Elan hetkes
Hei, hei, hei armsad!
No nüüd on küll see hetk kui ma võin öelda, et KÕIK. TÄITSA KÕIK. Esimese aastaga. Ma isegi ei mõtle hetkel uuele õppeaastale, sest olen praeguseks momendiks mõtlemise maha jätnud (ja tegelikult midagi erilist mõelda polegi, sest september on kool, oktoobrist- novembrini olen haiglas kliinilise õendus I praktikal, detsember- jaanuar koolis, ning alates veebruarist kuni juunini jälle haigla praktikad- sisehaige õendusabi, kirurgilise haige õendusabi, geriaatriline õendusabi).
Kuid see aasta.. tehtud!
Õendustoimingud I, II
Rahvatervis
Anatoomia
Füsioloogia
Ergonoomika
Erialane inglise keel
Ladina keel
Psühholoogia
Pedagoogika
Filosoofia
Eetika
Õenduse alused ja tõenduspõhine õendus
Esmaabi
Terviseedenduslik projekt
Farmakoloogia
Terve mees ja naine
Terviseergonoomika
Normaalne rasedus, sünnitus ja puerpeerium
Lapse tervis
Vananemine ja eaka tervis
Sissejuhatus kliinilisse õendusesse
Erialane vene keel
Vaatluspraktika Tartu Ülikooli kliinikumis- lastekirurgia
Vaatluseksursioon Quattromed HTI Tartu laboris
Eaka praktika Tallinna Mustamäe Sotsiaalkeskuses
Lapse praktika Tallinna Haraka lasteaias
+ valikaine: Patsiendi ohutus. No nii rõõmus praeguseks hetkeks, kuigi õppimise ajal oli vahete vahel tunne, et ei.. enam ei jaksa, ei taha ja ei jõua. Nagu näha, isegi kui on raske, siis suure tahtmise juures alati saab ja jõuab!
Eaka praktika läks hästi. Kui lastega töötamise puhul on energia andmine vastastikune, siis vanuritega küll mitte. Ainult annad. Kuid üks asi on sarnane- kõik on nii erilised. Mul olid enamus patsiendid vene rahvusest ja usun, et see on suurim põhjus, miks ma tunnen, et isegi eakad inimesed tunnevad elust rõõmu. Vaatmata oma haigustele ja probleemidele suutsid nad ikka alati naeratada ja häid sõnu lahkumisel soovida. Kuna ma olin praktikal päeva-/sotsiaalkeskuses , siis minu põhiline tööülesanne oli klientide koduvisiidid. Tegevusi oli seinast seina ja muidugi tekkis ka ootamatusi, aga arvan, et sellised juhtumid on pigem huvitavamad. Kahe nädala jooksul olid mul põhimõtteliselt ühed ja samad kliendid. Nende hulka kuulusid nii füüsiliselt terved inimesed ent vaimsete probleemidega (dementsed, skisofreenia all kannatavad jm) kui ka insuldi tagajärjel abi vajavad inimesed. Viimane nädal andsime puhkust ühele töötajale ja saime uusi külastavaid. Neist enamus olid eestlased ja ka nii armsad ning siira loomuga. Ühtmoodi hinge pugesid nad kõik, eriti üks armas 93. aastane naine, kelle juurde ma läksin alati ootusega. Füüsiliselt iseenese jaoks selline töö polegi nii keeruline, aga vaimselt ja psüühhiliselt mõjutab küll. Kui midagi patsiendi juurde minnes on teistmoodi temaga, siis on sellest kohe aru saada. Vähemasti minule jõudsid sellised momendid küll kohale ja võtsid endki elu üle mõtlema. Näiteks üks naine küsis ühel päeval, et mis kuupäev on: no 9. juuni. Aga mis aasta? 2015. Oi, oi.. miks mind nii kaua on siia vaja.. ta on aastast 1922.
Aga oma armsate patsientide kõrval suutsin ma muidugi kõike muud ka teha.
27. mai õhtul läksin Puurmani, 28. pidin Tartus korteris käima ja juba Tallinna tagasi (PS parim osa selle kõige juures on ikka koduste nägemine).
