Aeg on mu suurim vaenlane
Nonii...
´Hei, mu armsad!´ asemel võib julgelt kohe kirjutada, et jeeeesssukeeeee.. viimati ma jõudsin siia midagi kirja panna september 2021. 5 kuud. Suhteline aeg eks? 😀
Elus-eneses-töös on muutusi olnud hulga. Vahest isegi liiga palju, et vaimselt 100% "reel püsida" ja selle taga võib natukene peituda ka põhjus miks see viimane postitus on aset leidnud just viis pikka või lühikest kuud tagasi 😀
Seda ma võin küll öelda, et oktoobris ma kuuske püsti ei pannud 😀😀 Novembris panin. Võib-olla esimene november? Aga see ei olnud oktoober! 😀 See oli vastus mu viimases sissekandes olevale lõpuküsimusele, et kas oktoobris oleks okei kuusk üles panna 😁
Kuida siis.. kulgeb?
Vahetasin tööd.
Jep.
Jälle.
Aga ma olen praegu nii õnnelik. Vahepeal pidin ´kolistama´ neid ämbreid, mis ei olnud minu jaoks, aga hetkel olen ma tõsiselt niiiiiiiii õnnelik ja rahulolev. Ma tulen i g a jumala päev tööle hea tujuga. Ma olen kohas kus ma sain pereõena nö alguse, lihtsalt teine perearst. Mu kolleegid on megad! Nii lahedad, armsad, TARGAD, intelligentsed, haritud.. jeeesus kuidas ma sellist seltskonda armastan kus inimeste iga sõna suust on puhas kuld! Töökoormus on nagu ta on, aga ma sellel teemal ei peatu, sest ma keeldun tööga seotust rääkimast kui ma ei asu oma töökabinetis 😀 Sest seda on niigi palju ja kõik on üle pea, mõistuse, tervise ja vaimse maailma kasvanud. Ennekõike meie armsa covidi tõttu. Aga elame hetkes, eks? Kõik juhtub põhjusega, nagu ma armastan öelda.
Elan üksi. Põhimõtteliselt 😀
Kogume Kristoga oma kodu jaoks raha ja kui kaks inimest peavad oma eemsärgi nimel kõike tegema kahekesi 0-st siis teinekord tuleb teha ohverdusi. Meie ohverdus on hetkel koosolemise aeg. Üks ühes riigis, teine teises. Numbrid mängivad rolli, mis siin ikka. Raske on, kurb on, keeruline on, aga me tuletame üksteisele ikka pidevalt meelde, et mille jaoks. On selliseid emotsionaalsemaid hetki ja vähem, aga mõte OMA KODUST... Ja kui sa teed inimesega midagi ühise eesmärgi nimel siis lähed igast s'tast läbi. Kristo muidugi on selle asja juures see tugevam osapool 😀 Mina kaksiku tähemärgis sündinuna ikka suudan ühte päeva mahutada nii "Ma kujutan etteeee kuidas ma meie kodu sisustan ja kuhu see lillepott läheb mida ma poes nägin ja kuidas ma teepakid nendesse ägedatesse karpidesse mahutan ja.." ja "MA EI TAHAGI ENAM SEDA KODU, MA EI TAHA ÜHTEGI ASJA MIS SELLEGA ON SEOTUD JA MA EI TAHA, ET SA ÄRA OLEKS"... teate ju küll 😀😀 ja siis tuleb see noormees Koik oma kaalude rahulikkuse ja tasakaalutlusega "nuta ja karju ja räägi kõik südamelt ära ja siis lähme eluga edasi" . Jep 😂 Ainult natukene veeeeeel... jah natukene veel (teate seda Trafficu laulu- natukene veel, seda tuleb lugeda selle viisiga siis saab õige vibe kätte 😋😀). Niiet - oota natukene veel oota natukene veel.. kõik, mis juhtub peab juhtumaaaaaaa.. (juhuks kui sa ei tea siis - TRAFFIC- NATUKENE VEEL) Ole lahke, sõber! ❤😎
Need vist on kaks põhilist asja mis siia vahepeal mahtunud on. Ja tegelikult ju töö ja kodu rütmis elu üldiselt lähebki. Momendil see sotsiaalne elu on nagu ta on viimastel kuudel, eriti selle aastanumbri sees.
