Oota natukene veel...
.. JAH, NATUKENE VEEL!
Hei, armsad!
Juba november! Niiii natukene veel jõuluajani.. te ei kujuta ette ka kui väga üks inimene saab talveaega, jõule, tuledesära, muusikat ja üldse kõike sellega seonduvat oodata.. tundub kuidagi eriline see kõik see aasta tulema, usun ise, et põhjuseks on see, et ma saan olla oma esimesed jõulud inimesega, kes tähendab minu jaoks tõesti väga palju ja see hea tunne, et perekond on koos.. On ju ootamist väärt?
Kuigi lumi katab maad, mõndadel inimestel juba jõulukaunistused väljas ja ma hüplen ja keksin seetõttu päevast-päeva õnnelikuna ringi, siis tahaks juba, et kalendri kohaselt ka see aeg käes oleks, sest tihtipeal öeldakse mulle, et ma pole eriti okei, et juba kuuske tuppa tahan.. :D No mis sa teed kui kinnisideed on peas!
Mis hetkel?
Praktika! Kool lõppes 4. november ära. Üldiselt oli koolilõpp väga väga hea! Sain kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria lõpparvestused kohe tehtud, haige lapse õendusabi praktilisest lõpueksamist pääsesin, sest kõik 4 testi olin teinud A´le. Valikaine "Õendus digiajastul" lõppes essee ning esitlusega ja pärast seda oli pingelangus niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii meeletu! Nagu... oehhhh... Jaanuaris näeme, kool!
Nüüd praktiseerin end haige lapse õendusabis november-detsember Lastekliinikus ja psühhiaatrias detsember- jaanuar Tartu Vaimse Tervise Keskuses. Nii nii põnev on! Ootusärevus ja teadmatus. Hetkel olen lastehaiglas ägedate infektsioonide osakonnas olnud nädala jagu. Iga uus algus on kõige pealt hirmutav, aga kollektiiv on tõesti vahetu ja tore seal. Lastega koostöö on loomulikult teistmoodi võrreldes täiskasvanutega. Käitumine, suhtumine, suhtlemine.. Õppida on nii palju!
Lapsed on niiiii pisikesed, nii õrnad ja niiii armsad! Mõni on 8kuune, mõni aastane, mõni viiene, mõni 15... Mul süda koguaeg heldib seal osakonnas ja olen kindel, et ise õena seal hakkama ei saaks. Seal töötamise jaoks on vaja lihtsalt tohutult enesekindlust, oskusi, usalduse tekitamist. Lastega on ju kaasas ema/isa, kes kullipilguga sind jälgivad, sest nende laps on nende kõige kallim! Kujutan ette, et kui see praktika on läbi, olen juurde saanud veel enam enesekindlust ja tunnet, et ma usun iseendasse.
Praeguse graafiku kohaselt peaks 30. november viimane päev olema.
Suure huviga ootan muidugi psühhiaatria praktikat, aga usun, et lasteõenduse praktika järel jõuan nagunii ühe sissekande teha, seega oma psühhiaatria hirmudest, ootustest ja mõtetest saan siis pikemalt rääkida. Aga ma väga-väga ootan seda, sest psühhiaatria/psühholoogia ja kõik sellega seonduv on mulle juba pikka aega suuresti huvi pakkunud, kohe nõnda palju, et minu lõputöö teema kisub ka sinna suunda. Aga kõik omal ajal!
23. detsember on mul kuni 9. jaanuarini ametlikult ka jõulupuhkus. Teoreetiliselt peaks psühhiaatria praktika algama 12. detsember-23.detsember, siis on 23.12-09.01 puhkus ja seejärel sama praktika edasi 9.jaanuar-27.jaanuar. See on kokku 5nädalat aega, mil saan psühhiaatria sooritada, meil on vaja 120tundi, 10tunnised päevad ehk peaksin saama hea tahtmise juures ära teha umbes 80-90tundi esimeses pooles, järelejäänud 30-40 teises ja mulle jääks põhimõtteliselt peale jõuluvaheaega 3-4päeva praktikat ja seejärel peaaegu 3nädalat vaba aega endale. Elu nagu lill ju? (Antty viskas kogu selle idee peale kui ma talle ette lugesin käppa, nii et õnnelikud oleme me kõik :D).
Kui ma nüüd oma praktikateema hetkeks sinna paika jätan, siis on elu nagu.. ma ei teagi, mega super hüper üli hea? On sellist väljendit olemas? Ei? Nüüd on! Sest nii ma kirjeldaksingi kõike. Lihtsalt niii palju ilusat on ümberringi. Näiteks?
-Perekond. Ükskõik kuna, ükskõik mis peaks juhtuma, on mu perekond mulle alati toeks ja olemas. Nad on terve minu motivatsioon asju teha, minu kõige kallimad! Emme ja issi ja õed-vennad. Lihtsalt olen õnnelik!
-Ilm. Ma jumaldan sellist karget ilma akna taga. See tekitab kuidagi värske tunde ja tunde, et tahaks veel rohkem oma kallima kaisus olla kui muidu! Et sooja saaks ja.. :) Teate ju küll.
-Sõbrad, eelkõige mu kursakad. Nii mõnus on üksteisega suhelda ja praktikaemotsioonidest rääkida, niisama imelikku juttu ajada ja olla.. koguaeg kui praktika või suve tõttu neist eemal olen, siis tunnen, et midagi on puudu. Nad on tõesti üheks suureks osaks minu elus saanud ja ma ei vahetaks neid mitte ühe teise kursuse/rühma või kelle iganes vastu. Nii kallid on!
-Inimesed tänaval, hea muusika, mandariinid, küünlavalgus, andekad inimesed, keda telekast vaadata, meeldivad kogemused haiglast praktikal, ootused, unistused.. mida veel? Head on niii palju, mis elu ilusaks teeb.
-Minuuuu Antty! Koguaeg vaatan ja imetlen teda, sest ta on nii eriline! Päris tõsiselt. Ja Anttyga olen ma kaasa saanud endale veel teisegi perekonna. Antty on täpselt oma ema koopia- sama positiivne, heatahtlik, hooliv ja abivalmis. Samas on tal 100% oma isa rahulik meel ja tasakaalukus. Ja ühe vahva ja imeeeeilusaaa väikse õe sain ka juurde! :) Nii tänulik olen kõige selle eest.
Okei, nüüd vist sain kõik?
Onju?
Eeee... vist küll?
Ok, ok.. ma tean, et Sa seda loed hetkel! SINA teed ka mind rõõmsaks ja õnnelikuks? Mõtled, et millega ja miks? Ma näen oma blogi konto alt blogi liiklusallikaid, vaatajaskonda riigiti ja muud sellist infot, ma olen iga selle kliki eest tänulik, ma olen iga tagasiside eest tänulik, ma kirjutan eelkõige iseendale, sest mul on juba hetkel väga vinge lugeda postitusi aastast 2012, aga veel kirjutan ma SULLE, ükskõik, kes Sa ka poleks.. aga kui Sa seda sissekannet loed, oled Sa osa sellest.. Ja see teeb õnnelikuks! Teate kui mõnus on kui keegi kirjutab mulle, et mu blogi on inspireeriv või et tohutu positiivsusenergia tuleb pärast lugemist või.. sain viimase sissekande peale sellise kirja: Hei Angelika! ma olen ka nüüdseks juba aasta ja rohkemgi Su postitusi lugenud ja imetlen, kuidas Sa positiivset joont hoiad see, kui positiivne ja elujaatav Su mõtteviis on ning kui puhas Su süda on, on tõesti väärt nende positiivsete mõtete jagamisest. Ehk nakkub ka teistele tubli oled!
Niisugune siiras rõõm on lugeda selliseid asju! Aitäh!
