Päike tõuseb igal hommikul!
Imeilusat ja päikeselist suve algust kõigile, mu armsad!
Ajaga on vist nõnda, et sel on kuhugi tohutu kiire.. nii märkamatult sai aprillist mai ja sellest juba juuni. Hea asi kõige juures on aga see, et ees on ootamas 2,5kuud mõnusat suve, puhkust, päikest, randa, pidusi, sõpru ja lähedastega koosolemist! Tundub mõnus kombo? JAH! Armastan juba mõtet sellest kõigest heast!
Mis vahepeal?
29. aprill lõppes kirurgia praktika Kliinikumi üld- ja plastikakirurgias. Järjekordselt väga harivad, õpetlikud ja ääretult positiivsed 150 tundi. Mul on nagu mingi "aamen kirikus" sattuda ülitoredatesse osakondadesse. Kirurgias olid ka niiiii sõbralikud ja abivalmid töötajad, minu juhendajaks sattus järjekordselt ülimeeldiv inimene. Ja kui juba personal, kes on osakonnas eesotsas on nii tore, sujub kogu praktikaperiood sellel lainel.
Sain selle praktika jooksul ka esimest korda surnuhooldust teha ja see oli mega mega megaaaa awesome! Nüüd ma liigun ikka veel sihikindlamalt sinna kohtumeditsiini poole :D See oleks nagu kirss tordil minu unistuste karjääriteel. Lootma peab ja lootus ju ongi see, mis sureb viimasena!
Peale praktikat tuli mul kahenädalane "puhkuseperiood".
3ndal mail sõitsime juba Austria poole, kus käisime Lyonessi 3päevasel konverentsüritusel. Eri (ja- põhikülaliseks) oli Eric Worre, kes on võrkturnduses nime teinud (KLIKI). Teemaks oli üldises pildis Lyonessi äri , tütarfirma Lyconet ning kõik sellega seonduv. Worre jagas kolme päeva jooksul väga palju õpetusi kuidas võrkturunduses edu tagada. Sõnadega seda emotsiooni ja tarkust, mis sealt 8000 pealisest saalist sai, on võimatu edasi anda.
Kokkuvõtvalt olid meeletult informatiivsed, emotsionaalsed ja motivatsiooni andvad päevad. Mulle tohutult meeldib vaadata edukaid inimesi ja tajuda nende emotsioone. Peale selle konverentsi ei meeldi mulle neid mitte ainult vaadata, vaid ma tahaks ise sama kogeda! Lihtsalt awesome!
Tagasi jõudsime 10. mai päeval ja sõitsime paariks tunnis Puurmani. Viisime Anttyga emmele emadepäeva puhul lilled, Asti ja soojad kallistused. Ma lihtsalt oleks ma ema nimel absoluutselt kõigeks valmis. Ta on reaalselt maailma kõige imelisem, andekaim, erilisem, siiram, hoolivam ja armastavaim inimene. Ta on minu jaoks nurgakivi kõiges. See, kellele toetuda, kelle abile loota, kelle arvamusest hoolida ja kelle armastusest toituda. Ma armastan sind emme!
Ja mis praegu?
16. mai algas geriaatria praktika, mis on ühtlasi teise kursuse viimane. Algselt olin ma suunatud Ida- Viru Keskhaiglasse, aga isiklikel põhjustel määrati mind Tartu Ülikooli Kliinikumi nefroloogia osakonda. Ma ei tea keda ma selle otsuse eest tänama peaks, sest see osakond on reaalselt ideaalne praktikabaas. Kuna see on alles valminud osas, on seal kõik ideaalselt moderne. Ja personal.. amazing! Kõik on nii hoolivad, armsad, abivalmid.. ma võikski kiitma jääda. Mulle tehti vanemõe poolt tööpakkumine, millele mõelda. Õed, kel on 30ne aastane tööstaaž ütlevad, et palun tule meie osakonda. Kujutate ette kui hea tunde see tekitab? Kõik kiitused on motivatsiooniks, kõik kordaminekud ergutavad veel enamaks. Ma olen lihtsalt niii rõõmus ja õnnelik. Mulle lihtsalt nii väga meeldib see, mis ma teen, mulle meeldivad mu patsiendid, kõik inimesed mu ümber. Hommikul juba vaatavad säravad silmad palatitest vastu, õhtul ära minnes naeratavad näöd ja rõõmsad käeviiped. Ma tunnen, et ma olen nii õiges kohas lihtsalt.
Graafiku kohaselt peaks see praktika 10juuni lõppema ja siis ootab veel 16. juuni kell 9.30 mooduli eksamitöö kaitsmine ja seejärel on teise õppeaastaga kõik! Hoidke pöialt ja olge mõtetes minuga :)
2. juuni oli üks eriti vahva päev kui Angelika sai 22. Mul oli tõesti tohutult mõnus sünnipäev. Juba esimene juuni läksin praktikapäevale isetehtud koogiga ja sain niii palju kiitust ja ilusaid soove, õnnitlusi ja lilli.
Sünnipäeval läksime maale, kus emme oli armsa laua katnud ja lõime klaase kokku. Ikka naeratuste ja heade soovide saatel. Ma olen tohutult õnnelik oma perekonna üle. Ma armastan igatühte neist nii palju ja midagi enamat mul ei olegi vaja kui neid.
Õhtul tulime Tartusse tagasi ja käisime Anttyga veel väljas söömas ja veinitamas. Ja 100% oli mul ideaalne sünnipäev. Sometimes less is more, nagu öeldakse.
Mul ei ole vaja suuri kingitusi ja uhkeid asju, mulle on kõige olulisem, et mul olete teie, sõbrad. Iga õnnesoov on minu jaoks tähtis, iga kõne, sõnum või pilt, on oluline. See kõik tegi mind nii rõõmsaks. Ma oleks tohutu heameelega igaühele eraldi vastanud, aga teate ju küll, et sellisel tähtsal päeval tahad kasutada reaalset aega, reaalset momenti, mitte virutaalmaailma :) Tänutunne igaühe suhtes on minus niivõinaa. Ma tänan, kallistan ja teen pehme pai igaühele teist, teie olete minu kiired, mis päikese särama panevad!
Kogu selle kiire tempo ja tegemiste juures on kõige olulisem see, et minu kõrval on niivõrd imeline inimene. Ma tõesti ei suuda vahest ära imestada, et kuidas mina niisugust inimest väärt olen! Vot nõnda ongi. Kogu minu rõõmsa meele, tuju, naeratuse ja positiivsuse taga on suuremas osas hetkel Antty. See kui suurt tuge ta lihtsalt oma olemasoluga pakub, on tohutu. See, millist jõudu ja tahet tema tugev kallistus või hea sõna mulle annab, on meeletu. Ma pole mitte iial niisugust toetust ja heakskiitu kelleltki kuulnud, kui temalt.
Olete ju küll kuulnud neid ilusaid, lõputult õnnelikke ja muinasjutulisi lugusid armastusest? Minul on see kõik päriselt. Tänu temale.
Mai pildis:
Minu maailma parim!
Ma ei tea kui paljud märkasid, aga minu blogi muutis pealkirja. Alates 2012 oli selleks Per aspera ad astra, aga nüüd on Naeratusega läbi elu. Tundus kuidagi südamelähedasem ja minulikum.
Sest see on ka minu suurim sõnum oma blogiga. Igat päeva alustan ma naeratusega ja iga päeva lõpetan ma naeratusega. See annab nii tohutult palju elu kvaliteedile juurde. Ausõna.
Nautige sooja ja päikest, nautige vihma, kui seda tuleb, nautiga tuuleiili, mis toob endaga värskuse kaasa. Tegelikult on ilmasümbolid sarnased elule:
tõusud on päikese eest, mõõnad vihma, vaheldus tuuleiili, aga mõlemat on vaja. Et aru saada kui olulised need tõusud on.. et mõista oma õnne, on mõni hetk vaja raputust, ebaõnne näol. See ei pruugigi olla halb. Sest tegelikkuses on ju kõiges midagi head. Mõõnad teevad meid tugevamaks ja õpetavad.
Armastage, hoolige, hoidke, mis teile kallis!
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar