NAERATUSEGA LÄBI ELU

Hei armsad, nüüd on asjad nõnda, et ma olen viimased kuu-pool olnud täielikus masenduses. Jah, ma lihtsalt e i viitsi midagi.. Ma ei viitsi õppida, ma ei viitsi kooli minna, ma ei viitsi oma muude kohustustega tegeleda, ma ei viitsi inimestele tähelepanu pöörata. Et mitte põhjuste kohta seletusi anda, võib selle vist uhkelt kevadväsimuse kaela veeretada? Lihtne. Et kõigest võitu saada, otsustasin, et mõtlen asjadele, mis mind naeratama panevad või tundma rahulolu. Ma kirjutan uuest aastast nii tihti kui võimalik, ühte pisikesse märkmikku (mille mu armas Marilin mulle kinkis, ise ta on praegu sõjaväes (et musklit kasvatada ja reservi tulles mulle turvamees olla:)) sõna/lause/ või midagi, mis iseloomustas möödunud päeva. Ma olen mõndasi lugenud. Näiteks on seal ''Sitt päev'' või kohe paari päeva pärast 21.02  ''Stig ja Elina- Eesti laul 2015! Olen rõõõmus!!!!''. Mõne kuupäeva juurde olen südameid joonistanud ja muidu imelikke sõnu: böö, õppida, õpp

    2011. a Ma mõtlen, et hullumoodi suur vajadus on kirjutada midagi. Aga huvitavat ei ole.  Kõik on ikka nõnda nagu nädal, kuu või paar tagasi.  Tegelikult vist ikka natukene on huvitavat ka. Päike on ja kevad on ja rõõmsad inimesed on! Ja mulle tundub, et muud ei olegi vaja. Eks? Tegelikult üht oleks küll vaja. Aega. Ma mõtlen, et märtsi keskpaik.. JUBA. Kuhu kiiret on?  Võiks olla nõnda, et kõigil on teatud kordi aastas kui saab aja seisma panna. Nagu täiesti stopp. Lihtsalt olla ja nautida. Sest millegipärast on kõigil koguaeg kuhugi kiire. See, teine ja kolmas asi ootavad tegemist. Jah, ma tean. Mul on ka nõnda. Aga ikka ma lähen istun päikese kätte aknalauale ja mõtlen ja unistan.. Mulle nii meeldib mõelda igasuguseid huvitavad mõtteid. Asjadest ja teistest inimestest. Loota ja unistada. Isegi kui unistused ei saa tiibasid, on nad olemas. Minu mõtetes ja peas. Ja olla olemas nagu ongi ju oluline? Eks.  Ja kuna ma olen täiega olemas