2014

Hei kallid,

ja ongi aasta 2014 käes! Loodan, et see tuleb just niisama värviline, kui number minu esimeses lauses.

Kuid pilk möödunud aastale..

Mida meenutan aastast 2013? 

Võiksin öelda, et aasta 2013 oli üks meeldejäävamaid aastaid üldse. Kõik see, mis oli.. Kõik need uued kogemused, uued tutvused, minu 12. klassi lõpetamine, minu suvi kõige kallima sõbrannaga, minu nii öelda uus algus sügise näol ja nii edasi ja nii edasi.. 

Aasta algus ei olnud just see, mida inimene oma uuelt aastalt ootaks. Oli kurbust, pisaraid ja pettumist enda jaoks olulistes inimestes, aga kes tahab halba meenutada selle kõige hea kõrval, mis aasta 2013 minu jaoks kaasa tõi? Kõik hakkas ülesmäge minema hetkest, mil hakkasin uskuma iseendasse ja Kati öeldud lausesse (Igaüks on oma õnne sepp), mille ta minu 2012. aasta viimase postituse alla kirjutas. 

Aasta algusest algas tihe õppimine, sest aprillis lõppes kool ja tuli juba esimene riigieksam, eesti keel, milles ma sain 89 punkti. Tulemus, millega ma olen enam kui rahul. Seejärel juba teised eksamid, ühiskond 75 punkti, minu koolieksam kirjanduses, millega seoses lugesin läbi umbes 25 raamatut, õppisin eesti kirjanduse ajaloo kohta, inim este kohta, kes on kirjandusse nii palju panustanud ja nii edasi, kõik, mis avardas mu silmapiiri. Maikuus nautisin juba soojasid suveilmasi ja ootasin pikkisilmi oma lõpetamist. Lõpuks jäi see 12 aastat selja taha. Mida ma hetkel tohutult taga igatsen, eelkõige oma klassi ja õpetajaid. Lõpetamine oli nii liigutav, kui palju ilusaid soove, kingitusi, lilli ja sõnu.. 

Suvi oli M E E L E T U. Ma võiks selle kokku võtta ilmselt ühe nimega- Meriliis Kull. Lihtsalt imelisim sõbranna, kes ühel tüdrukul olla saab. Kõik meie peod, päikese nautimised, töö tegemised, vabatahtlikud üritused ja trippimised. Ja sellest kõik jäänud mälestused. 

Sügis algas minu jaoks oodatust erinevalt. Alates septembrist sai minust tööinimene, mitte enam õpilane. Otsustasin, et proovin midagi muud. Ja see, et ma läksin tööle, oli parim otsus, mis ma sain vastu võtta. Tänu sellele kohtasin ma üht kõige vingemat tüdrukut, Marilin, Sa oled imeline! Ja muidugi kõik need kogemused ja õpitud oskused, uued inimesed ümberringi jne. Muidugi lähen ma selle aasta sügisest edasi õppima, sest nagu paljud elukogenud inimesed on öelnud: ´´Kui jätad pärast gümnaasiumi aasta vahele, teeb see head, kui juba kaks aastat, ei suuda enam õppimise juurde tagasi pöörduda.´´ Muidugi on mul omad erilised soovid ja unistused ja kõige selle poole ka püüdlengi. 

  Kui te millestki unistate, siis julgege seda teha suurelt, sest te tõesti ise, igaüks, oletegi iseenda õnne sepad. Mina tean. 

Eelmise postituse lõpetasin sellega, et ärkaisn 25 detsemberi hommikul, pakkisin asju kruiisiks ja olingi valmis Tallinna poole teele asuma. 

 

 Kruiis oli megaaaa vinge. Lihtsalt seltskond tegi juba oma töö :D Esimene öö laevas /Tallinnast Rootsi/ oli ääremiselt põnev. Ilmselt ei olnud laevas mitte ainsatki hingelist, kes oleks sel ööl sirgelt kõndinud :D Laev reaalselt loksus nii, et tantsupõrandal veeresid (püstijalu muidugi) kõik inimesed korraga platsi ühest äärest teise :D Omamoodi huvitav kogemus tantsimiseks ja viinakoksi nautimiseks samal ajal :D Teine öö/Rootsist Tallinna/ oli juba rahulikum, ent pidu rajum :D Rootsist ma midagi väga omale ei ostnud kuna nägime Tallinnast minnes sadamas üht poodi, kus oli megaaa odav kaup (Riin nägi üht kotti, mis maksis 9euri), kuid sel päeval oli pühade tõttu see suletud ja otsustasime tüdrukutega, et jätame raha selle poe jaoks. Tallinna jõudes selgus tõsiasi, et see kuradi kott oli ainus asi, mis seal odav oligi :D:D:D  Niisiis jäid minu ainsatakse ostudes H&Mst üks mõnus karvane pusa armsa lipsuga, sinine sitsisatsi kleit, kaks ripsmetušši ja iPad´i kott õele. Sealt ülelennu poest sain kaks paari kõrvarõngaid õele ja ühe ridiküli. 

Tallinna jõudes otsustasin lõpuks, et jään sinna, jooksin linnaliinile, pugisin venna juures kõhu täis ja läksin magama, kuna olin üksi. Ärgates olid kõik juba kodus ja venna grillis rahvaga väljas, kuna tal oli sünnipäev. Hea mõnus 27. detsember väljas grillida, kui tunne on, nagu oleks sügis :D 

üks hea mõnus väike pina colada Radissoni lounge´s

Koju jõudsin ma alles 31. detsember, täpselt selleks ajaks kui emmel olid toidud valmis, väike sätt ja istusime lauda, üks korralik ´´Tujurikkuja´´ ja semude juurde teele. 

Jaanuar on juba poole peale jõudnud, töögraafik on tihe, kuid selle kõige kõrvalt leian aega ka sõpradega koos olemiseks. 

1o. jaanuar käisime Liisu, Rene ja Taaviga cts möllutamas. Otsus tuli nii hetkega, aga pidu oli mahe :D Terve nädalavahetus kulus taastumiseks, et esmaspäevast uut töönädalat alustada. Mis ostus äärmiselt väsitavaks. Tegemisi oli nii palju, et ma ootasin pikisilmi reedet, et koju saada. Aga ega ma siis ka puhata ei saanud :D 17. jaanuar läksime Kinnu, Allari ja Kaidoga Tartu, kus me Kristiinaga läksime Triinu juurde, väike sätt ja again sammud ct poole teele :D Sellist pidu polnud ammu olnud :D Me rokkisime Riinu ja Kinnuga ikka hommikutundideni :DDDD 

 Minu kullakesekeseeeed

Väike oma fotoshoot :D:D

 

 Kaido & Kristiina                          Me niisama kallistamas :D

15. jaanuar täitus minu suuuur suuuuur suuuuuuuuur unistus. Käisin lõpuks oma tattood tegemas. Muidugi käis Kristiina minuga kaasas, sest ilmselt oleks ma muidu end täis lasknud. Aga emotsioonid pärast seda? MA TAHAN VEEL. Kõige vähem oli selle tattoo tegemine minu jaoks valus ja kõige rohkem mõnus. Lihtsalt.. kogu see õhkkond salongis, need tegijad ja.. minu sammud suunduvad sinna tagasi ja usun, et õige pea :P

Viimasel ajal on kõik minu ümber nii positiivne. Tunne on lihtsalt nii hea. Inimesed tunduvad nii rõõmsad ja siirad. Eriti teeb minu tuju alati heaks meie restorani peakokk, Elle. Ta ikka ja alati ütleb täiesti ootamatul hetkel mulle köögis kui kena ma olen ja kuidas mulle end ikka kaunistada meeldib jne. Alles täna tööl olles ta mainis, et nägi mind Taskus ükspäev ja vaatas juba kaugelt, et kes see ilus tüdruk on.. :) See on niiii armas ja alati on suur rõõm juba tänu temale tööle minna :) Ja muidugi Marilin :)

Jaanuar /siiani/ pildis:

 Käisin omale üks pühapäev uut läpakat ostmas. Noh, tegelikult oli see emme äkkidee, kuna Raul enda oma mulle eelmisel pühapäeval Tartu kaasa ei tahtnud anda :D Selline armas ASUSe oma ta sai.

 Säran, sest põhjust on küllaga!

 

Igavus Tartus ja kvaliteet on suure kontrasti lisamisel kaamerale parim sõber.

Ja muide, meie Marten kõnnibki! Täitsa ongi nii, et kui ma koju reede õhtuks jõuan, ta tuleb ja ISE kõnnibki mulle vastu!!! See on niiiiiiii uskumatu. Ja see, mis komöödiat ta meile seal kodus korraldab.. Ma lihtsalt armstan seda pisikest päikesekiirt niiii väga palju! 

Tundke elust rõõmu, leidke halva kõrval head ja armastage seda, mis teil on! 

Angelika