Naerata, sest iial ei tea...
Hei, hei, armsad Kaunist sügise algust kõigile, sest just 23. september see aastaaeg suve oma käevangust lahti lasigi. Tegelikult on sedasi, et sügis vist armastab ka suve nõnda palju, et küsis laenuks sooje kraade ja päikesepaistet! Ilmad on lihtsalt niiiiiii võõõõrrrattuuuud! Noh, eks kerge tuuleiil ja jahedus piilub ka vahest, aga seda ei pane üldse tähelegi. Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik! Miks? Polegi konkreetset põhjust. Lihtsalt on selline tunne, et kõik on nii hästi ja tore. See hea tunne ja positiivsus on jälle tagasi, mis alati. Tahaks ainult koguaeg naeratada ja teisi ka rõõmsaks teha. Okei, farmakoloogia koputab koguaeg kõrva taga ja tuletab end meelde, aga.. ma õpin ja püüan. Eks. Ja noh, kui kool nüüd KORRAKS, hästi, hästi korraks kõrvale jätta, siis on kõik muu niiii hästi. Kohe nii hästi, et annaks killuke kõigile oma õnnest, sest ma reaalselt tahaks, et igaüks mu lähedane ja mitte lähedane oleks positiivsust täis,