29. mai olin Armin van Buurenil, show oli vinge ja seltskond ka, mingi aeg hüppasin taksole, kodus kiire riidevahetus ja juba olin Vilde teel :D Kerged kihisevad veel ja leidsime end Butterflyst, aga kuna seal oli niiii palju rahvast, siis tegime paar tantsu ja läksime Venusesse. Kuigi ma olin ennem seda juba 2-3 korda Venuses käinud ja seal on vanusepiirang 21+ siis said turvamehed mind jälle kiusata, et: "Sa oled ju veel 20..". :D Hommikul jõudsin koju, magasin end välja ja juba ruttasin tagasi Vildele ja sealt koos Liisu ja Renega Route13sse, saime teistega kokku ja põhimõtteliselt leidsime end j ä l l e Venusest, aga viimasel hetkel mõtlesime ringi, et ahhh lähme ikka koju ära.. organism vajab ikka puhkust kah :D
_ Route13s on üks mega äge juhataja. Igakord kui seal käime siis ta on selline rõõmus ja seltsiv. Käib ringi ja suhtleb klientidega. Istusime siis Liisuga suitsuruumis ja ta just tuli ka sinna, suhtles jälle inimestega ja tegi nalja. Üks moment pöördus siis minu poole: "Wow, what a smile." Naeratasin ja punastasin siis (või nagu patoloogias õpitu puhul öelda: mul tekkis arteriaalne hüpereemia XD love school). "Are you looking for a job?" "Not at the moment" Andis siis oma visiitkaarti taskust: "If you change your mind.." Lõpuks ütles veel, et tule kasvõi klientidele naertama kui muud ei taha :D Rääkis veel oma teisest baarist ka ja lõpuks olin ma nii meelitatud, et mõtlesin, et elu on ikka ilus küll ju :D
30. mai käisin vennalapse esinemist Võimlemispeol vaatamas Pirita velodroomil. Selline nostalgia hetk tekkis kohe ja tuli oma Kalevimängude võimlemispidu meelde, kus Kaitseliidu all The Suni muusika saatel esinesin, aasta oli siis 2012 vist :D
Ja siis jõudis kätte üks kaunis päikesepaisteline 2. juuni. Üks mõttekäik senisele: Aitäh, aitäh, aitäh! Mis saaks olla parem kui ärkad hommikul kell seitse teadmisega, et 20minutit tagasi said 21! Seekordne sünnipäev on küll erinev eelnevatest, ent iga õnnitlus tegi meele nii rõõmsaks. Iga ilus sõna tegi mu naeratuse veel siiramaks. Iga õnnesoov facebookis, meilil, telefonis on minu jaoks väga suure tähendusega. Vaatan ja mõtlen, et kas tõesti on minu elus nii palju armsaid inimesi. Ma olen lihtsalt nii nii õnnelik ja lausa niiiiii õnnelik, et igaühele annaks osakese oma õnnest, et kõik teised mu ümber tunneksid seda sama! Võtke ja naudige, armsad!
Minu jaoks oli uskumatu kui palju tuli faceooki õnnitlusi (olgu tänatud see facebook meeldetuletuste eest eks), kirju personaalselt koos ülikauniste sõnadega ja niiii palju sõnumeid telefoni, millest umbes 8 olid numbrid, mis mul ära ei olnud salvestatud, seega ma ei teadnud, kes need armsad inimesed on, aga aitäh, aitäh sellegipoolest.
_ Selle aasta sünnipäev oli lihtsalt 99% erinev 20. aasta omast. Esiteks juba seetõttu, et mingit pidu ma ei korraldanud, sest ma kodust ja sõpradest eemal olen. Taunot ju ka ei ole enam, kes eelnevad 3 aastat on olulist rolli mu sünnipäeval mänginud, sõbrad ja pere olid eemal (aitäh, et vähemalt vennafamily olemas oli). See ainus 1%, mis oli eelmise aasta omaga sarnane, oli Liisu, kes minuga selle õhtu veetis. Juhuu.
Kõige meeldejäävam moment oli ilmselt see kui vennanaine mu välja kutsus korraks. Läksin siis oma maja ette ja mingi kutt vaatab lilledega vastu. Sain kohe aru, et perelt. Andis asjad üle, soovis kõikke parimat ja siis ma juba olin peaaegu pisarates "Mhh emmeee, mis sa tegiiiid." Tulin tuppa ja kui kaarti avastasin kimbu vahelt siis olin nagu kolme aastane, kellelt kommid on käest võetud. Pisarad jooksid. Natuke kurbusest ja rohkem õnnest, et mul on olemas niiiii armsad inimesed. Aitäh!
Ja sünnipäeva õhtul jõudsime JÄLLE Liisuga korra Venusesse. Läksin siis sisse ja turvamees juba muigas, et noh, sünnipäevelaps. Hakkasin siis oma jakki ära andma garderoobis hoidjale kui ta ütles, et: "Noh, sünnipäev on sul nüüd jah." Mul oli nagu whaaaaat, sa mäletad mind või. Nii armas ikka. Kui sealt suht ruttu ära läksime, siis ta veel ütles, et tule peale ühte ikka tagasi tsekkama, et äkki siis rohkem rahvast ja puha.
Üleüldse tänan kõiki, kes mulle õnne ja parimat soovisid (PS teine asi, mida peale õnne sooviti oli armastus, see vist tähendab, et mu semud ümberringi arvavad, et sellest on mul puudus?.. Oioi :D). Aga kuna ma olen nii ehk nii maailma õnnelikum tüdruk, siis tõesti annaksin igaühele teist osakese oma õnnest, et kõik kõik kõik inimesed oleksid rõõmsad ja elu oleks õnne täis!