Peale praktikal käimise ja õnnelik olemise jõuan muud ka teha. 29.oktoober käisime järjekordsel seminaril, seekord Viru hotellis. Mega emotsiooni saab sellistelt üritustelt, seekord koolitasid mitmed inimesed, kes on tohutult motiveerivad ja koolituse sisu on konkreetse sõnumiga. Toomas Väli, Maris Münz, Veikko Täär, K. Känd, A. Astmäe, E. Truupõld. Ma hetkel sellel pikemalt ei peatu, aga konspekteerisin endale väga suure materjali ja kirjutan sellest eraldi postituse. Vihjena võin öelda, et põhiosa on õpetus sellest, kuidas oma eesmärkideni jõuda, kuidas on planeeritut saavutada ning hoida end oma unistuste täitumise kursil!
Kvaliteet on kuulata inimesi rääkimas asjadest, milles nad on osavad ja targad.
Oktoober-november pildis:
Kõik!
Ikka rõõmus!
Motivatsiooni kogumas! @Viru Hotel
Kuigi Antty teeb üldjuhul hommikusöögi ja kohvi voodisse, siis vahest üllatan ise teda :)
Vaatasin kuidas Antty autot lume alt välja kraapis :DDD
Tere lumi!
Helloooo kitty!
Elu idüll!
Ilus, ilus Tartu! @Barclay hotel
Igapäevane aksessuaar :)
Talv!
Kallosega juuksed korda :)
Vaba päeva võlud-kuidas aega sisutada? :D
Grazzzyyy fraiideeii! :))))
Liigun ikka tasapisi praktikapäevade lainel, koduseelu tempos ja talveilma nautides. Nädala lõpus oleme Mõnistes, Antty emal ja õel sünnipäeval. 26. november on Viru hotellis uus koolitus, aga ma olen juhtumisi tööl päeval ja 27. öövahetuses. Seega jääb seekord asi vahele ja Anttyl on mulle kohustus sama emotsiooniga kõik ümber jutustada! :D
Kui ma paaris eelnevas sissekandes olin poole sõnaga maininud, et tervis on viimasel ajal alt vedamas ja seni arstid ei olnud järeldusele jõudnud, mis on mu valude põhjuseks, siis laupäeval lõppes minu lõunane teekond suure valuhoo tagajärjel haiglas. 5-6 tundi uuringuid, analüüse ja ootamist ja nädala keskel selgub, kas mind ootab ees operatsioon. Aga vaatamata sellele ma hoian lõbusat meeleolu, harin end saadud teemadel ja naudin kõike, mis elul pakkuda on! Tean, et kõik saab korda ja varsti olen loodetavasti täiesti valuvaba ja saan igahommiku ärgata ilma mõtteta, et kas ja kui palju ma end liigutada tohin, et mitte kehale mingit signaali anda, et nüüd jälle mõni valusööst tekiks.. Lõpp hea, kõik hea. Seda tean, et muretsemiseks ei ole põhjust, sest mina tean kui tugeva tervisega ma tegelikult koguaeg olen olnud ja siinkohal üks uskumatu fakt- mul pole enda teada iial palavikku olnud! :D Kujutate ette.. isegi haiglas oli vaid 37,2 näit, mis on mu enda teada kõige suurem, mis olnud on :D No näed, ongi kõiges head!
__________________________________________________________________
Kõike kaunist teile sõbrad! Elu on täis nii palju imelist, tuleb osata seda kõike lihtsalt märgata. Tänapäeval on see väga vajaminev oskus, sest tihtipeale leiavad inimesed vaid negatiivset ja seda, mida keegi teeb halvasti või millega nad ise hakkama ei saa. Asi on eelkõige kinni inimeses endas. Jah, elus sõltub palju kõigist teistest, kuid kõigega, mis juhtub sinuga, selle algataja ja lõpetaja oled SINA ise. Hinnake end, väärtustage end ja kiitke end! Igas inimeses on teatavaid vigu, ühele üks, teisele teine, sulle endale kolmas asi, aga kui klaasist on 90% täis ja 10% tühi, siis kumb loeb? Loomulikult täis klaasi osa. Sa saad kustutada sellega janu, sa saad värskendust.. Nii on ka inimestega, sa oled 90% teiste ja enda jaoks suurepärane, sinus võib olla 10% omadusi, mis ühele või teisele ei ole meeltmööda, aga suurem osa on sinust ilus, kaunis ja imeline ning see loeb!
Ma anna ühe lihtsa soovituse mida koolituselt olen õppinud, see on 21. päeva väljakutse. Igal õhtul kirjuta enne magama minekut paberile üks asi, mida sa homme peaksid tegema. Näiteks: Tee 10 kõhulihast. Kui sa hommikul ärkad, näed seda kirjet ja sa tead, et sul on see tänase päeva eesmärk. Ja sa PEAD selle täitama, sa oled lubanud seda iseendale. Õhtul kirjuta järjekordne väljakutse, näiteks: ütlen vähemalt 3le inimesele, kui erilised nad on. Järgneval päeval täida see.. ja nii 21 päeva. Teate miks just 21? Sest on tõestatud, et kahekümne ühe päevaga jääb inimesele sisse harjumus.. ja sa võid seda jätkata. See muudab su enda päevad erilisemaks ja ka teiste, eelkõige siis, kui sinu väljakutsed on mõjutavad teisi. Ja eesmärk on see, et just iga õhtu kirjutaksid järgmiseks päevaks ja väljakutsed peavad olema lihtsad. Kõlab lihtsana? Proovige! Kui juba järgmine kord mu blogi sissekannet loed, saad lugeda minu tagasiside väljakutse kohta ja ka enda oma tagasivaates analüüsida. Nimelt teen ma selle läbi alates sellest päevast, kui blogi üles laen. Lets do this!
Niisiis, kõike mõnusat teile! Nautige ilma, nautige seltskonda enese ümber, nautige tööd, mida teete, nautige, nautige, nautige! Ja kui tunnete, et pole midagi, mille üle rõõmu tunda.. siis.. mine ja vaata peeglisse, midagi erilisti vaatab vastu! SINA ISE!
Angelika
Hei, armsad!
Juba november! Niiii natukene veel jõuluajani.. te ei kujuta ette ka kui väga üks inimene saab talveaega, jõule, tuledesära, muusikat ja üldse kõike sellega seonduvat oodata.. tundub kuidagi eriline see kõik see aasta tulema, usun ise, et põhjuseks on see, et ma saan olla oma esimesed jõulud inimesega, kes tähendab minu jaoks tõesti väga palju ja see hea tunne, et perekond on koos.. On ju ootamist väärt?
Kuigi lumi katab maad, mõndadel inimestel juba jõulukaunistused väljas ja ma hüplen ja keksin seetõttu päevast-päeva õnnelikuna ringi, siis tahaks juba, et kalendri kohaselt ka see aeg käes oleks, sest tihtipeal öeldakse mulle, et ma pole eriti okei, et juba kuuske tuppa tahan.. :D No mis sa teed kui kinnisideed on peas!
Mis hetkel?
Praktika! Kool lõppes 4. november ära. Üldiselt oli koolilõpp väga väga hea! Sain kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria lõpparvestused kohe tehtud, haige lapse õendusabi praktilisest lõpueksamist pääsesin, sest kõik 4 testi olin teinud A´le. Valikaine "Õendus digiajastul" lõppes essee ning esitlusega ja pärast seda oli pingelangus niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii meeletu! Nagu... oehhhh... Jaanuaris näeme, kool!
