NAERATUSEGA LÄBI ELU

Tsau armsad, kuna praktika võtab hetkel suurima osa minu ajast, otsustasin vahepeal ühe kerge kokkuvõtte teha. Alguses mul ei olnud mingeid ootusi, sellesmõttes, et ma e i teadnud mida oodata. Aga... amazing! Ma ei tea kuidas seda tunnet, mis need päevad minus tekitasid, kirjeldada. Põhimõtteliselt on seni olnud minu päikeseks mu väikevend- Marten. Lasteaias olles oli neid päikeseid lausa terve lasteaia täis! Peale selle, et mu enda rühma lapsed mind ootasid, ootasid teised ka. Terve selle kolme nädala jooksul ei olnud kordagi päeva, mil ma oleks tundnud mingisugust negatiivset emotsiooni (ainult väsimus). Kogu see energia, mis lapsed edasi annavad on uskumatu. Ja võin käsi südamel öelda- varem ma arvasin, et lasteaiaõpetaja töö on kerge, mis see ikka ära ei ole- nüüd on minu austustunne nende suhtes kasvanud nõnda kõrgeks kui on Mount Everesti tipp. Nii kui astub majja sisse esimene laps, nii langeb õpetajate õlule suur vastutus. Koguaeg peab jälgima kõiki, koguaeg peab igaü

Sau, sauuuu armsad Te ei kujuta ette ka, mis rahulolev tunne mind valdab! (nagu pildil) Peale selle, et väljas on niiiiiii mõnus, on selleks aastaks kool põhimõtteliselt läbi- eksamid ja arvestused on hetkeks tehtud. Wuhuuuuuu. Pingelangus on tohutult suur. Aga... Tegelikult on esimese aasta üks hirmutavamaid, samas loodetavasti vingemaid, kogemusi ju ees. 4ndast maist algab praktika. 3nädalat ''Lapse praktika''t ehk olen pisikeste nööbikeste päralt ning järgmised kolm nädalat ootavad minu hoolitsevat suhtumist ja tegusid ühe sotsiaalkeskuse kliendid. Oodata on paljut. Hetkel on hull pakkimine käsil, nii palju oleks ju vaja kaasa võttaaaaa.... Ja plaane on maiks ja juuniks juba nii palju tehtud! Olgu, töö tööks, aga sinna juurde ju peab lõbu ka käima! Esiteks, olen ma nagu nii rõõmus, sest ma sain teada, et Liisu tuleb ka Tallinnasse praktikale (mida veel elult tahta :D). Teiseks, ma saan selle aja veeta oma venna perega ja nad on minu jaoks nagu teine