Mul on üks unistus. Unistus olla õnnelik.
Kõik inimesed teevad vigu. Ühed õpivad neist, teised mitte. Ühed saavad aru, et tegu,- käitumisviis ei olnud õige, teised ei saa. Miks on nii, et need inimesed, kes on sulle kõige olulisemad, teevad kõige enam liiga? Kas sellepärast, et nende teod ja sõnad lähevad kõige enam korda? Arvan küll. Mis paneb inimesi käituma halvasti nendega, kes on nende ellu kuulunud aastaid? Täitma nende soovi, keda tegelikkuses ei tunnegi? Kas ükskord jõuab valesti tehtud otsuste tagamaad inimesele kohale ja saadakse aru, et oldi valesti käitutud? Või ongi nii, et on hulk inimesi, kes ei tunnista iial oma vigu? Uhkus? Mõjutatavus? Või ongi nii õige? Andestamine. Kas aforism: ''Andestamine on tugevate voorus'' peab paika? Nõrgad inimesed siis ei suudagi andestada? Või hoopis peaks elama mõte peal, et ''Andestan, aga ei unusta''? Lootus. Minul näiteks on iga olukorra kohta tunne, et lootma peab. Aga kas lootmine on kasulik või pigem mitte? Lootes midagi, kogu