Nüüd praktiseerin end haige lapse õendusabis november-detsember Lastekliinikus ja psühhiaatrias detsember- jaanuar Tartu Vaimse Tervise Keskuses. Nii nii põnev on! Ootusärevus ja teadmatus. Hetkel olen lastehaiglas ägedate infektsioonide osakonnas olnud nädala jagu. Iga uus algus on kõige pealt hirmutav, aga kollektiiv on tõesti vahetu ja tore seal. Lastega koostöö on loomulikult teistmoodi võrreldes täiskasvanutega. Käitumine, suhtumine, suhtlemine.. Õppida on nii palju!
Lapsed on niiiii pisikesed, nii õrnad ja niiii armsad! Mõni on 8kuune, mõni aastane, mõni viiene, mõni 15... Mul süda koguaeg heldib seal osakonnas ja olen kindel, et ise õena seal hakkama ei saaks. Seal töötamise jaoks on vaja lihtsalt tohutult enesekindlust, oskusi, usalduse tekitamist. Lastega on ju kaasas ema/isa, kes kullipilguga sind jälgivad, sest nende laps on nende kõige kallim! Kujutan ette, et kui see praktika on läbi, olen juurde saanud veel enam enesekindlust ja tunnet, et ma usun iseendasse.
Praeguse graafiku kohaselt peaks 30. november viimane päev olema.
Suure huviga ootan muidugi psühhiaatria praktikat, aga usun, et lasteõenduse praktika järel jõuan nagunii ühe sissekande teha, seega oma psühhiaatria hirmudest, ootustest ja mõtetest saan siis pikemalt rääkida. Aga ma väga-väga ootan seda, sest psühhiaatria/psühholoogia ja kõik sellega seonduv on mulle juba pikka aega suuresti huvi pakkunud, kohe nõnda palju, et minu lõputöö teema kisub ka sinna suunda. Aga kõik omal ajal!
23. detsember on mul kuni 9. jaanuarini ametlikult ka jõulupuhkus. Teoreetiliselt peaks psühhiaatria praktika algama 12. detsember-23.detsember, siis on 23.12-09.01 puhkus ja seejärel sama praktika edasi 9.jaanuar-27.jaanuar. See on kokku 5nädalat aega, mil saan psühhiaatria sooritada, meil on vaja 120tundi, 10tunnised päevad ehk peaksin saama hea tahtmise juures ära teha umbes 80-90tundi esimeses pooles, järelejäänud 30-40 teises ja mulle jääks põhimõtteliselt peale jõuluvaheaega 3-4päeva praktikat ja seejärel peaaegu 3nädalat vaba aega endale. Elu nagu lill ju? (Antty viskas kogu selle idee peale kui ma talle ette lugesin käppa, nii et õnnelikud oleme me kõik :D).
Kui ma nüüd oma praktikateema hetkeks sinna paika jätan, siis on elu nagu.. ma ei teagi, mega super hüper üli hea? On sellist väljendit olemas? Ei? Nüüd on! Sest nii ma kirjeldaksingi kõike. Lihtsalt niii palju ilusat on ümberringi. Näiteks?
-Perekond. Ükskõik kuna, ükskõik mis peaks juhtuma, on mu perekond mulle alati toeks ja olemas. Nad on terve minu motivatsioon asju teha, minu kõige kallimad! Emme ja issi ja õed-vennad. Lihtsalt olen õnnelik!
-Ilm. Ma jumaldan sellist karget ilma akna taga. See tekitab kuidagi värske tunde ja tunde, et tahaks veel rohkem oma kallima kaisus olla kui muidu! Et sooja saaks ja.. :) Teate ju küll.
-Sõbrad, eelkõige mu kursakad. Nii mõnus on üksteisega suhelda ja praktikaemotsioonidest rääkida, niisama imelikku juttu ajada ja olla.. koguaeg kui praktika või suve tõttu neist eemal olen, siis tunnen, et midagi on puudu. Nad on tõesti üheks suureks osaks minu elus saanud ja ma ei vahetaks neid mitte ühe teise kursuse/rühma või kelle iganes vastu. Nii kallid on!
