiivne ja nagu ma alati ütlen, NAERATAGE. See annab lihtsalt niii palju.. isegi kui see ei saa ära võtta probleeme ja muresid, millega ME KÕIK elus paratamatult kokku puutume, siis momendiks võib Sinu naeratus kellegi teise oma välja tuua.. 😊 Ja sealt võib nii palju uut alguse saada! 😜 ♡