Kuhu edasi?
Hei, mu armsad!
Teate ju küll, et ma olen läbi oma blogi alalõpmata rõhutanud kui maailmatu suur unistaja ma olen?
Tundub, et keegi kusagil on minuni jõudnud, et suuremad unistused ka lõpuks teoks teha.. ma olen kõigele niiii lähedal, et ei tea kuhu seda ülevoolavat rõõmu ja õnne ära paigutada 😊
Kui jaanuarikuu oli selline, mis pani uue aasta alguse kohe korralikult oma emotsioonidega proovile, siis veebruaris oli täpselt sama, ainult et vastupidised emotsioonid- sellised, mis panid näo niimoodi särama, et.. 😊🔆 Nii palju head ja toredat on ees ootamas! Can't wait! ❤
1. On mul endal kuidagi selline.. "tahaks igale poole jõuda ja kõike teha" tunne. Nii palju on tahtmist ja energiat!
2. PÄIKE! ☀ KEVAD! 🌸🌼🌻 Megaaaaa energia tuleb sellisest värskest õhust, mis väljas on. Ja linnulaul.. 🐦 No mida sa veel tahad?!
3. Tõesti on tohutult palju ees ootamas.. ma olen nii õnnelik ja rahul kõigega, mis mu elus on. Ja tänulik! Tänulik iga uue päeva eest.. ♡
Mäletate ma kirjutasin oma lõputööst? Et tegelikkuses oleksin ajaliselt pidanud veebruri alguses lõpetama, aga lõputöö tõttu lükkus see edasi.. noh.. et võtsin akadeemilise ja juunis kaitsen, lõpetan.. Uuesti töö ette võtta ja alustada oli mega keeruline. Kohe tulid samad negatiivsed emotsioonid ja pingetunne tagasi. Täpselt see tunne, et sa oled selles samas punktis kus mõni kuu tagasi.. ja tegelikult ju olingi. Mõtlesin, et kas tõesti.. palun võta end kokku Angelika. Sa alustasid seda kooliteed 2014 IMELISTE inimestega, see on sulle niiii palju õpetanud, nii palju uusi inimesi ja kogemusi aastate jooksul andnud.. ja ma ise olen see takistus, mis mul seda teed lõpuni ei lase käia.
Läksin mõned nädalad tagasi kooli, istusin arvutiruumi maha ja.. see päike mis mulle akendest sel hetkel peale paistis.. mõtlesin, et no nii.. kas mäletad kui tegid esimesel kursusel oma päris esimest suurt iseseisvattööd selles samas ruumis? Õendusteoreetikute töö. See materjali otsimine tundus niiiiii kohutav minu jaoks. Kõik see akadeemilise teksti ülesehitus, viitamine, uurimine, analüüsimine.. Ausalt öeldes ei olnud see midagi hetkelise lõputööga võrreldes 😀 Vaatasin natukene koolis ringi ja tuletasin kõiki neid ägedaid mälestusi meelde- meie vinged terviseergonoomika praktikumid Pr. Timmiga, kes oli maja kõige kardetum õppejõud 😀 Või kõik need ägedad esitused mis me nende aastate jooksul õppeainetes ette kandsime ja ma ALATI pidin mingi kohatu nalja kuhugi vahele ütlema, et teisi naerma panna 😊 Lõputud tunnid farmakoloogiat, füsioloogiat ja anatoomiat, meie fun ladina keel ja vene keel, mis oli kõike muud kui meditsiiniliste terminite õppimine ehk vene k eksamil oli eksamiküsimus "Kas sul on poisssõber?" 😀😀 Kõik need tunnid kooli sööklas, puhkeruumis lebokottidel, iseseivatetööde tegemised koos kursakatega, seminarid, praksid, loengud, haiglapraksid.. meie super äge rühm, kellega olid kõigeee vingemad jõulu- ja sõbrapäevaistumised.. ja siis ma mõtlesin, et kurat Angelika. Tee ära see jant. See on ju su enda valik ja ära vea end alt?! Ja ma sain täiega uue hoo ja energia sisse 😀 See oli sääne tunne nagu oleks inimese elu päästnud 😊 Ma LUBAN, et 22. juuni ma lõpetan Tervishoiu Kõrgkooli ja minust saab RN ja saladuskatte all võin öelda, et üks suurimaid motivastiooniallikaid on see, et tegelikult on mul töökoht juba olemas.. Ma olen nii õnnelik! ❤ Järelikult pidigi nii olema, et aasta alguses leidsin lõputöö näol endale takistuse ja nüüd ma ületan selle. Suur tänu läheb kindlasti ka minu lõputöö juhendajale, kes on väga, väga, väga positiivne ja armas inimene. Kui mõni päev tagasi temaga kokku saime siis naersin, et nähes tema nädalaplaani, siis mul peaks häbi olema öelda, et ma ei saa oma tööd kirjutatud! 😀 Ta on õppejõud Tervishoiu Kõrgkoolis, õpib ise magistris Tartu Ülikoolis ja on ämmaemand Tartu ühes erakliinikus ehk tema nädalasse mahuvad loengud TÜ´s, Tervishoius, sünnitused ja keisrilõiked erakas ja samal ajal veel juhendab enda tudengeid lõputöö projektidega, erinevate muude töödega ja inimesi Pere kooli loengutes.. ma ometi ei saa ju laiska Angelikat tema niigi keerulisse ajakavasse lisada? Pean ikka vaeva nägema 😊❤
