Üksi? Või mitte?
Vahest ma mõtlen, et kui inimese elu ühel momendil muutub olulisel määral, et kaua see eneseotsimine kestab? Pärast seda kui sügisel A.- ga suhe lõppes olen ma endale korduvalt sisendanud, et kõik on hästi, tunne elust rõõmu, sul on kõik olemas. Ja siis ma tunnengi end õnnelikult. Kuni ühel hetkel tekib mingisugune langus ja ma olen tagasi selles sügiseses hetkes kus ma üksi jäin.. Jääbki kõik nii? Või on sellises olukorras suur osa meie mõtetes kinni? Jah, kirjutamine on jäänud kõige selle keskel kaugustesse. Ma olen korduvalt võtnud arvuti lahti ja trükkinud, kustutanud, trükkinud ja... suletud ring, eksju. Viimati märtsis, vähemalt pealkirjastanud olin postituse väga usutavalt, "It's time to be happy", aga võib-olla, et nii lihtne see ei olegi? Või ikka on? Ausalt öeldes on viimane aasta üldse mu elus üks megaaaaaaaa rollercoaster olnud ja mul on kohati tunne, et ega samamoodi läheb see ka edasi.. 😀 Märts-april-mai Eriolukorra periood minu jaoks suurt midagi ei muu