-Inimesed tänaval, hea muusika, mandariinid, küünlavalgus, andekad inimesed, keda telekast vaadata, meeldivad kogemused haiglast praktikal, ootused, unistused.. mida veel? Head on niii palju, mis elu ilusaks teeb.
-Minuuuu Antty! Koguaeg vaatan ja imetlen teda, sest ta on nii eriline! Päris tõsiselt. Ja Anttyga olen ma kaasa saanud endale veel teisegi perekonna. Antty on täpselt oma ema koopia- sama positiivne, heatahtlik, hooliv ja abivalmis. Samas on tal 100% oma isa rahulik meel ja tasakaalukus. Ja ühe vahva ja imeeeeilusaaa väikse õe sain ka juurde! :) Nii tänulik olen kõige selle eest.
Okei, nüüd vist sain kõik?
Onju?
Eeee... vist küll?
Ok, ok.. ma tean, et Sa seda loed hetkel! SINA teed ka mind rõõmsaks ja õnnelikuks? Mõtled, et millega ja miks? Ma näen oma blogi konto alt blogi liiklusallikaid, vaatajaskonda riigiti ja muud sellist infot, ma olen iga selle kliki eest tänulik, ma olen iga tagasiside eest tänulik, ma kirjutan eelkõige iseendale, sest mul on juba hetkel väga vinge lugeda postitusi aastast 2012, aga veel kirjutan ma SULLE, ükskõik, kes Sa ka poleks.. aga kui Sa seda sissekannet loed, oled Sa osa sellest.. Ja see teeb õnnelikuks! Teate kui mõnus on kui keegi kirjutab mulle, et mu blogi on inspireeriv või et tohutu positiivsusenergia tuleb pärast lugemist või.. sain viimase sissekande peale sellise kirja: Hei Angelika! ma olen ka nüüdseks juba aasta ja rohkemgi Su postitusi lugenud ja imetlen, kuidas Sa positiivset joont hoiad see, kui positiivne ja elujaatav Su mõtteviis on ning kui puhas Su süda on, on tõesti väärt nende positiivsete mõtete jagamisest. Ehk nakkub ka teistele tubli oled!
Niisugune siiras rõõm on lugeda selliseid asju! Aitäh!
Peale praktikal käimise ja õnnelik olemise jõuan muud ka teha. 29.oktoober käisime järjekordsel seminaril, seekord Viru hotellis. Mega emotsiooni saab sellistelt üritustelt, seekord koolitasid mitmed inimesed, kes on tohutult motiveerivad ja koolituse sisu on konkreetse sõnumiga. Toomas Väli, Maris Münz, Veikko Täär, K. Känd, A. Astmäe, E. Truupõld. Ma hetkel sellel pikemalt ei peatu, aga konspekteerisin endale väga suure materjali ja kirjutan sellest eraldi postituse. Vihjena võin öelda, et põhiosa on õpetus sellest, kuidas oma eesmärkideni jõuda, kuidas on planeeritut saavutada ning hoida end oma unistuste täitumise kursil!
Kvaliteet on kuulata inimesi rääkimas asjadest, milles nad on osavad ja targad.