Mingid põhilised olnud asjad kuudesse mahutatuna:
Oktoober 2021 - megalt sünnipäevasid. Sh sai Kristo 27. Tegin talle üllatussünnipäeva parimate semudega. Ta teadis koguaeg, et me kahekesi lähme õhtusöögile Villa Ammendesse. Takso tuli järgi siis sidusime silmad tal kinni ja tiirutasime, et ta aru ei saaks kuhu sõidame. Kui kohale jõudsime tulid kõik sõbrad välja ja hakkasime talle laulma sünnipäevalaulu ja silmaside võeti eest. SEE NÄGU 😁😁 ma ei tea kas ma olen korraga kellegi silmis näinud rohkem rõõmu, õnne, üllatust ja hämmingut korraga 😁 Kuna laulmise alguses oli tal veel sall silme ees siis küsisime ka, et said häältest aru, et meie oleme? Ta mingi "ei, ma arvasin, et Angelika organiseeris kogu Ammende villa töötajad laulma" 😂😂😂 yea right 😀 Kohaks oli BumBum- laud, mis oli kaetud oli MEGA. Nagu vau! Ma ikka suhtlesin paljude kohtadega ja sain hinnapakkumisi, aga kuna BumBumiga olid eelnevalt kogemused teistel siis otsustasime selle kasuks ja kõik oli tõesti 100% MEGA. Ma muidugi ilmselt olin tüütu klient ka oma soovidega ja meilisin ikka kõik asjad täpselt, palju klaase võib lauale panna, mis värvi laudlina jne.. 😓😀 Aga see naisterahvas, kes minuga suhtles oli ka õhtul seal ja kui talle tasusin kõige eest ütles, et kõik oli väga okei, et ongi hea kui inimestel on kindlad soovid. Amen!
Lisaks oli issi sünnipäev, minu päikesekiirekese (loe: väikse venna) sünnipäev, õe sünnipäev. Vana töökoht sai 31.10 seisuga otsa.
November 2021- UUS TÖÖ! Kristo läks ära. Ohtralt emotsioone millega hakkama saada.
Detsember 2021- Annemai ja Andrese pulm 💒💕 Jõulud maal ja perega 🎄🎅💖 Aastavahetus Pärnus 💫🎇
Jaanuar ja veebruar on läinud mega kiiresti. Vahest hakkab isegi hirmus kui mõtled, et just oli aastavahetus ja juba veebruar. Vahepeal seda perioodi pikendas asjaolu, et ma jäin koroonaviirusesse. Ja sa ei olnud lihtne. Mu väike koroonapäevik:
14.02 tundsin tööle minnes, et pea valutab, selline lõikav ja intensiivne valu. Peale lõunasööki võtsin valuvaigisti ja natukene läks paremaks, aga mitte oluliselt. Päeva lõpuks hakkasin juba köhtama.
15.02 köha süvenes. Olin 8h telefonis ja koguaeg kraapis kurgus, nagu keegi istuks seal kuskil ja otsustaks lambil hetkel, et "oh, teeks nüüd nii, et ta poole sõna pealt köhiks end oimetuks". Õhtul koju minnes köha aina süvenes, rääkida oli juba keeruline, sest tundus, et just rääkimine tekitas selle kraapimiseffekti neelus, mis omakorda pani köhima. Tegin mõlemal päeval antigeeni kiirteste. Negatiivsed. Praegusel hetkel ikka ülemiste hingamisteede kaebustega mõtled sellele, eriti kui töötad inimestega. Ma ise olin muidugi kindel, et ma olen lihtsalt külma saanud, sest olin enne seda korduvalt olnud nii lähedastega koos, kes said hiljem pos. testi kui ka mitmete patsienditega. ALATI jäin terveks. Ma ikka koguaeg ütlesin, et ma olengi raudse tervisega.. selletõttu ma ei osanud arvata midagi.
16.02 öösel ärkasin mega valudes üles. TERVE keha valutas. Kõikjalt. Magama jääda ei suutnud ja selline pool-unes olek oli hommikuni. Tõustes oleksin nagu eelmisel päeval kogukehatrenni teinud. Kõik kohad valutasid. Abaluud, õlaliigesed, põlved, alaselg, põsesarnad.. kammisin juukseid ja see oli põhimõtteliselt võimatu, sest peanahk oli nii valus. Kurguvalu oli nii tugev, et hirm neelatamise ja köhimise ees oli mega. Tugev mutt nagu ma olen "lähen käin tööl ära, võtan inimesed vastu ja siis tulen koju ravima" aga lõppes see kõik hoopis hommikuse kiirtestiga ja olin sama kiirelt kodus tagasi. Magasin. Nutsin. Magasin. Hakkas juba täitsa okei. Köha ja kurguvalu piinasid. Samal ööl jõudis Kristo koju, nagu ikka ammu planeeritud tulemine ja kõik liikumised-asjaajamised nädalaid enne paika pandud. Õnneks oli ta kuskil kuu enne põdenud ka covidit.
17.02 oli hommikul okei olla, käisin ka PCR testil, aga see käik võttis nii läbi. Autos hakkas nii halb ja keha muutus nagu vatitupsuks, täiesti lodev oleks. Pea lõhkus megalt. Kristo tõi apteegist ravimivarusid juurde mulle. Magasin jälle. Ärgates oli nohu tekkinud. Päev läks täiesti okeilt mööda kui ühel hetkel lamasin õhtul teleka ees ja sekundite-minutite jooksul hakkas nii kuum, keha muutus jälle ´vatitupsuks´, järk-järgult hakkasid õlad, abaluud, mõlemad põlveliigesed valutama. Selgroos tundsin iga viimset kui üht lüli, piinav. Köhimine intensiivistus ja peavalu muutus jõhkraks. Võtsin kõik rohud sisse ja läksin voodisse- selgus tõsiasi, et keha on nii valus, et pikali olek oli võimatu. Väänlesin siia-sinna ja tundsin päriselt, et ma ei jaksa enam.. halb oli olla, sees keeras, pea valutas, nina jooksis tatti ja samal ajal läksid kõrvad vaikselt lukku, köha-köha-köha, kehal oli nii kuum, aga temperatuur oli 35.2-36.2C keskmiselt. Jäin magama salvärtt näos, et kui köha tuleb on salfakas juba suu ees, kätt ei suutnud tõsta.
18.02 Hommikul ärgates olid kõrvad lukus, kõik hääled olid nagu pooludus, nohu jõhker, köhahood, kurguvalu ja MU KEHA. Täpselt selline tunne nagu ma oleks eile JÄLLE mega trenni teinud ja kõik võimalikud lihased mu kehas on piimhapet täis. Päev kulges üldiselt täiesti okeilt. Ainult köha veel kestis ja nohu läks nii hulluks, et lõpuks oli lihtsam sälvrätt ninas istuda 😂
19.02 ärkasin sellise ´paksu tundega´ peas. Ilmselt tekitas seda asjaolu, et nohu lihtsalt oli ja oli ja oli.. ma vist nuuskasin koguaeg. Nina alt oli juba katki kuigi ma olin selleks kõik teinud, et seda ei juhtuks (pehmed salvrätid, vaseliin nahale peale nuuskamist jms). Mingi hetk ütlesin Kristole, et paned tähele, köha osas on täitsa hästi? Ja reaalselt hetk pärast seda ainult köhisin edasi. Sürr. Mingi hetk läks üldine olek ka selliseks ´vatitupsuseks´ jälle.. ja siis okei. Jõhker üles-alla olemine koguaeg.
20.02- ja edasi oli pigem selline taastumine ja aeg-ajalt ´üles-alla´ käivad erinevad kaebused aeg.
Ma ju olen koguaeg selle kõige keskel olnud. Inimesed on ju mulle kurtnud kuidas nad hakkama saavad koroonaviiruse põdemise ajal, mis vaevab ja mis mitte. Ma teadsin seda kõike. Aga see kuidas keegi seda päriselt põeb ja kuidas olemine on, ausalt, selleks ei saa valmis olla. Ma siiani ei suuda uskuda, et mul see periood nii keeruliselt kulges. Veel enam ei julge ma ette kujutada, mis siis KUI ma ei oleks näiteks vaktsineeritud olnud. Kas oleks samamoodi kulgenud see kõik, kas oleks hullem olnud, kas oleks kergemalt läinud? Seda ei saa iial öelda, ega teada. Fakt on see, et ma mingitel hetkedel päriselt mõtlesin, et palun Jumal, tule ja aita. Ma enam ei jõua köhida, ma ei taha tunda seda vastikut ja kirjeldamatut (kirjeldamatut sellesmõttes, et ma ei suuda nagu iiiiaaal edasi anda sõnadega seda valu olemust, mida ma tundsin) valu. Ma tahan olla terve ja ma tahan minna tööle ja lihtsalt olla ja nautida oma ilusat elu.
Vot. Kooronapäevik.
Pildis need viis pikka kuud...
Aitäh, et lubad ja alati kannatad! 👀😂
Praegu muudab mu meele rõõmsaks see hommikune linnulaul, roheline muru, mis piilub jääkihtide alt ja asfalt, mis lume/jääga ühte sulab, et ühel hetkel ise selle alt välja sulada. Teadmine, et kevad on kohe-kohe siin tekitab äraütlemata mõnusa vibe. Liiiiigaaaa kaua juba on olnud seda pimedat aega. Meile kõigile ilmselt aitab juba? 🌞 Minu hing ja olek vajab päikest, sooja temperatuuri, rohelist muru ja toast välja minemist ilma paksu jopeta! 😁 Ja see aeg on kohe jõudmas!
Hoidke eelkõige ennast ja enda kõrvalt oma lähedasi. Tehke neid asju, mis päriselt südame kiiremini lööma panevad ja nautige enda ümber toimuvat. Kellel on hetkel elus raskemat perioodi siis ma võin IGAST oma võimalikust kogemusest öelda, et ´nii klišee kui see ka poleks- LÄHEB PAREMAKS.´ Oluline on vastu pidada ja hakkama saada. Kui on vaja abi selleks ´hakkama saamiseks´ siis julgege seda küsida. Minu süda ja hing on suured ja avatud ja täidetud niiiiiiiiiii ohtra armastusega, et ma heameelega annan tükikese sellele, kes seda vajab.. 😊
Angelika
Kommentaarid
Postita kommentaar