Nii palju head!
Hei,
rõõmusõnum neile, kes mulle kirjutanud on ja oodanud, mil uus sissekanne tuleb. Lõpuks mõtlesin, et peaks kõik poolikud otsad kokku tõmbama ja midagigi kirja panema. Nõnda nagu eelmist postitust alustasin.. jõulud, vaheaeg, aastavahetus.. ja enam polegi kaua jäänud!
Vahepealsel ajal on koolis nii inentsiivne õpe olnud (ja on praegugi), et peale koolitööde ei taha enam muul ajal arvutis ollagi (aga loomulikult olen..). Umbes, et üks päev on sisehaiges südame- ja veresoonkonnahaiguste töö, järgmine päev kirurgilises ortopeediat ja kasvajaid sisaldav töö, mõne päeva pärast farmakoloogia test analgeetikumide, anesteetikumide, nahahaigus ravimite ja vere hüübimist mõjustavate ravimite peale. Sellisel perioodil mõtled küll, et üks asi saab tehtud, siis mingit pingelangust pole küll võimeline tekkima, sest kohe tuleb uus asi, mida tuleb pähe hakata õppima. Homme on farmakoloogia praktiline arvestus ja i l m s e l g e l t tõmban ma endale miljoni erineva pileti seast selle, mida ma ei taha a la veenikanüüli paigaldus või mõne ravimi lahustamine viaalis, enne arvutus ja siis s/c, i/v või i/m süste.. Ma olen sellises osas senitiivsete võimetega :D
Aga samas on kuidagi ääretult mõnus meeleolu koolis olles, võid ju vinguda küll, et nii raske ja nii keeruline, aga sisimas on ainult õnnetunne, sest koolis ümbritsevad mind maailma kõige lahedamad inimesed! Alles teisipäev oli mul koos Darjaga ettekanne naha- ja suguhaiguste seminaris roospõletiku kohta. Ma olin 2 tundi maganud ja süda peksis miljoniga, sest farma kt oli samal päeval, aga pärast ettekannet tulid nii paljud ütlema, et nii hea, lõbus ja tubli esitlus. Naeratasin küll jah iga ütluse peale ja tänasin, aga südames tundsin, et kõik need inimesed seoses kooliga ongi need, kes minus tekitavad tunnet, et ma tahan ja suudan. Aitäh mu kallid!
Ja kui pole kooli, siis..
5. november- klubi.
6. november- klubi. Alguses Illukas Smilersil ja siis Atis Bad boy b.
7. november- Kersti sünnipäev ja hiljem klubi. Atis The sunil.
11. november- klubi. Atis Getter Jaanil.
18. november- klubi. Atis Respektil.
20. november- klubi. Atis Koidul.
21. november- klubi. Atis Lauris Reiniks.
27. november- plaan! klubile. Õnneks käisime vaid Kareli ja ta semuga Baribalis piljardil, ma olin muidugi moraalne tugi:D
Ja nüüd luban kõigile, kes iga attendi peale mulle ütlevad "Angelika, päriselt või?" et ma tõmban tagasi :D Ükshetk pidi ka see juhtuma, et mu organism ei suuda enam käia kaasa minu tahtega. Amen! :D
Puurmanisse olen viimasel ajal suhteliselt vähe jõudnud, aga kui sinna satun siis enne uksest sisse jõudmist juba karjun, et "Marteeeeen, õde tuli! Tule siia!" ja siis ootan, et saaks teda musitada ja kaisutada ja selle peale kostub kuskilt toast kindel ja karm "EI!" Aga olgem ausad, neist musidest ja kallidest ta ei pääse :D Ja ta on õppinud mind vastu ka kiusama viimasel ajal. Ma näiteks kardan tohutult meie kilpkonna, ta näeb lihtsalt niiiiiii "maiteamissõnaöelda" välja kui ta oma kaela pikalt sealt kilbist välja sirutab ja ta liigub nii ulmeliselt kiiresti ja enamus ajast tatsab mööda korterit ringi. Ja siis üksõhtu ütlesin Martenile, et tule tee mulle massaaši, ise olin diivanil kõhuli, ta ronis mulle selja peale ja korraldas seal midagi, kiitsin teda muidugi ette ja taha kui ükshetk ta ronis ära ja 2sekundi pärast tundsin seda sama jälki kilpkonna oma seljal!! Ta lihtsalt otsustas, et see võiks olla maru naljakas niimoodi teha, ise naeris ja seletas läbi naeru "Koll, koll." Niiet kolme aastased ikka ei ole need "Oiiii kui armas ja tubli.." :D Aga vaatamata kõigele teeb ta mind ainult õnnelikuks!
Pildis:
Ja Angelika luulenurk it is, on jälle olemas, sest kirjutasin ühele inimesele luuletuse. Sõnad on kohati
häirivalt ebasobivad, aga iga rea algustäht oli jälle paika pandud, et kujuneks sõna hingedepäev.
Helepunane taevakaar,
igatsevalt tuhmub.
Nutab vihmapisarid,
graatsiliselt kukkuv.
Ei tea, mis mõelda,
draamatiline näib kõik.
Ei suuda elada,
piinavad mind mõtted..
Ära palun mine..
Ei kuule häält, on vaid
vaikus..
Nüüd on veel 3 nädalat kooli, 16. detsember jõuluistumine Vassilissas kursakatega ja siis.. home sweet home! Ja mingi hetk Tallinn, jõuludeks Puurmani ja aastavahetus jälle Tallinn.
Mulle tundub, et iga asi minu elus on hetkel täiesti õigel kohal, iga asi juhtub põhjusega ja igal asjal on üks hetk ka kindel põhjendus.
Ja kui ma muidu olen niiiiiii õnnelik koguaeg siis praegusel hetkel, vaatamata mõnele tagasilöögile, olen ma veeeeeel, veeeel, veeeeeeel õnnelikum ja ma ei suuda seda tunnet kuidagi oma päevadesse ära mahutada. Tahaks jagada kõigile osakese sellest, et igaüks saaks tunnetada kõike head, mis inimese ümber on. Vaadake kasvõi neid imearmsaid jõulukaunistusi ja seda vähest lund, mis mõni hommik maas on! Ääretult mõnuuuuuus! Ja veel teeb mind õnnelikuks kui keegi täiesti ootamatu inimene, keda ma kaudselt tean, aga ei tunne, tuleb mõnes asjas nõu küsima või lihtsalt jutustama. Või näiteks meeldib mulle kui inimesed tänaval, bussis või kusiganes naeratavad, see teeb niiiii rõõmsaks ja see on nii ilus, sest mitteükski naeratus ei saa olla muud, kui kaunis!
Kõikide soovide täitumist ja uskuge unistustesse, mina usun- ja täituvad :)
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar