2016
Hei, mu armsad!
Nüüd võite kenasti maha istuda ja lugeda minu eelmisest aastast ning minu praegustest unistustest, mis peavad mu plaanide järgi mahtuma alanud 2017ndasse aastasse!
2O15 aasta kirjelduse leiate SIIT. Kirjutasin samas postituses ka oma 2016 aasta ootustest.. noh, kas vastasid tõele? Let´s see..
2016
See aasta oli minu jaoks ilmselt kõige elumuutvemaid üle mitmete.
Hakkasin suhtlema ühe imelise inimesega, sain kokku ja enam pole lahku läinudki. Kokku kolimine oli minu jaoks üsna keeruline ja harjumatu, sest ma elasin varem teadmisega, et kui lähen koju, olen üksi terve õhtu, süüa teen endale, koristan enda eest. Nüüd lähen koju ja mind ootab maailma kõige toredam inimene oma naeratusega ees. Selles osas olen enam kui rahul ja õnnelik, lihtsalt niiiii õnnelik, et edasi anda seda tunnet sõnadega kuidagi ei oskaks.
Koos Anttyga sain kaasa teise perekonna. Suvel kui tema lähedastega kohtusin, siis mõtlesin küll, et okei.. enam ma teda käest ära ei lase! Päris tõsiselt. Juba tema perekonna pärast, sest tunnen end nende juures nagu kodus.. nii hoitud ja omaks võetud. Ja ma olen selle eest väga tänulik!
Koolis hakkas aasta algusest põhimõtteliselt selline periood, kus enamus oli praktikat. Veebruaris olin Nahakliinikus, märtsis-aprillis Ülikooli kliinikumi plastilis- ja üldkirurgias, mai-juuni kliinikumi nefroloogiaosakonnas. Need kolm praktikat andsid mulle kõige vingemad juhendajad, kõige toredamad kolleegid antud osakondades ja niiiiiiii palju uusi oskusi. Ma reaalselt õppisin selle poole aastaga 2016. aasta alguses nii palju, et nüüd tunnen teatud tegevustes haiglas end nagu "Tean, oskan ja teen." Tänan siiani mõtetes oma juhendajaid, kes mulle enda oskuseid edasi annavad.
Sügisest algas kolmas õppeaasta. Minu elu seni parim mõte, et otsustasin 2014 siiski Tervishoiu Kõrgkooli kandideerida. Peale selle, et ma saan kokkupuuteid asjadega, mis mulle huvi pakuvad ja mida ma oma südames armastan, sain ma tuttavaks oma kursusekaaslastega. Ma olen neid kiitnud oma blogis ette ja taha, aga mul ei saa sellest küll. Kui te neid näeksite ja nendega kokkupuutuks, siis te saaks aru. Nüüd, kolm ja pool aastat hiljem võin küll öelda, et minu esimesel koolipäeval kui üks 4nda kursuse tudeng ütles, et vaadake nüüd oma rühmakaaslaste seas ringi, neist saavad teile parimad sõbrad kogu elus.. vaatasin.. ja mõtlesin.. hmmmmmm
ei ole ikka võimalik.. ainult 3,5aastat koos õppimist ja ma ei teagi neid ja.. ja.. ja nüüd? Nad on mulle nii armsad! Kõik niii erilised!
Seniks on mul selja taga novembris olnud haige lapse õendusabi praktika ja hetkel käsil veel viimaseid päevi jaanuaris psühhiaatria praktika. Te ei kujuta ette ka kui paljuga ma nende praktikate jooksul olen kokku puutunud. Kui palju teadmisi, kogemusi, oskusi, inimesi.. see on nii uskumatu osa minu koolielust. Mulle meeldib olla haiglakeskkonnas ja suhelda oma patsientidega, neile olla olemas kasvõi ainuüksi oma olekuga. Ja ma tean, et ma olen seda ka saavutanud. Ilusa sõna, žesti, kommikarbi või lilleõie näol. Selline see kool ja praktika ongi.. Minu valik.
Kõige paremini iseloomustaks minu aastat omadussõnadena innovaatilisus, enesekindlus, eneseareng ja üldiselt, õnn, armastus, kool, praktika, töö, inimesed. Sest need on ka läbivad teemad, millest ma olen aasta vältel kirjutanud.
Kõige erilisemaks pean siiski Antty tulekut minu ellu. Pikaajalisemad blogi jälgijad teavad, et kui 2014 lõppes mu 3e aastane suhe, siis pärast seda olen vallutanud vabade inimeste maailma ja elasin elu iseendale. Minu arvates on see täpselt selline aeg, mille peab üks inimene läbima, enne kui astub sellisesse suhtesse, kus tunneb, et vajadust enam millegi uue järele ei ole. Enda isiklikust vaatepunktist pean silmas seda, et kui varasemalt olen tundnud huvi teiste vastu, meelelahutus ja seltskond on tähtsal kohal ning püsimistunne tegelikkuses puudub. Siis pärast sellist vabainimese perioodi see kaob hetkel, kui leiadki kellegi kellele salamisi poogid külge fraasi "see õige". Loomulikult ei ole see üheselt mõistetav fakt vaid minu enda arvamus.
Kui ma enne tõstatasin küsimuse, et kas mu aasta tuli siis selline, nagu ma olin oodanud ja lootnud, siis ütlen tõsimeeli, et EI. See oli kordades üllatavam, ootamatum ja niiiii palju imelist pakkuv! Oli head, oli natukene sellist, mis nii hea ei ole, aga siia aastasse võtan kaasa vaid positiivse! Sest minu sõnastikus negatiivseid sõnu ei eksisteeri.
Jõulud
Jõule oli meil see aasta nii öelda kokku 3. 24. detsember olime minu pere juures Puurmanis. Ma armastan oma pere lihtsalt niiiiiiii väga! Ja ma tean, et iga jõulud me saame kõik kokku ja see on PARIM aeg minu aastas. Kõik see õhkkond ja meeleolu, mis jõuluõhtul tekib on äravahetamatu. 25 läksime edasi Mõniste vastu õhtut ja seal ootas Antty perekond. Oli jällegi väike jõululaud ja äraütlemata mõnus õhtu. 26 läksime Antty tädidele külla, kus Vastse-Liinas oli kokkuvõttes siis meie kolmas jõululaud. Nii suur aitäh kõigile, kes neis pühades olid osake minu õnnestunud jõuludes!
Aastavahetus
Algselt oli meil plaan aasta vahetada Tallinnas, aga päev enne 31st mõtlesime, et jõuludel oli Antty ema rääkind, et nad on oma seltskonnaga Mõnistes noortekeskuses ja peavad seal pidu. Mõtlesime, et klubis saab niisama ka käia ja kuidagi rahulik õhtu tundub mõlemile palju meelepärasem ja nii sõitsimegi aastavahetuseks maale. Ja niiiiii mõnus oli! Sai tantsu, tralli, palju süüa, meelepärast jooki ja head seltskonda nautida. Ja mida sa veel vajad, et imeilus aasta vahetada veel imelisema vastu?
Pildis:
PARIM, mis minu ellu 2016 aastal tuli!
Sellest aastast võtan ma kaasa suures koguses õppetunde, mulle usaldatud oskusi ja niiii paljuuuuu inimesi. Jah, jätkuvalt on inimesed need, kes mu õnnevalemis koostavad suurima osa! Kõik need, kellega olen saanud sel aastal tuttavaks, kõik need, kes on aastast aastasse minuga koos sammunud ja kõik need, kes tegelikkuses käivad minuga ühel rajal, minu kõrval- minu sõbrad, lähedased ja perekond. Isegi kui igapäevaselt ei saa seda tunnet väljendada, mida te minu jaoks tähendate, siis südames olete te alati olemas. Ja luban, et kõige hoitumas kohas!
Mis hetkel?
Mina jätkan oma tööpäevadega, teen vaheldumisi oma viimaseid tunde psühhiaatriabaasis ja ootan veebruaris algavat kooli. Kodus teeme Anttyga hetkel teatud muudatusi, seega on järgmised paar kuud natukene koduses elus ka rohkem toimetusi. Ikka selleks, et endal oleks hea :)
Oma alanud aastast ootan palju rõõmu oma lähedastele ja sõpradele, rohkelt õnne kõigile ja enesekindlust viima täide omale seatud eesmärke ja jõudma selleni, mida tegelikult hinges tahetakse. Uskuge endasse ja oma soovidesse.
Unistage suuremalt kui seni ja astuge iga päev samme selleni, et need unistused täituks! Mina unistan koguaeg ja praeguseks hetkeks, nüüd praegu, selles, milles ma elan, on mitu suurt neist täitunud, mida võib-olla eelmine aasta sel ajal mõtlesin! Nii lihtne see ongi!
Nagu öeldakse, 365 päeva, 365 võimalust panna see päev lugema! Nüüdseks on neist kaks juba selja taha jäänud, loodan, et ootuspäraselt.
Head uut aastat! Õnnestumisi, kordaminekuid, naeru ja rõõmu ning armastust!
Angelika
Avastasin su blogi eelmine aasta ja olen ikka lugenud aeg-ajalt. Sa oled niii särav inimene :) Olen ise ka emotsionaalne inimene ja mõned su postitused läksid nii hinge, et poetasin pisarakese. :D Kirjutad nii hästi, et lausa teiselepoole ekraani on tunda su emotsioone ja õnnelikkust. :)
VastaKustutaLoodan, et su uus aasta on sama õnnerohke nagu 2016! :)