Läksin mõned nädalad tagasi kooli, istusin arvutiruumi maha ja.. see päike mis mulle akendest sel hetkel peale paistis.. mõtlesin, et no nii.. kas mäletad kui tegid esimesel kursusel oma päris esimest suurt iseseisvattööd selles samas ruumis? Õendusteoreetikute töö. See materjali otsimine tundus niiiiii kohutav minu jaoks. Kõik see akadeemilise teksti ülesehitus, viitamine, uurimine, analüüsimine.. Ausalt öeldes ei olnud see midagi hetkelise lõputööga võrreldes 😀 Vaatasin natukene koolis ringi ja tuletasin kõiki neid ägedaid mälestusi meelde- meie vinged terviseergonoomika praktikumid Pr. Timmiga, kes oli maja kõige kardetum õppejõud 😀 Või kõik need ägedad esitused mis me nende aastate jooksul õppeainetes ette kandsime ja ma ALATI pidin mingi kohatu nalja kuhugi vahele ütlema, et teisi naerma panna 😊 Lõputud tunnid farmakoloogiat, füsioloogiat ja anatoomiat, meie fun ladina keel ja vene keel, mis oli kõike muud kui meditsiiniliste terminite õppimine ehk vene k eksamil oli eksamiküsimus "Kas sul on poisssõber?" 😀😀 Kõik need tunnid kooli sööklas, puhkeruumis lebokottidel, iseseivatetööde tegemised koos kursakatega, seminarid, praksid, loengud, haiglapraksid.. meie super äge rühm, kellega olid kõigeee vingemad jõulu- ja sõbrapäevaistumised.. ja siis ma mõtlesin, et kurat Angelika. Tee ära see jant. See on ju su enda valik ja ära vea end alt?! Ja ma sain täiega uue hoo ja energia sisse 😀 See oli sääne tunne nagu oleks inimese elu päästnud 😊 Ma LUBAN, et 22. juuni ma lõpetan Tervishoiu Kõrgkooli ja minust saab RN ja saladuskatte all võin öelda, et üks suurimaid motivastiooniallikaid on see, et tegelikult on mul töökoht juba olemas.. Ma olen nii õnnelik! ❤ Järelikult pidigi nii olema, et aasta alguses leidsin lõputöö näol endale takistuse ja nüüd ma ületan selle. Suur tänu läheb kindlasti ka minu lõputöö juhendajale, kes on väga, väga, väga positiivne ja armas inimene. Kui mõni päev tagasi temaga kokku saime siis naersin, et nähes tema nädalaplaani, siis mul peaks häbi olema öelda, et ma ei saa oma tööd kirjutatud! 😀 Ta on õppejõud Tervishoiu Kõrgkoolis, õpib ise magistris Tartu Ülikoolis ja on ämmaemand Tartu ühes erakliinikus ehk tema nädalasse mahuvad loengud TÜ´s, Tervishoius, sünnitused ja keisrilõiked erakas ja samal ajal veel juhendab enda tudengeid lõputöö projektidega, erinevate muude töödega ja inimesi Pere kooli loengutes.. ma ometi ei saa ju laiska Angelikat tema niigi keerulisse ajakavasse lisada? Pean ikka vaeva nägema 😊❤
Selle kooli, tuleviku planeerimise ja lõputöö virr-varri sees mahub ju muud ka minu toredasse ellu. Näiteks trenn! Ma arrrrmastan trenni teha. See tunne, mis pärast on, on amaaaaazing! 😊 Enrgiat on nii palju ja tahaks kõik unistused kohe teoks teha 😀Õnneks on mul ka parim trennikaaslane, kes mind motiveerib, vahest ka üsna kurjalt altkulmu kui ma laisk olen, aga enamasti ikka heaga 😊💙
Viimaste kuude jooksul olen üsna tihti Antty reisimiste tõttu maale ka sattunud. Nii mõnus on seal olla.. lihtsalt puhka, naudi kodusoojust ja oma perekonna olemasolu. Minu lemmikkoht südames.. ❤
Teate, aeg on niii häbiväärselt kiiresti läinud. Ma reaalselt alles mäletan kuidas sõpradega aastavahetuse ilutulestikku Tartu kesklinnas vaatasime ja nüüd on juba APRILL! Kuidas see võimalik on?! Ma ei saa aru kuhu elul on kiirustada.. Vahest võiks küll ju nõnda olla, et paned stopile ja aeg seisabki 😀 Mul läheks seda nuppu hetkel hullumoodi vaja, näiteks kui järjekordseid teadusartikleid tõlgin siis paneks sel ajal stoppi ja kui lõpetan seansi siis võiks töö olla tehtud, aga aega mitte läinud 😀😀 Oeh, looda sa! Eksju. Teha on niiiii palju ja süda ütleb, et saab tehtud ka! ❤
❤
Meie armas Marten ❤
Liftis on ALATI aega 😀
👀
Vahepeal oli mul selline "tahan midagi oma juustega ette võtta" periood. Koguaeg olid juuksed krunnis või patsis, sest ma EI oska endale muud teha 😀😀 Mõtlesin, et lõikaks ära? Jaaa.. eii.. jaa? .. siis mõtlesin, et teeks hoopis mõne värvitöö.. Seda enam, et varem ma olin AINULT poevärvidega värvinud. Leidsin facebookist sellise tegija nagu Laura Müür/ fb: La Hair- kirjutasin oma mõtetest ja jõudsime koostööni. Esimesel korral olin pea 6 tundi seal, teinekord 4tundi ja aeg lihtsalt läks nii mõnusalt, sest see salong ise on juba mõnus ja Laura inimesena on nii armas ja tore 😊😊😊 Lõpptulemus on nii ilus ja ma olen mega rahul ja õnnelik! Kes tahab kvaliteeti ja suurepärast tegijat siis Laura on reaalselt õige valik ❤ La Hair nime alt leiate ta facebookist.