Oktoober-november pildis:
Liigun ikka tasapisi praktikapäevade lainel, koduseelu tempos ja talveilma nautides. Nädala lõpus oleme Mõnistes, Antty emal ja õel sünnipäeval. 26. november on Viru hotellis uus koolitus, aga ma olen juhtumisi tööl päeval ja 27. öövahetuses. Seega jääb seekord asi vahele ja Anttyl on mulle kohustus sama emotsiooniga kõik ümber jutustada! :D
Kui ma paaris eelnevas sissekandes olin poole sõnaga maininud, et tervis on viimasel ajal alt vedamas ja seni arstid ei olnud järeldusele jõudnud, mis on mu valude põhjuseks, siis laupäeval lõppes minu lõunane teekond suure valuhoo tagajärjel haiglas. 5-6 tundi uuringuid, analüüse ja ootamist ja nädala keskel selgub, kas mind ootab ees operatsioon. Aga vaatamata sellele ma hoian lõbusat meeleolu, harin end saadud teemadel ja naudin kõike, mis elul pakkuda on! Tean, et kõik saab korda ja varsti olen loodetavasti täiesti valuvaba ja saan igahommiku ärgata ilma mõtteta, et kas ja kui palju ma end liigutada tohin, et mitte kehale mingit signaali anda, et nüüd jälle mõni valusööst tekiks.. Lõpp hea, kõik hea. Seda tean, et muretsemiseks ei ole põhjust, sest mina tean kui tugeva tervisega ma tegelikult koguaeg olen olnud ja siinkohal üks uskumatu fakt- mul pole enda teada iial palavikku olnud! :D Kujutate ette.. isegi haiglas oli vaid 37,2 näit, mis on mu enda teada kõige suurem, mis olnud on :D No näed, ongi kõiges head!
__________________________________________________________________
Kõike kaunist teile sõbrad! Elu on täis nii palju imelist, tuleb osata seda kõike lihtsalt märgata. Tänapäeval on see väga vajaminev oskus, sest tihtipeale leiavad inimesed vaid negatiivset ja seda, mida keegi teeb halvasti või millega nad ise hakkama ei saa. Asi on eelkõige kinni inimeses endas. Jah, elus sõltub palju kõigist teistest, kuid kõigega, mis juhtub sinuga, selle algataja ja lõpetaja oled SINA ise. Hinnake end, väärtustage end ja kiitke end! Igas inimeses on teatavaid vigu, ühele üks, teisele teine, sulle endale kolmas asi, aga kui klaasist on 90% täis ja 10% tühi, siis kumb loeb? Loomulikult täis klaasi osa. Sa saad kustutada sellega janu, sa saad värskendust.. Nii on ka inimestega, sa oled 90% teiste ja enda jaoks suurepärane, sinus võib olla 10% omadusi, mis ühele või teisele ei ole meeltmööda, aga suurem osa on sinust ilus, kaunis ja imeline ning see loeb!
Ma anna ühe lihtsa soovituse mida koolituselt olen õppinud, see on 21. päeva väljakutse. Igal õhtul kirjuta enne magama minekut paberile üks asi, mida sa homme peaksid tegema. Näiteks: Tee 10 kõhulihast. Kui sa hommikul ärkad, näed seda kirjet ja sa tead, et sul on see tänase päeva eesmärk. Ja sa PEAD selle täitama, sa oled lubanud seda iseendale. Õhtul kirjuta järjekordne väljakutse, näiteks: ütlen vähemalt 3le inimesele, kui erilised nad on. Järgneval päeval täida see.. ja nii 21 päeva. Teate miks just 21? Sest on tõestatud, et kahekümne ühe päevaga jääb inimesele sisse harjumus.. ja sa võid seda jätkata. See muudab su enda päevad erilisemaks ja ka teiste, eelkõige siis, kui sinu väljakutsed on mõjutavad teisi. Ja eesmärk on see, et just iga õhtu kirjutaksid järgmiseks päevaks ja väljakutsed peavad olema lihtsad. Kõlab lihtsana? Proovige! Kui juba järgmine kord mu blogi sissekannet loed, saad lugeda minu tagasiside väljakutse kohta ja ka enda oma tagasivaates analüüsida. Nimelt teen ma selle läbi alates sellest päevast, kui blogi üles laen. Lets do this!
Niisiis, kõike mõnusat teile! Nautige ilma, nautige seltskonda enese ümber, nautige tööd, mida teete, nautige, nautige, nautige! Ja kui tunnete, et pole midagi, mille üle rõõmu tunda.. siis.. mine ja vaata peeglisse, midagi erilisti vaatab vastu! SINA ISE!
Naeratus näole ja armastus südamesse!
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar