2017
Hei, mu armsad!
Oma 2017ndat aastat alustasin ma lausega: "Nüüd võite kenasti maha istuda ja lugeda minu eelmisest aastast ning minu praegustest unistustest, mis peavad mu plaanide järgi mahtuma alanud 2017ndasse aastasse!" Lugesin uuesti läbi, mis mu unistused siis 2017ndaks aastaks olid. Kui palju läks nii nagu ma tahtsin? Mis oli kõige raskem ja kuidas ma maailma kõige emotsionaalsema inimesena kogu oma emotsioonide virr-varris toime tulin? ☺
Sel hetkel, 2. jaanuar 2017, ma ilmselt mõtlesin, et noniiii Angelika.. nüüd teeme ühe ilmatuma mõnusa aasta ja et kõik oleks ainult ja ainuuuuult hästi! 😀 Tegelikult ju nagu oligi.. palju praktikat, kogemusi, MEGA PALJU uusi inimesi, meie Hispaania reis, tohutult neid hetki, mis siiani toovad kas siira naeratuse näole või sellise naeratuse, mis kisub pisarad ka naljast silma 😀, hästiii palju ilusaid sõnu, komplimente, tagasisidesi minu enda kohta teiste inimeste poolt, veel veeeeel rohkem õnnestumisi minu isiklikel teemadel ja.. oli natukene muresi, lahkarvamusi ja kurbust, aga see on ju see, mis meie kõigi ellu ühe aasta jooksul natukenegi mahub.. nagu ma olen oma blogis alates 2012 öelnud "Et saada aru, mis on õnn, tuleb kogeda ebaõnne".. aga lõpp hea kõik hea! ♡
Tegelikult on kogu see aasta olnud üks suur minu enda proovile panek. Enamus aastast on möödunud haigla seinte vahel praktikaid tehes. Just see keskkond on mulle algusest peale õpetanud hindama elu. Seda missuguste probleemidega peavad inimesed meie kõrval igapäevaselt kokku puutuma ja kui keeruliseks muutub elu mõne haiguse tagajärjel. Ja see on see hetk kui ma mõistan, et minu väiksed mured ei ole nende kõrval midagi. Mitte midagi. Nii kaua kui meil on eluks vajalikud funktsioonid töös- nii kaua on kõik eluõnn meie endi teha. Ma ei räägi siinkohal rahast või ilusast kodust või.. ma ei tea. Ma mõtlen siin seda, et TERVIS on kõige alus. Tundub, et kui inimene ise ei kurda, siis ei olegi tervisemuret.. onju? Tegelikkus on aga totaalselt teine. ISE peab küsima, ISE peab uurima, sest teate, et meie ühiskonna loomuses on olla niivõrd kangekaelne ja "minuga ei juhtu" mõttemaailmas kinni. Oma lähedastega peab julgema jagada endaga seotud muresi, sest ainult nii saavad need lahenduse 😊💓
Ja nüüd siis väike mälestusetrip.. 2017ndasse 😀😋😊
Aasta esimene pool möödus nagu linnutiivul, sest jooksin praktika, kooli ja töö vahet. Mega, megaaa hull aasta algus, ehk:
1. Jaanuar: oli praktika ja töö suhtes hullumeelne!! Mul siiani tuleb meenutades värin sisse kuidas olin T, K, R, P, E tööl (5.15 ärkamisega, 6.30 tööl ja 19.30 lõpetasin) ja kui oli vaba päev, oli psühhiaatria praktika!! 😀😀
2. Veebruar: töö+ kool
3. Märts: töö, mis oli viimast kuud täiskohaga!! kool koos niiii paljude arvestuste ja eksamitega.. mäletan VÄGA HÄSTI!
4. Aprill: töö+ kool+ algas emadushoolduse praktika 😊JA KEVAD!
5. Mai: oli sarnane jaanuarile 😀 töö+ praktika+ sõja-ja katastroofimeditsiin, st kuu aja sisse pidi mahtuma vähemalt 100tundi intensiivis tööl, R-is 80 tundi (viimane kuu!!) ja sellest ajast eelviimane mai nädal oli a i n u l t sõjakoolis. Aga tehtud ta sai ja tagasi mõeldes ka ülihästi! 😀😊😋
6. Juunis oli veel viimaseid päevi intensiivis tööd+ kool ja.. PUHKUS?! Päriselt? Mul? Üle poole aasta lihtsalt p u h k u s? Jep! Oli 2. juunil aega saada 23, Sandra lõpetamine, Eve lõpetamine, hulganisti sõitmist Tartu-Tallinna vahet, Martin tuli Hispaaniast mõneks nädalaks Eesti!! (mäletan väga hästi kuidas läksime temaga kokku saama Entrisse ja vihmas kallas no niiiii hullult, et jube 😀😀), jaanipäev Mõnistes, Antty 24 ja.. HISPAANIA! Mmm... juuni lõpp, terve juuli ja augusti paar esimest nädalast möödusidki mõnusal soojal Vahemere rannikul Fuengirolas... Niiii soe tunne tuleb sisse seda meenutades 😉😊Kuigi üsna kiirelt tekkis lähedaste igatsus siis iga seal veedetud päev oli niii amazing! Õnneks ütlesin tagasi tulles Hispaaniale, et see you soon.. ja see "soon" on käes... lennuk läheb 24. jaanuar ja paar nädalat saab tsipakenegi soojemat kliimat kui meie miinus kraadid 😀
9. September: kool, kool, kool.. ja kuu aega olin R-is tööl. Ühtlasi sain teada, et mu armas kallis Triinu saab emaks!!! Kõige põnevam selle juures on see, et juulis rääkisime Triinuga facebookis ja viskasin nalja, et nohhh, mida siis teile Spainist suveniiriks tuua, titale midagi v?! Ise pugistasin hullult naeru seal arvuti taga, aga Triin hiljem rääkis, et tema oli samal hetkel surmtõsine, sest JUBA ju oligi pisiiiiiiiiikene beebi seal kõhus olemas 😊😊😊😊💓
10. Oktoobris oli palju sünnipäevasi: issi, Joanna-Maria, Marten, Annika, Sandra ja Rezete (jep pliksid, kuigi me pole ammu näinud siis ma ikkaaaa mõtlen vahest teile ja .. te olete niiii kallid! 💓). + algas pereõenduse praktika, kus ma olin väga, vägaaa toredas praksises Meditsiinikeskuses.
11. November jätkus samas Med. keskuses, lihtsalt teises praksises ja lõpupraktika nime all.. minu PARIM praktika. Seal ma tundsin, et jah.. minust saab pereõde. 110%. Muidugi võtan ma järeldemõeldes orientiiriks 120% , sest tegelikult ju ei tea kunagi, mida elu toob!
12. Detsember oli 100% jõulukuu.. no teate ju küll minu kuusepuu hullust- tõimegi selle mingi 4.detsember tuppa ja sama targalt umbes jaanuari keskel välja, sest KÕIK okkad kukkusid maha 😀😀 Aga sain uue asemele ja niii raske oli seda jaanuari alguses välja viia... aga mis siin ikka! Jõuluaeg läbi, aastavahetus läbi! Kõik, kõik on uus.. lähme siit siis edasi oma jaanuari ja 2018nda aastaga! Kindlasti tuleb mu esimene pool aastat keskendunult ühele kindlale asjale, aga see kõik on eesmärgi nimel... suvel ootan seiklusi ja kes teab.. mis sügis toob.. tuleks vist vaikselt hakata paikse töö peale mõtlema meditsiinivaldkonnas või.. koolile?! Nii paljuuuu head on ees! 😀😀😊❤
Detsember pildis:
Põlva-Võru vahel 25. detsember 2017!
Minu ilus Antty!
Selle "kingikarbiga" on selline vahva lugu, et ma ootasin niiiiii väga, et ma Anttylt kingituse saaksin. Ärkasin hommikul juba mingi kell 8 üles ja piilusin kuuse alla, kuna seal olid kõik teised kingitused meie peredele jne ka, siis mul jooksis juhe nii kokku, et appiiii, milline on Antty tehtud? Kas see suur karp? Mis seal on??? Ma olin niiiii õhinas nagu ma viimati mingi 1o aastasena olin 😀😀 Sundsin Anttyt tõusma ja suure tuppa tulema, ise tegin talle Jacob Collinsi käepaelad, sest tean, et Anttyle meeldivad sellised asjad 😊💓 Minu kingitus.. hakkasin siis seda karpi lahti tegema.. ühes tuli üks välja ja teine ja... ühesõnaga: Antty oli kell 2 öösel tahtnud magama tulla ja siis avastas, et tal kingitus pakkimata. Kuna ta kinkis mulle tradehouse kinkekaarte (jeeee!!!) siis ta niisama ümbrikku ka panna ei tahtnud, kuigi see oli megaaaa ilus! Uuris kappides ringi ja ma olin peale kahe pakkepaberi KÕIK muu vajaliku pakkimisstaffi ära kasutanud ja siis hakkas Antty geniaalne mõistus tööle- ta ehitas mulle mu vanadest AVONi kataloogidest niiiiiii tõetruu karbi, et halb hakkab 😁😁😁 KAKS TUNDI!!!!! 😀 Niiet ta sai alles kell 4 magama ja kogu selle asja juures on kõige ägedam see, et ta oli ise niiii rahul ja õnnelik selle üle 😁 Vot pühendumus! 💓
Jõulukaardid teele! 💕
Minu pisiõe joonistatud pilt mulle jõuludeks! ♥
HAPPY! 💙
Shoot by Mario Mesi Photography
Aastavahetus! 🎆🎇🎄
2017ndast aastast võtan endaga kaasa ainult kõige parema, eelkõige siia tulnud inimesed- aitäh, aitäh, aitäh, kes te teete minu elu niiiii rõõmsaks ja õnnelikuks! Minu jaoks ei oleks rõõmu oma mõnusast kodust, kui siin ei oleks minu armast Anttyt, minu jaoks ei oleks maal midagi teha kui seal ei oleks minu m a a i l m a parimat perekonda, minu jaoks ilmselt ei eksisteerikski sellist kohta nagu Mõniste, kui seal ei oleks Antty pere, sugulasi ja sõpru, kes on mulle väga kallid, minu jaoks ei oleks fun käia väljas kui minuga ei oleks minu maailma kõige, kõigeeeee erilisemaid inimesi- minu sõpru! 💗
INIMESED! on minu õnne saladus. Kallistan kõiki, saadan miljon ilusat soovi teele ja astume uuele aastale vastu mõttega, et teha sellest üks enneolematu aasta- kui tuleb raskusi, siis saame neist jagu kui tuleb muutusi, siis mõtleme, et see siin on minu jaoks ja.. kui hetkel ei saa, siis ühel hetkel ikka saab! Nüüd kõik unistama ja neid unistusi täide viima! 😊
PS! Update.. Teoreetiliselt peaksin ma selle aasta veebruaris oma med. kooli lõpetama, aga kuna mul läks lõputöö kirjutamine vaevaliselt ja tekkis tohutu pinge, vastikustunne ja muu sarnane, millega iga lõputöö kirjutaja üldjuhul kokku puutub, siis ma kahjuks võtsin selles olukorras endale kõige targema võimaluse aka väljapääsu- akadeemilise puhkuse. Kuna paljud on küsinud ja vihjanud, et mis kuupäeval saab lõpetamisele lilli tuua, siis.. palun andke andeks kui ma kedagi teist alt vedasin või.. ma tean, et te olete kogu minu õppimise aja mulle tohutult kaasa elanud, eksamite ajal edu soovinud, mind aidand ja motivatsiooni andnud siis..
Ma olen ise viimased kuu aega olnud üsna kurb, sest hoidnud seda teadet vaid endale ja lähedastele. Keegi ei ole seni öelnud, et ahhh midaaaa?! Miks sa nii tegid? Loll oled??? Kuigi ma ise tunnen end täpselt sedasi.. et ma olen allaandja ja.. aga ma ei suutnud oma lõputööd avadagi, ilma et ma ei oleks seda minuti pealt kinni pannud. Keeruline oli hakkama saada ja kogu otsitavat infot analüüsida.. rääkisin oma juhendaja, õppeõustaja ja paari kursusekaaslasega ning kõige tulemusel otsustasin jaanuar kuni aprill võtta akadeemilise puhkuse ning oma lõputööd kaitsta ja lõpetada hoopiski juunikuus! 😊 Akad. puhkus ei tähenda minu jaoks muidugi puhkust vaid enda kokkuvõtmist ja selle ajaga kirjutada üks korralik lõputöö, et ma juunikuus saaksin mõelda, et see otsus ei olnud asjatu. Ja nagu minu armas õppenõustaja ütles:" Juunikuus saad lõpetada palju lillelisema kleidiga kui lõpetaksid veeburaris!" 😊 Lõpp hea, kõik hea. Eksju? 😊 Kõigile minu kallitele rühmikutele ja kursakaaslastele palju, paljuuu õnne lõpetamise puhul- te olete niiiiiiiiiiiiiiii tublid! Ja kallid!! ❤
Update 2!: Olin valmis oma blogi üles lisama 21. jaanuar, kuid paraku päev enne seda saime kurvad uudised Antty vanaema kohta. See lõi kogu meie edasise planeeritu segamini ja järgnevasse nädalasse tulid tohutud muutused. Kõige suurem neist kindlasti see, et 24. jaanuari lend sai meie endi poolt tühistatud, sest 25. jaanuar oli Antty kalli vanaema matus, kus kohast puudumine ei tulnud meile mõttesegi.. Ärasaatmisel oli väga raske näha endale kalleid inimesi tundmas sellist valu ja kurbust.. Süda nii valutas ja pisarad said pidevalt võitu. Mõeldes, et see nüüd siin ongi kõik.. inimene on lahkunud. Sa ei kuule enam tema häält, sa ei tunne tema sooja kallistust, sa ei saa enam öelda kui tähtis ta sulle on.. tihti saad alles siis aru, mis kõik jäi tegemata kui sinu jaoks oluline inimene on lahkunud. Meil oli tohutult emotsionaalne nädal. Kuna Antty oli oma vanaema laps kõik lapsepõlve suved ja vaheajad, siis talle tegi kogu sündmus tohutut valu. Minul omakorda oli enda jaoks kallist inimest valus vaadata. Me kõik tajume, et surm on üks elu osa, aga kui see on päriselt sulle lähedal, on paratamatult emotsionaalselt keeruline toime tulla. Aga inimesed jäävad meie mälestustesse alatiseks. Seda ei saa meilt keegi ära võtta. Mitte keegi..
Hoidke end ja oma inimesi. Ärge jätke oma lähedastele küllaminekut hilja peale ja ärge otsige selleks vabandusi. Inimesed on meie suurim vara ♡
Meie oleme tänasest kodus tagasi, minul hakkab lõputöö kirjutamise protsess täie hooga pihta. Hoiame ühe silmaga lennupiletitel silma peal, et oma ärajäänud reis paari nädala pärast siiski teostada ☺
Kallistan! ♡
Teie Angelika,
Kommentaarid
Postita kommentaar