2. kord
Ootasin Anttyt Dubaist tagasi 😉
Talvevõlumaa- kodukoht! 💙
💙💚💛💛
______________________________________________________________________________________________
Kui nüüd minu eluolu kõrvale jätta siis ma arvan, et viimase aja suurim uudis meedias on Kodutunde saatejuhi autoavarii. Lõppes see kahjuks kõige kurvemalt. Tavaliselt kõik uudised, mis on seotud erinevate õnnetustega, ma klikin koheselt lahti, sest pärast seda kui 2011 mu vend sattus avariisse ja me kõik oma armsa sõbra kaotasime, on mul nagu "kiiks" arvata koguaeg, et keegi mu lähedane on just see kellest nüüd kirjutatakse. Ikka ruttan üle vaatama asukohta, sugu ja vanust ning automaatselt mõtlen kõik oma lähemad inimesed läbi. Kes ja kus hetkel on.. ja kui saan aru, et kuidagi ei saa asi olla mu lähedastega seotud panen uudise kinni, et mitte hakata edasi mõtlema, et keegi kusagil saab varsti teada, et just tema inimene on see, kes on sattunud õnnetusse või surnud... Tol hommikul ma vaatasin ka uudist. Lugesin ära ja mõtlesin, et appi, teelõik on tuttav, aga vanus ei ole kellelegi sarnane.. Mõne tunni pärast tuli alles see uudis, et tegu oli Kodutunde saatejuhi, Signega.
Olen ise ka mõned saated vaadanud kui veel maal elasin. Ainult mõned, sest ma ei ole selliste saadete fänn. Ma olen liiga emotsionaalne selleks. Just sellesmõttes, et KODUTUNNE ei ole ju pelgalt "remondime inimeste kodu ja ütleme head aega" saade, vaid piilub terve eetriaja jooksul ka inimeste hinge ja südame sügavustesse.. et nad saaksid kordki rääkida, mis haiget teeb ja veel enam- mis rõõmu pakub, saades seejuures saatejuhilt tuge ja lohutavaid sõnu. Endalgi on kurb tunne hinges, et noore inimese elutee katkes ja paljud jäid kurvalt maha.. aga ometi me kõik ju teame, et see on elu.
Kogu see temaatika paneb paratamatult mõtlema, et mis sul endal on. Sinu elu, sinu inimesed. INIMESED. Ma olen lugematuid kordi öelnud kui tähtsad on inimesed! Kui vajalik on neile öelda kui kallid nad on. Kui väga sa neid armastad.. kui väga sa tahad, et nad oleksid õnnelikud.
Samas ma usun saatusesse. 100%! KÕIK on paika pandud. Nii viimne kui üks samm meie elus. Järelikult nii peabki minema. See on karm, aga tõsi.
Ma armastan tohutult oma perekonda. Minu ainus vanaisa, minu emme ja issi, õed-vennad ja nende pered. Minu lähedased suguvõsast.. SÕBRAD! Antty ja tema pere. Nende sugulased. Ma olen nad kõik nii omaks võtnud, et vahest ma reaalselt mõtlen, et ma tahaks oma elu vahetada kellegagi ära, sest mul on niiiiii paljust ilma jääda... Aga kurat võtaks, see ju ongi elu?! Siin on raskeid hetki- raskeimad neist kellegi kaotamine. Aga niimoodi mõeldes ei saa elada.. onju? Tuleb armastada, mis sul on ja elada elu täiel rinnal, koos oma inimestega ❤
___________________________________________________________________________________________
Nii see aeg möödub.. aastavahetusest saabki aprill.. mõned asjad juhtuvad ja mõned mitte..
Mina jätkan ilusti oma lõputöö kirjutamist ja kulgen oma kohustuste ja tegemiste rütmis.. シ Nii uskumatult palju on ees ootamas, et kohe ei jõuagi ära oodata.. ♡
Armastust, rõõmu, usku ja jõudu kõiges, armsad sõbrad! Kallistan!
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar