2023
Hei, mu armsad! Minu aasta 2023 on olnud üks suur tohuvapohu, emotsioonide virr-varr. Palju rõõmu ja head, saavutusi ja õnne, aga seda kõike varjutamas depressioon. Aasta esimesest kolmveerandist kirjutasin kahes eelmises postituses. "Kõik, kõik on uus, septembrikuus" tõi tegelikult palju pisaraid, stressi ja haavatavust. Minu jaoks on raske olnud see üleminek, mis on olnud Tartust Pärnu kolimisega. Minu viimase kümne aastaga ülesehitatud elu jäi sinna. Mu pere ja sõbrad jäid sinna. Tartu linnana on minu süda. Maja ehitus nõuab finantsi, tohutut finantsi. Kuna me ehitame maja oma jooksvatest kuludest st meie kahe palgad, siis peab Kristo olema veel Soomes, sest sealne palk võrreldes Eesti omaga on paratamatult suurem. See eemalolek lihtsalt tapab. Ma ei mõista kuidas inimesed niimoodi aastaid suudavad. Harjumus? Minu jaoks on see väga raske ja seetõttu, kogu selle kurbuse, stressi ja emotsioonide all ei suutnud ma enam toime tulla ja loobusin oma sügisel Pärnus leitud töökoha