Naudin- naudi Sina ka!
Hei!
Palju päikest ja naeratusi igaühe teie päevadesse, mu armsad!
Mis juunis?
10nda juuni seisuga lõppes selle aasta viimane praktika- geriaatria nefroloogias. Sealt osakonnast oli tõsiselt kurb ära tulla kuna see on reaalselt parim baas, kuhu praktikant usaldada. Nii palju headust ja positiivsust, õpetlikkust ja tarkusi. Mina isiklikult tänan kõiki oma juhendajaid antud osakonnas, teen sügava kummarduse ja mõtlen neile alati naeratus näol.
Paar päeva enne minu praktika lõppu sai üks soome rahvusest meesterahvas haiglast välja ja tema öeldud sõnad, kui ma kanüüli tal ära võtmas olin, motiveerivad mind edaspidi vist igal hetkel: "Tead tüdruk, sinu positiivsus ja naeratus panevad kogu haigla särama! Kui sa samamoodi jätkad, jõuad sa elus kaugele." Ning sarnaselt sellele- ühel tavalisel päeval kui olin koridori puhkeosas võtmas patsiendilt anamneesi ehk küsisin kõik eluvaldkonnaga seotud küsimused tervise suhtes läbi, siis pärast õeposti juurde kõndides tuli üks nooremapoolne meesterahvas sinna, ütles tõsise näoga otsa vaadates: "Vabandage, ma korraks segan.. See kuidas te sellelt vanemalt naisterahvalt küsimusi küsisite, see oli väga armas ja siiras. Ma olen mitmeid kordi haiglas viibinud ja sellist vestlust ma pole varem kuulnud. Nii naeratav nägu ja sõbralik olemine. Tavaliselt tehakse seda poolautomaatselt, aga see erines 100%." - te ei kujuta ette kui suure naeratuse sellised asjad minu näole toovad. Südamesse tuleb kohe soe tunne ja emotsioon, mis paneb mind mõtlema, et ma olen nii õiges kohas, seda ma tahangi teha. Olla toeks oma patsientidele, kuulata neid, võita usaldus ja tekitada neile enese jaoks võõras keskkonnas tunne, et nad on vajalikud. Neil on elus oma koht ja teekond, mis vajab veel käimist.
Peale praktikalõppu aina kirjutasin ja kirjutasin oma mooduli eksamitööd, aga ajanappuse tõttu jäi kaitsmine augustikuusse. Mulle isiklikult mõjus see kergendavalt, sest üle käe tehtud tööga ei oleks ma saavutanud ilmselt seda, mis soov.
Ja nüüd.. puhkuuuuus! Ilmad on nii mõnusad ja päike aina särab kõrgelt. See tekitab veel rohkem positiivsust igasse päeva kui seda juba on!
16-18. juuni olin Raplas, Keava laadafestil. Sain läbi facebooki tööpakkumise Otto ja poeg toitlustusse (ehk kõik need imemaitsvad šašlõkid ja grillid, mida saate laatadelt ja festivalidelt osta) müüjaks. Mõeldud, tehtud. Paari tunni pärast olin juba Anttyle ka töökoha samasse ettevõttesse organiseerinud ja nii ta seal imemaitsvat grilli tegigi :D
Kuigi laada esinejad jääti teisel päeval ära ja ettevõtjad hakkasid järjest asju pakkima, sest tulu ei olnud, ilm oli tohutult vihmane, tuuline ja Rapla sai tormihoiatuse, siis kokkuvõttes oli kõik siiski mega lahe, sest Otto ja poeg toitlustuse eestvedajad on niiiiii mõnusad inimesed! Ja laadarahvas üldse oli nii vahva! Igakord kui tellimust kliendile ulatades soovisin head isu või kena päeva, siis sain vastu siira naeratuse. Ja minu jaoks isiklikult on kõik töö nauditav, vaatamata muudele asjaoludele, kui see on seotud inimeste ja suhtlemisega, sest see on see, mida ma kõige rohkem armastan!
22. juuni läksime Antty ja sõpradega jaane Pühajärvele veetma. Minu jaanipäev möödub juba viimased 3 aastat seal ja kuna alati on nii chill, sundisin (:D) seekord Antty endaga kaasa. Ja mis kõige juures huumorikam, mina, kes ma olen seal 4ndat aastat, nägin tuttavaid reaalselt näost näkku umbes.. 5? Antty, kes on esimest aastat, nägi esimese poole tunni jooksul viitteist semu vähemalt :D Ilmad olid megaaaaaa head, rahvas mõnus ja jaanid said hästi peetnud!
Kohe 25. 06 sõitsime Anttyle maale, Mõnistesse. Päeval olime tal kodus ja õhtul läksime sõbra lõpupeole. Õhtupoolik oli väga mõnus ja ma ikka igakord veendun uute inimestega tutvudes, et elus on niiiiiii palju head, kui mitte midagi muud, siis vähemasti inimesed, kes sind ümbritsevad!
Järgmisel päeval pidasime vaikselt Antty sünnipäeva maal aias. Minus tekitas see nii palju häid emotsioone, sest mulle tohutult meeldib olla keskkonnas, kus inimesed hoiavad ühte ja on siiralt rõõmsad ja positiivses meeleolus.
27. pidasime kahekesi Anttyga Diamond & Rust cafes tema 23ndat sünnipäeva. Ja niiii hea oli kahekesi lihtsalt olla.. käest kinni hoida ja üksteisele öelda seda, mis on mõtetes ja südames.
Anttyl on mulle kombeks öelda, et a l a t i kui ma talle otsa vaatan, siis mu silmad säravad ja üks moment jäin ma sellele kõigele mõtlema.. mu silmad säravad, sest inimene, kellele ma otsa vaatan, panebki mind särama! Miks?
Sest tal on kõige siiram naeratus, kõige sügavamalt sinisemad silmad, kõige pehmemad käed ja kõige soojemad kallistused. Siuke tunne, et meil on koguaeg ümber positiivne aura, sest me ütleme päevas vähemalt 20x kui armas üks või teine on, või kui kallid me üksteisele oleme või lihtsalt tuletame meelde, kui tähtis inimene meie jaoks on.. Vahest leian end mõtlikult Anttyt käsi lõua alla jälgimas ja reaalsusesse tagasi tulles mõtlen, et päriselt ka või? Minu Antty? Kuidas ma sellise inimese enda kõrvale leidsin.. Vot nii imeline ongi!
1. juulil läksime Antty äkkideena nädalavahetuseks Mõnistesse. Kui muidu on mu päevad nalja ja naeru ja rohkelt häid emotsioone täis, siis see nädalavahetus oli seda veel enam. Lihtsalt nii hea oli puhata, mitte midagi teha ja päikese käes mõnuleda :)
Juuni pildis:
Koguaeg kokkame :)
Jaanid!
Ja üks eriti vahva uudis on mul ka! Uudis, mis tõstab mu suunurgad kõrvuni ja paneb südames kõik särisema.. Pammamammamapappamamaaaaaa................................................................ me elame nüüd Anttyga täitsa kahekesi! Niiii mõnus!
Alates aprillist oleme korterit jaganud minu endise korterikaaslasega ja mõneks hetkeks ka Triinuga, aga nüüd, lõpuks ometi.. täitsa omapäi. Viimane nädal on tohutu korrastamise ja ostlemise ja ümber tõstmise ja muu sellise lainel läinud. Aga see tunne kui saad õhtu lõpuks voodisse, kõige kallima kõrvale ja rahulikul südamel ning naeratus näol öelda: "Kallis, ma armastan sind." on kirjeldamatult hea.
Kõik on minu jaoks nii uus. Antty tulekuga minu ellu on mu mõttemaailmas niivõrd palju muutunud... selline tunne, et enam ei oskagi midagi muud tahta. Üksainus inimene ja nii palju minu unistustest ja salajastest soovidest on täidetud..
Hetkel olen paar päeva maal, oma pere juures, sest Antty teeb kuni pühapäevani Võru folgil G4Sis turvamist. Laupäev lähen Tallinna venna perele külla (palun siis head ilma yes 😀). Samal õhtul näen üle pika aja vist lõpuks kõiki oma kullakesi ühel istumisel ja muidu kulgen ikka korteri kraamimise ja Antty tüütamise lainel 😆, mida ma teen iga moment kusjuures, sest kui me kodus oleme nagunii koos, siis ta nõuab, et ma igalpool mujal temaga ka kaasas oleks. Ma siis nimetan end kenasti moraalseks toeks ja puha 😀
14. juuli oleme jälle korraks maal, 16.07 lähme Mõnistesse Anttyl vanaema väikesele sünnipäeva pidamisele, 22. juuli on naistel plaanis üks mõnus Terminaatori õhtu (😀) ja varsti on juba august oma päikese ja uute üritustega käes :)
Naeratage inimestele, öelge kui midagi on mõtetes ja nautige seda kõike ilusat, mis elus on!
Kõigil on probleeme ja raskeid hetki, aga need momendid ongi need, mis on teist teinud just sellised inimesed, nagu te olete. Kõik õpetab kui oskate õppida. Elu on niivõrd ilus ja üllatusi täis, laske see kõik endale ligi, armsad :)
Sära silma ja naeratus näole!
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar