Ei saaks ilma Sinuta!
Süda on küll väike, aga mingil imelikul kombel on nõnda, et inimesi mahab sinna niiiiiiii palju! Ja igalühel on oma väike, ent oluline kohake. Minu südames.
Need inimesed, kes mu blogi on jälginud, teavad, et iga aasta, 14. veebruaril ma kirjutan ühe postituse. 2013- Sõbrad, 2014- Valentine´s day , 2015- Aitäh Sulle! (peale klõpsudes saab neid linkida). Ja tahangi koguaeg öelda aitäh, aitäh selle eest, et muudate mind niiiiiiiii õnnelikuks tüdrukuks! Ilmselt on minu käest üsna ära leiertatu kuulda kui rõõmus ma olen inimeste olemasolu üle, kui õnnelikuks mind kõik teevad ja kui väga ma hindan inimesi, kes mu ümber on, aga ma tahan seda koguaeg rääkida, koguaeg meelde tuletada, sest juba mõte teist, sõbrad, teeb mind veeeeeeeeeel õnnelikumaks! AITÄH!
Ma olen tihti mõelnud, et tahaksin ühes või teises sissekandes kirjutada kellestki konkreetselt. Eks ma olen siin teatud inimesi tihemini maininud ka, aga.. siis ma ju jääkski kirjutama! Mõttes on nii palju häid inimesi, kellest tahaks kõigile teada anda ja rääkida salajasi mõtteid, mis ma ühe või teise kohta arvan. Eks mul on kombeks inimestele seda otse öelda ka, aga tahaks nagu suuremalt.. et teised ka teaksid, kui imelised inimesed minu elus on. Igaühe meie elus.. eks? :)
Aga ma püüan siis kuidagi niimoodi.. kategoriseerides? Igaüks, keda silmas pean, tunneb end teatud kohas ära. Luban.
Perekond. Jah, ma loen perekonna ka siia alla, sest nad on mulle sama palju parimate sõprade eest, kui perekonna. Mul on sellesosas lihtsalt nii vedanud.. ma ei suudaks iial mõelda, et mul võiks olla teistmoodi pere.. armastan neid kõiki lihtsalt nii väga ja oleksin nende nimel absoluutselt kõigeks valmis. Nemad on ju siiski need, kes tunnevad mind pealaest varbaotsani.. eks? Nemad käivad minuga läbi iga sammu minu elus, astuvad sama teed.. ja jäävadki.
Venna pere. Kirjutan ka neist eraldi, sest mu vanema venna pere on nagu minu teine. Alati olemas. Isegi kui omal on raske, on nad ikka olemas. Ja mul on kõikse armsam ja toredam vennanaine ja vennalapsed.. oeh. Juba mõte neist ja naeratus on kõrvuni.. aitäh! :)
Kursakad. O14-003/004. Kujutage nüüd ette, et kursusele tuleb õppima 140inimest. Tehakse 12sed rühmad. Ja siis on üks /ja ka teine/ selline, kuhu on sattunud kõige kõige kõige (ja ma ei liialda siinkohal) imelisemad inimesed. Suurima osa päevast veedan ma selles seltskonnas ja ongi nii, et kui lähen kooli siis mul tekib naeratus näole, sest sa vaatad inimesi ja mõtled, et kuidas nii saab.. kus kohast nad kõik tulnud on?! :D Siia.. minu ellu.. niimoodi.. Aitäh teile, armsad! Te tõepoolest tähendate minu jaoks tohutult palju.
Sõbrad, sõbrannad. Ma mõtlen nõnda, et mu elu on päike ja minu sõbrad on minu kiired, mis selle päikese särama panevad. See on lihtsalt uskumatu kuidas mul kõigi inimestega on vedanud, kui palju huvitavaid ja erinevaid inimesi minu ellu kuulub.. See on lihtsalt nii awesome! Teate ju küll, et inimesed lähevad ja tulevad.. reaalselt võibki ju nii olla.. keegi on ja järsku pole.. aga minuga on nõnda, et südamesse jäävad. Absoluutselt kõik. Ükspuha, kuidas teed on mind inimesega erinevatele radadele viinud.. kõik on siinsamas olemas. Minu südames.
Inimesed. Siinkohal ma mõtlen nüüd ülejäänud kõiki inimesi, kellega on mul rõõm olla kokku puutunud. Kõik ilusad sõnad, kogemused, tegemised, tervitused, naeratused, zestid.. ahhhhh.. naljakas, kuidas mul sellistes olukordades, kus tuleks enda rõõmu sõnadega väljendada, jookseb kõik kokku.. Ilmselt seetõttu, et see on see koht, kus võiks öelda, et taolisi sõnu, minu lausuda, ei ole välja mõeldud..
Mina ise isiklikult ei ole eriline valentinipäeva austaja, aga see eest loodan, et kõigil teil on üks tohutult armas päev koos kallimaga, sõpradega või ükskõik kellega, kes teid õnnelikuks teeb!
Aga Angelika veebruar seni siis..
Eelmises postituses rääkisin sellest, et jaanuar oli suhteliselt stressirohke, siis nüüd pean ütlema, et sel hetkel ei oleks ma osanud eesootavaid sündmusi isegi ette kujutada.. see mis mu peas ja mõtetes seoses kooliga toimus.. Mul oli lihtsalt niiii palju teha, nii palju õppida, tähtajad kukkusid, aeg kadus.. ilmselt oli selle kahe nädala jooksul, mis on möödunud mu 31. jaanuari postitusest, üks suurimaid madalhetki, mis seni mu elus üldse aset on leidnud. Ma ainult vingusin, lükkasin asju edasi, ei viitsinud, ei jõudnud, ei jaksanud.. täiesti loobumas olin. Ei tundnud iseend, ega oma suhtumist äragi. Ja kujutate ette, et nüüd.. on kogu see pinge kadunud.. 99% ulatuses. Ma reaalselt tundsin kuidas pärast reedest kirurgia praktilist arvestust (aaaa siinkohal mainiks ära, et ma järjekordaselt tõmbasin omale ülesande, mida ma kõige enam kartsin. õnneks rahustas õppejõud mind maha, et temaga juhtub alati samamoodi :D) mingisugune laine mu kehast läbi käis.. selline vabanemise tunne. Kõik, kõik, kõik! Olgu.. geneetika test on veel jäänud, aga ma tunnen sisimas, et ma saan sellega hakkama. Kui ma sain farmakoloogia eksamist esimese korraga läbi siis pagan võtaks, geneetika test ei ole takistus! Nii mõtlen, siis nii lähebki! Ma ju tean... lõpp hea, kõik hea! Sest see praegune tunne.. ütlesin ka alles ükspäev ühele sõbrale, et ma reaalselt ei kujuta ette, kas saab veel ideaalsemat elu tahta.. kõik on niiiiiiii hästi.
Nüüd ongi homme veel geriaatria seminaris kroonilise valu esitlus, teisipäeval geneetikas test ja progeeria esitlus ja praktika infotunnid.. ja alates 22. veebruar- welcome praktika! TÜKi nahakliimikumi statsionaar. Jälle uusi kogemusi, inimesi ja väljakutseid. Nii põnev, nii põnev! Enne praktikat plaanime kursakatega ühe mõnusa koosolemise ka teha, enne kui kõik laiali lendavad, et siis juunis kõik koos jälle näha.. apppiii.. juunis alles. Nii mõnus värin ja ootus tuleb sisse, mõeldes eelootavale poolele aastale! :P Elu lihtsalt o n ilus!
Pildis:
Naeratage, sest päriselt ka ei tea kunagi, kui keegi võib teie naeratusse armuda!
Ilusaid tundeid ja mõtteid; armastust ja rõõmu teile!
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar