Unistuste täitumise aasta..
Hei, mu armsad!
Kuna uut aastat enam ammuilma soovida ei tohi, siis soovin kõike kõige paremat teile sel kaunil alanud aastal! Palju rõõmu pisikestes asjades, õnne igapäeva elus, õnnestumisi ettevõtmistes ja sära!
Teeme siis nõnda, et 2017 tuleb mega aasta, eks?
Palju sul unistusi on? Mõtle korra..
.. 10? 15? 50? On need väiksed või suured? Kas need pigem täituvad või mitte?
Teate mis, tegelikult täitub igapäevaselt midagi Sinu unistustest, vahest täitsa märkamatult.. Unistused on ühed erilised asjad.. koguaeg mõlguvad Sul mõttes, vahest isegi üles kirjutatuna mõnel paberitükil või arvuti screenil.. kunagi ei tea, kas need sinna kirjutatuna jäävadki või saavad tõeks.. Mulle meeldib mõelda, et unistused on nagu õhupallid, igaüks illustreerib üht ja mina lasen need sõrmede vahelt vabaks.. annan neile tiivad ja lasen lennata.. kuhu, kui kaua ja kui kaugele.. seda ei tea.. ja see määrabki lõpuks kõik. See pall võib minna katki, takerduda kuskile puulatva, lennata kaugele.. ja kaua.. kas unistused ei tee mitte sama? Mõni kukub kohe kokku, mõni võtab aega, takerdub ja annab tagasilööke.. mõni võtab veel kauem aega, aga täitub.. Selline see unistustemaailm ongi.. ootamatu ja täis salapära!
Kuidas aasta alanud on?
Jaanuar iseenesest on väga kiirelt mööda läinud. Enamus mu päevadest saavad õhtuks tööl. See kuu on graafik mu enda jaoks kuidagi väga tihe ja jaanuari keskel, kui olin mitmeid päevi tööl olnud (N, R, P, E, T- nädala sees ärkan 5.15, 6.30 tööl ja 19.30 lõpetan) siis lõpuks hakkas juba füüsiliselt raske. Mõistus ei võtnud enam üldse ja ainus mõte oli, et tahaks üks hommik kaua magada.. nii kaua nagu mu füüsis tahab. Ja kui see päev lõpuks 18. jaanuari hommikul kätte jõudis.. olin kõpsti kell 8 hommiku silmad lahti. Nagu.. midaaa???? Antty sundis mind pärast seda muidugi magama tagasi ja siis tõusime alles kell 10 :D Vot see oli mõnus!
10. jaanuaril lõppes mu praktika Tartu Vaimse Tervise Keskuses. Kui algselt ei olnud see praktikabaas mulle meeltmööda, sest seal jäid õpiväljundid terviklikult täitmata, siis viimased paar päeva olid väga informatsiivsed ja meeldejäävad. Esimese poole praktikast veetsin sotsiaaltöötaja tööd tehes ja viimased päevad puutusin kokku töötamise toetamise teenusega ja elamise toetamise teenusega, külastasin varjupaika ja paarile inimesele tegime koduvisiite. See meenutas mulle seda kui esimesel õppeaastal Tallinnas Mustamäe Sotsiaalkeskuses olin eaka praktikal, siis olin samamoodi koduvisiitidel.
See
praktika tekitas minus kahetisi mõtteid ja tundeid. Osalt olin ma
pettunud, sest ootasin psühhiaatria õendusabi väga, kuna see on niiii
niiii niiiiiiiii mõistatuslik ja huvitav valdkond ning kui esimesed
päevad olin keskuses ära olnud ja nägin, et see ei ole see.. siin ei saa
manustada ravimeid, siin pole patsiente, see pole haigla.. siis
lõppkokkuvõttes olen siiski väga tänulik kõigele ja kõigile. Seal olles
nägin üldse teistsugust maailma.. erinevaid inimesi. Diganoose oli
seinast seina- skisofreenia, bipolaarne meeleoluhäire, autism, Aspergeri
sündroom, loomulikult unehäireid, erinevaid meeleolukõikumisi,
suitsiidikaitseid ja vaimset alaarengut. See oli see maailm, millega
kokkupuudet ma ootasin väga, sest selliste inimestega suhtlus ja koostöö
tundub täiesti teine tase kui vaimselt tervete inimestega. Väga
müstiline, aga samas mõtlema panev.
PS! sõnaga skisofreenia tuleb mul alati naer peale, sest suvel ükskord kui Anttyga tänaval kõndisime siis tuli üks väga peenike naine meile vastu, Antty vaatas tagasi ja ütles selle peale: "Muska, kas see oli skisofreenik?" ma vaatasin hämmastunult otsa, et: "Kui sa inimese pähe näed ja sekundiga ära tunned, et tal on diagnoositud skisofreenia siis.. ok.. sa oled master." Antty vaatas mind imelikul pilgul ja mõtles natukene.. mille peale ma ütlesin: "Kallike.. ma usun, et ta on pigem anoreksik...." Antty: "Aaaa... anoreksik jah... muidugi anoreksik."
Aga mis muidu?
Esmaspäevast hakkas kool, niiet veebruar tuleb jälle töö-kool-töö-kool.. aga valikud on omad ja üle tuleb need elada :D Südamest loodan, et pikad tööpäevad ja see üldine väsimus ei hakka kuidagi mul kooliga seotud tegemisi segama, sest vaatamata kõigele on kool mu priorteet nr1 kuni ma selle 2018 veebruar (jubaaa!!! või lõpuks....) lõpetan.
Samal ajal kirjutan usinalt oma psühhiaatria iseseisvattööd ja püüan sellega uue nädala alguses valmis saada, et kooli alguseks, kui sealt hakkavad erinevad tööd tulema, ei oleks mingit poolikut asja lõpetada. Sellega seoses... ma ei tea kuidas ma uue praktikani vastu pean, sest tunniplaan on niii tihe ja kokku tuleb 5 uut ainet- pereõendus, naistehaigused, emadushooldus, kutseala teaduspõhine arendamine ja uurimustöö ning komplitseeritud haigusjuhud ja intensiivõendus *ootan seda kõike niii väga, aga samas juba tean ette kui keeruline saab olema nägu* Nõnda on! :D
Ahjaa!!! Mul on lõputöö juhendaja ja teemavaldkond olemas! Ma olen niiiiii rõõmus, sest esimesed sammud (küll väga väiksed) on astutud. Konkreetsemaks läheb asi siis kui aines hakkab projekti kirjutamine. Aga ikka olen rõõmus, et vähemalt tugi on mul kindlalt olemas :)
Ja nõnda ongi.. töö, praktika ja mõtted koolist. Vahest mõni vaba päev ka sekka! :D (Nüüd vist järgmine vaba päev on 11.märts, sest 6ndst hakkab mul tööl puhkus). Väsimuse tõttu olen küll suurt peavalu Anttyle vahepeal tekitanud, aga ise ta on valinud minuga koosolemise ja pääsu tal sellest pole! haha
Ja nüüd Anttyst rääkides meenus mulle, et... meil saab veebruaris AASTA! Apppiii.. see on minu jaoks sellepärast nii suur asi, et pagan aeg, kus sul kiire on? :D Alles sai kõik ilus alguse ja nüüd on aja jooksul veel ilusamaks aastaks kujunenud. Jajaaaa, ma koguaeg kiidan ja rõõmustan meie suhet ja suhtes, aga käsi südamel pean tunnistama, et selline see ongi. Tülitseda pole mõtet, sest me oleme Anttyga mõlemad maailma KÕIGE KÕIGE KÕIGE põikpäisemad, oleme oma arvamusele kindel ja ei lase kellelgi end mõjutada- kõlab nagu peaks olema tüli tüli otsa, eksju? Tegelt on nii, et kui oleks põhjus, miks tülisteda, siis kõlab juba lause "ah muska, pole mõtet, me ei anna kumbki nagunii alla, pigem siis mitte üldse alustada" ja nii see suhe ilus ongi :D haha
Pildis:
Ja avastasin, et viimasel ajal on mul mingi kiiks oma tehtud toitu üles pildistada :D ja kui juba siis.. :
Oih... sefiirikorvike on ka tagaplaanil :D
28. jaanuar sain lõpuks ühe mõnusa õhtu väljas- käisime Antty äripartneri 30ndal juubelil. Pidu oli megaaaaaaaa fancy! Fotograaf, DJ, baar ja imeilusad inimesed. Täispakett ühest heast õhtust!
17. veebruar ootab mind Tallinnas koos tööandja ja teise töökaaslasega Kultuurikatlas Frantsiisipäev ehk R-Kioski selline ühine päev. Hommikul on konverents, peale lõunat mess ja õhtul galaõhtusöök ansambliga Swingers. Ma niiiii ootan!
Kolm tööpäeva selja taga, nüüd ootab esmaspäev-teisipäev kool, kolmapäev töö, neljapäev kool, reede, laupäev, pühapäev töö.. ja niiii edasiii..... aga südames juba puhkus silme ees! :D
_____________________________________________________________________________________
Teate, elus on nõnda, et kõik juhtub põhjusega. Iial ei tea mille jaoks üks või teine asi on sel hetkel vajalik. Ühele inimesele tuleb rohkem keerulisi olukordi ette, teisele vähem. Üks inimene tunneb rohkem kurbust oma elus kui teine.. Seejuures ärge unustage seda sära enda sees.. mõelge, et kõigele on põhjendus. Nagu ma olen korduvalt öelnud- et teada, mis on õnn, on vaja kogeda ebaõnne.
Hoidke end ja oma lähedasi. Ärge oodake mingisugust tähtpäeva või üritust põhjusena, et öelda inimestele kui armsad või kallid nad on. Öelge seda hommikuti, õhtuti, täna, homme, ülehomme. Koguaeg. Inimesed teie elus on teie kõige kalleim vara ja sellest saadakse üldjuhul aru, kui nad on läinud. Kas oma rada või jäädavalt... "Teate, elu on nii üürike. Armastage inimesi enda ümber, tehke iga oma tegu südamega, andke endast igas olukorras parim, naeratage kõigele ja kõigile! Kui igatsete, siis öelge. Kui armastate, siis tuletage meelde. Kui tahate kiita, siis kiitke. Sõnadel on tohutu suur jõud, sõbrad
"
Kallistan ja saadan ilusad mõtted kõigi poole teele! Love!
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar