2013

Hei!

Esmalt soovin Teile kõigile ilusat uut aastat! (Kuigi enam vist ei tohikski..) 

Aga pean tõdema, et aasta ei alanud minu jaoks ootuspäraselt. Päevades on olnud kurbust, valu ja pettumist enda jaoks väga olulistes inimestes. Aga raskused ongi meie elus ju selleks, et neid ületada. 

Nüüd on juba kool alanud ja õppimine käib suure hoolega. Noh, põhimõtteliselt.. Järgmiseks pühapäevaks pean ma oma eksamivalikud ära tegema. Olen siiani kahevahel- kas bioloogia või ühiskond.. Mida teha? Eks pean üksipulgi kõik läbi mõtlema ja otsustama, kumb on mulle kasulikum ja vajalikum. 

Täna ÕE koosolekul olles ja teise poolaasta tegevusplaani paika pannes jäin mõtlema, et ops, varsti ongi ju juba veebruar siis märts ja vaheaeg. Vaheajalt tulles on meil põhimõtteliselt kool läbi. Tutipidu, koolikell ja siis juba eksamid. SUVI!! Sa oled ju varsti meie juures?! Okei.. reaalsusesse. Järgmine nädal lähen kehalisse suusatama.. ei meeldi. Otsustasin, et igaksjuhuks võtan oma suusad kaasa, no nii igaksjuhuks :D

Aa, üleeile lugesime eesti keeles ühte Karl Martin Sinijärve teksti ''Jorss ja demokraatia''. No ammu polnud midagi nii head lugenud, kui Tõde ja õigus välja arvata muidugi :D. See kuidas kirjanikul on vaba voli öelda, mida hing ihkab, president või ajakirjanik ju seda teha ei tohi, isegi kui vahest tahaks. Ja mul on täpselt sama tunne mõnikord. Tahaks lihtsalt öelda kõike, mida arvan, aga paratamatus on see, et valel ajal ja vales kohas suu lahti tegemine maksab teinekord karmilt kätte. 

Aga kui nüüd kõik see kool ja õppimine selja taha jätta siis.. Täna oli üle pika aja minu jaoks hea päev. Liisu, Kati ja Riin lihtsalt ühe kõva leiva pärast suudavad mitu tundi tuju üleval hoida :DD Ei tegelt on nii, et ma pean tunnistama, et ma oman kõige paremaid klassiõdesi ja sõbrannasi. For real! Nii lihtsalt on. 

Ja mis veel rõõmsaks teeb on see, et homme on juba neljapäev! Ja ongi nädalalõpp käes. Uskumatu. Ja kuna ma olen täna nii rõõmus olnud siis ikka pidi midagi kurba ka juhtuma. Nimelt üks eesti rahvusest blogija, Kärt Krikmann, (kolis 2005 Itaaliasse) kirjutas juba aprillis, et tal diagnoositi munasarjavähk. Läbi suve ja sügise kirjutas ta oma blogis enda võitlusest sellega. Sügise lõpus kirjutas kuidas ta tunneb end paremini ja loodab, et kõik saab korda. Enne jõule tuli ta Eestisse oma lähedaste juurde ja ta tervis halvenes. Viimased nädal või paar postitas ta kallim uudiseid Kärtist tema facebooki leheküljele ja täna võis sealt leida lause: ''Today Kart leave this life. Her soul, her positivity 'will remain' forever in our hearts.'' Ma ju ei tundnud küll inimest isiklikult, aga olin pea aasta jälginud tema tegemisi läbi blogi. Lihtsalt uskumatu, et sa loed pea igapäev inimese elust, tema tegemisest, rõõmudest, muredest ja ühel hetkel sa enam seda teha ei saa, sest inimest enam pole.. Lihtsalt ei ole. Kahju, et Jumal võtab meie seast noored inimesed. Iga inimene onju kellelegi oluline. Aga paratamatus on see, et inimese elu on nii habras ja meil kõigil on oma saatus määratud. 

Ja soovingi, et teil kõigil läheks kõik hästi ja, et te peaks lugu oma lähedastest, oleksite nendega hoolivad, sest iial ei tea, mis võib juhtuda. 

Ilusat jaanuari Teile! 

Angelika