5. juuni õhtul sõitsin korra Puurmani, tähistasime Alo sünnipäeva ja järgmise päeva hommikul olin jälle teel.. bussiga.. 9.30.. 2,5h.. päike.. eelmise õhtu siider.. Uh.
6. juuni oli siis see oodatud Dream holi ehk värvifestival. Alguses kohale jõudsime, siis tekkis selline mõte, et.. Kuhu me nüüd tulime..? Lapsi ja teismelisi oli nii palju lihtsalt. Lõpuks hakkas ikka õllepurgiga ja vähe vanemaid inimesi ka kogunema :D Üldiselt oli päris vinge üritus, aga teist korda ei läheks enam. Hiljem jalutasime veel mere ääres ja tegime õhutul grilli. Max suvi.
Viimane praktikanädal venis ja venis.. ilmselt seetõttu, et see tunne, et kool hakkab kohe uuesti oli nii.. nojah :D
15. juuni oli kliinilise keemia ja patoloogia korduseksam. Tunne oli nii hea peale eksamit, sest siuke mulje jäi, et ma ainult kirjutasin ja kirjutasin ja teadsin kõike.. ja vist teadsingi: kliiniline keemia: 74p patoloogia: 85p Kokku: B. Peale selle sain veel viimaseid praktika dokumente täita, mõned kodutööd ja 17. juuni (täna) oli koolis projekti, praktikate ja psühholoogia tagasisideseminarid. Homme võtan esimese päeva, mil ma lihtsalt terve päev lebotan ja puhkan! Kohe, kohe avan emmega shampa, et esimese aasta lõppu tähistada.
Reedel, 19. juuni lähen familyga Otepääle lõpetamisele. 20. juuni teeme oma jaanidega algust ehk Põltsamaa lossihoovi jaanimöll.
Ja nõnda see kõik siis lähebki. Kool läbi, suvi käes, nädalavahetus mööda saata ja juba ongi õige jaanipäev, ilmselt seegi aasta Pühajärve.
Viimane praktikanädal venis ja venis.. ilmselt seetõttu, et see tunne, et kool hakkab kohe uuesti oli nii.. nojah :D
15. juuni oli kliinilise keemia ja patoloogia korduseksam. Tunne oli nii hea peale eksamit, sest siuke mulje jäi, et ma ainult kirjutasin ja kirjutasin ja teadsin kõike.. ja vist teadsingi: kliiniline keemia: 74p patoloogia: 85p Kokku: B. Peale selle sain veel viimaseid praktika dokumente täita, mõned kodutööd ja 17. juuni (täna) oli koolis projekti, praktikate ja psühholoogia tagasisideseminarid. Homme võtan esimese päeva, mil ma lihtsalt terve päev lebotan ja puhkan! Kohe, kohe avan emmega shampa, et esimese aasta lõppu tähistada.
Reedel, 19. juuni lähen familyga Otepääle lõpetamisele. 20. juuni teeme oma jaanidega algust ehk Põltsamaa lossihoovi jaanimöll.
Ja nõnda see kõik siis lähebki. Kool läbi, suvi käes, nädalavahetus mööda saata ja juba ongi õige jaanipäev, ilmselt seegi aasta Pühajärve.
Pildis:
Nautisime esimest õhtut maal õdedega, kui koju jõudsin:
Käisin katsetasin vee ära juba :O nii soe oli!
Ja ongi nõnda, et ma olen ikka tohutult õnnelik. Jah, vahest tunnen puudust teatud tunnetest ja unistan võimatust, aga inimene ju tahab ikka ja alati rohkemat kui juba olemas on. Sellegipoolest, suvi ja kaks kuud puhkust on ees (kuigi mul on plaan tööle minna, et emme-issi käest ei peaks Weekendi jaoks raha küsima), aga kui teha midagi meeldivat, siis see on ju ka nauditav ja kõik, mis on seotud suvega, on nautimist väärt! Saadan kõigile miljonid kallistused ja head soovid, et igaüks saaks olla nõnda õnnelik, kui süda seda tahab!
Ja ma pean ikka veelkord ütlema, et ma ise olen nii nii niiiiii õnnelik praegu. Kaks-pool kuud puhkust ja suve nautimist! Loodan siis ikka tööle saada ja nii palju kui võimalik vabatahtlikuna abiks üritustel olla. Ohhhhhhh ilus, ilus, ilus elu!
Kõigile teile kõige kaunimat juunikuud, õnnestumisi kõikides tegemistes ja nautige hetke, millest olete!
Kõigile teile kõige kaunimat juunikuud, õnnestumisi kõikides tegemistes ja nautige hetke, millest olete!
Love you all,
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar